Lülijalgsete hõimkond on kõige arvukam ja ühtlasi kõige arenenum selgrootute rühm. Tänapäeva lülijalgsete esivanemateks peetakse trilobiite, Kambriumi ajastust (u 540 miljonit aastat tagasi) kuni Permi ajastuni (250 miljonit aastat tagasi) meredes elanud lülijalgseid. Nende kivistisi on Eestis leitud umbes 150 liigist.
- Kes on lülijalgsed?
- Mille poolest nad erinevad teistest selgrootutest?
- Millised rühmad kuuluvad lülijalgsete hulka?
Üldiseloomustus

Lülijalgsed on kõrgelt arenenud selgrootud loomad.
Lülijalgseid iseloomustavaks tunnuseks on, et nende keha katab jäik välistoes. Lihased kinnituvad toese külge ning see võimaldab sooritada väga täpseid liigutusi. Lülilised jäsemed annavad võimaluse efektiivselt liikuda nii kuival maal, vees kui ka õhus. Välistoes pakub kaitset kuivamise eest ja nii on enamik lülijalgseid ööpäevaringselt tegutsemisvõimelised. Ainuke jäiga toese miinus on, et see ei võimalda kasvada. Seetõttu peab toimuma perioodiline kestumine – vana kesta ära heitmine ning uue kesta kasvatamine. Lülijalgse kasvamine saab toimuda ajal, kui uus kest on veel pehme.
Lülijalgsete lüliline keha on jaotunud selgelt kolmeks osaks: peaks, rindmikuks ja tagakehaks. Koorikloomadel ja ämblikulaadsetel on pea ja rindmik liitunud ühtseks pearindmikuks.
Meeleelundid on lülijalgsetel hästi arenenud. Enamikul lülijalgsetel on keemiliste signaalide vastuvõtmiseks kohastunud tundlad. Lülijalgsetel on olemas maitseelundid ning elundid erinevate mehaaniliste ärritajate (vibratsioon, heli) tajumiseks. Lülijalgsetel on ka hästi arenenud liitsilmad, millega suudetakse eristada isegi värve.
Valdavalt on lülijalgsed lahksugulised loomad.
Lülijalgsed jaotatakse nelja suurde rühma: hulkjalgsed, koorikloomad, ämblikulaadsed ja putukad.
Hulkjalgsed
Hulkjalgsed on kõige lihtsamad lülijalgsed.
Hulkjalgsete kehalülid ei ole veel selgepiiriliselt eristunud. Välimuselt meenutavad nad pigem rõngusse. Hulkjalgsete hulka kuuluvad sadajalgsed ning tuhatjalgsed. Sadajalgsetel liitub iga kehalüliga üks paar jalgu, tuhatjalgsetel aga kaks paari. Sadajalgsed on röövloomad, tuhatjalgsed aga taimtoidulised.
![]() Sadajalgsete hulka kuuluv harilik kivihark.
| ![]() Tuhatjalgseid võib kohata kogu maailmas, neid tuntakse umbes 10 000 liiki.
|
Koorikloomad
Koorikloomi katab tugev välistoes – koorik.
Koorikloomi ehk vähilaadseid leidub pea kõikides veekogudes. Peamiselt on nad mikroorganismid, kes moodustavad suure osa loomsest planktonist. Maismaal elavad vaid üksikud koorikloomad (kookosevaras, keldrikakand). Oma nime on koorikloomad saanud keha katvast välistoesest, mis lubiainet sisaldades moodustab eriti tugeva kehakatte – kooriku. Suuremad koorikloomad võib jaotada vähkideks ja krabideks.

Vähid on ainult vees elavad lülijalgsed. Eestis on levinud jõevähk. Vähi keha koosneb pearindmikust ning lülilisest tagakehast. Igale kehalülile kinnitub paar jalgu. Esimene jalapaar on muundunud sõrgadeks. Neid kasutab vähk toidu haaramiseks ja enesekaitseks. Pearindmikule kinnitub veel neli paari käigujalgu. Tagakehale kinnituvad lühikesed ujujalad. Tagakeha lõppeb lehvikulaadselt paigutunud sabauimega. Veekogu põhjas liikudes liigub vähk pea ees, kuid ujudes saba ees. Seljakilbi all külgedel paiknevad lõpused.

Pearindmiku eesmine osa moodustab pikema terava osa ehk noka. Noka külgedel on kaks paari lülilisi tundlaid ja väikestel varrekestel asuvad liitsilmad. Vähi närvisüsteemi moodustab kõhtmine närvikett, mille peapoolses osas paiknevad suuremad neelupealne ja neelualune närvitänk.
Vähid toituvad vetikatest, väikestest loomorganismidest, aga ka surnud organismidest. Sõrgadega tükeldatud toit purustatakse osaliselt suus, seejärel jätkub purustamine maos, kus paiknevad erilised kitiinhambakesed. Lõplik seedimine toimub sooles. Seedenõresid eritab selgmises osas paiknev maks. Erituselunditeks on tundlate alusele avanevad rohenäärmed. Vähkide vereringe on avatud. Selgmiselt paiknev süda suunab vere suurtesse veresoontesse, mis kannavad vere laiali kehaõõntesse. Vähid kasvavad kogu elu ning peavad selle jaoks kestuma. Kestumine toimub sügisel ja kevadel. Vähid on lahksugulised loomad, kes paljunevad munedes. Vähkidel on regeneratsioonivõime – ajapikku asendub kaotatud sõrg uuega.
Krabid peidavad oma pehme tagakeha laia pearindmiku alla. Krabide pearindmiku jalad on oluliselt pikemad ja tugevamad kui vähkidel. Loomtoidulised krabid elavad tavaliselt madalas rannikuvees, kuhu kaevavad endale elamiseks urud. Eesti rannikumeres on viimastel aastatel elupaiga leidnud Põhja-Ameerikast pärinev muda- ehk rändkrabi.

Vähkide tähtsus
Koorikloomadel on erinevates toiduahelates väga oluline roll. Mikroskoopilised vähid on toiduks erinevatele kaladele ja lindudele ning isegi suurimale imetajale sinivaalale. Mitmed vähid on olulised röövloomad ning väiksemad toituvad näiteks surnud ainesest, puhastades nii veekeskkonda. Ka inimene tarvitab paljusid koorikloomi toiduks. Arvukaimad neist on krevetid, aga ka mitmed vähkide ning krabide liigid. Jõevähki kasvatakse toiduks spetsiaalsetes kasvandustes. Mikroskoopilisi vähkisid kasutatakse akvaariumikalade toitmiseks. Mitmeid vähikesi kasvatakse ka akvaariumites. Laevanduses on oluliste „kahjuritena“ esindatud tõruvähid, kes asuvad massiliselt elama laevade keredele.
Oluline
- Lülijalgsed on kõige arenenum selgrootute hõimkond.
- Lülijalgsed jaotatakse hulkjalgseteks, koorikloomadeks, ämblikulaadseteks ja putukateks.
- Lülijalgsete keha katab tugev välistoes.
- Suured koorikloomad jaotatakse vähkideks ja krabideks. Enamik koorikloomi elab vees.
- Koorikloomade keha koosneb pearindmikust ja tagakehast.
- Paljudel koorikloomadel on esimesed jalad muutunud sõrgadeks.
Küsimused
- Võrdle vähi ja krabi kehaehitust.
- Mille poolest erinevad, mille poolest sarnanevad vähkide ja usside elundkonnad?
- Miks peab vähk kestuma?
- Kuidas on koorikloomad kohastunud eluks veekeskkonnas?
- Milline on koorikloomade tähtsus?