Nagu eelmisest peatükist teada saime, on maailmas putukaid väga palju. Omaduste järgi jaotatakse neid erinevatesse seltsidesse. Vaatleme nendest kõige tuntumaid.
Mardikad
 Aafrikas Kongo madalikel elav koljatmardikas kasvab ligi 10 cm pikkuseks.
|  Pihumardikas
|
Mardikad on jässaka kehakujuga ning tugeva kitiinkestaga kaetud putukad. Neid leidub nii maismaal kui ka vees. Arvuliselt on nad üks putukate liigirikkamaid rühmi. Eestis elab neid umbes 3000 liiki. Suuruselt on mardikad väga erinevad. Üks suuremaid, ligi 17 cm pikkune titaanmardikas, elab Lõuna-Ameerikas. Ühed väiksemad on alla 1 mm pikad Euroopas leiduvad pihumardikad. Eesti suurim mardikas on ninasarvikpõrnikas.
Mardikate keha katavad tugevad kattetiivad, mis ulatuvad üle kogu tagakeha, vaid lühitiiblastel on need tagakehast lühemad. Enamik mardikaid on lennuvõimelised, kuid lendavad suhteliselt vähe ning veedavad suurema osa elust maapinnal või taimedel. Mõnedel emastel mardikatel – näiteks jaanimardikal – kattetiibu ei ole.
Toitumistavade järgi jagatakse mardikad röövtoidulisteks (näiteks jooksiklased, lepatriinud) ja segatoidulisteks (põrnikad). Raisamatjad toituvad surnud organismidest, roojasitikad aga väljaheidetest. Mitmed mardikatest, näiteks kartulimardikas, on olulised kahjurid.
Mardikad arenevad täismoondega. Mardika nukud on nn avatud, s.t nende keha osad (pea, jalad) on nähtavad. Lepatriinude ja jooksiklaste vastsed on aplad röövloomad. Põrnikate vastsed ehk tõugud elavad mullas ning toituvad taimejuurtest ja muust taimsest materjalist. Siklaste ja üraskite vastsed elavad puidus või puidukoore all, närides sinna käikusid.
Liblikad
 Eesti rahvusliblikas pääsusaba
|  Eestis elab 341 liiki öölasi. Harilik mõrsjaöölane
|
Eestis elab umbes 2300–2400 liblikaliiki. Liblikatel on suured lehvikjad tiivad. Kilejad tiivad on kaetud värviliste soomustega, mis annavad kindlale liblikaliigile omased värvused ja mustrid. Suurimate, troopikas elavate liblikate tiibade siruulatus võib ulatuda 30 sentimeetrini, pisematel vaevalt sentimeetrini. Eesti suurim liblikas on pääsusaba, tiibade siruulatusega kuni 10 cm.
Traditsiooniliselt jaotatakse liblikad päevaliblikateks ja ööliblikateks. Sellise jaotuse puhul lähtutakse eelkõige nende kehakujust ning tegelikult on see eksitav, sest kui päevaliblikad tegutsevad tõesti päeval, siis osa ööliblikaid tegutseb samuti päeval. Päevaliblikad on erksavärvilised ning juhinduvad eelkõige nägemismeelest. Puhkeasendis hoiavad nad tiibu kokkupanduna püstiselt seljal.
Ööliblikad on tagasihoidlikumalt värvunud. Mitmetel neist on küll tagatiivad erksavärviliste joonte või silmi imiteerivate laikudega. Neid näidatakse vaenlasele ohu korral. Puhkeasendis asuvad ööliblikatel tiivad lehvikjalt seljal.
Liblikad toituvad nektarist, selleks on neil suised moondunud imilondiks. Mõnedel liikidel on imilont vähe arenenud ja valmikuna nad ei toitu (näiteks kevadpaabusilm).
Liblikad arenevad täismoondega. Liblikate röövikud toituvad peamiselt taimeosadest ning on tihti ohtlikud kahjurid.
 Kapsaliblika tiiva ülaküljel on mustad laigud.
|  Suur-kapsaliblika röövikute maiuspalaks on kapsalehed.
|
Sihktiivalised
Sihktiivalised on pikad tugevad putukad, kellel on tugevad hüppejalad. Rahvapäraselt kutsutakse neid rohutirtsudeks. Eestis on neid 39 liiki. Teiste hulgast eristuvad pikkade tundlatega ja suhteliselt suured ritsiklased ja natuke väiksemad lühikeste tundlatega tirtslased. Hüppeid pikendavad sihktiivalised tihti sellega, et sirutavad hüppe ajal välja oma lehvikjad tiivad ning kasutavad neid liuglemisel. Lendavad nad siiski suhteliselt halvasti.
Sihktiivalised on taimtoidulised ning nad arenevad vaegmoondega. Mitmete sihktiivaliste emastel on munade munemiseks tagakehal kõver mõõgakujuline muneti, mille abil viiakse munad mulda. Erilised on sihktiivalised selle poolest, et paljud neist suudavad tekitada heli. Ritsikad tekitavad heli oma esitiibade kokkuhõõrumisel ja tirtsud tagajalgu vastu kattetiibu hõõrudes. Heli tekitamisega meelitavad isased emaseid ligi.
Täiesti eriline sihktiivaline on kaerasori, kes elab maa sisse uuristatud urus. Õhtuti tekitab ta oma uru ees „sorisevat“ heli. Tema esimesed jalad on muutunud labidakujulisteks kaevejalgadeks.
Kahetiivalised
 Veise-nahakiin kahjustab-häirib sõralisi, kelle naha all arenevad vaglad jätavad sealt väljudes naha sisse augu. Nahakiini vastsed tekitavad sõralistel haigusi.
|  Täiskasvanud sääriksääsk toitub peamiselt õienektarist ja taimemahladest.
|
Kahetiivaliste tagumised tiivad on muutund nuiakujulisteks sumistiteks. Seetõttu tekitavad kõik selle rühma esindajad iseloomulikku heli. Eestis on neid leitud 2600 liiki, kuid arvatavasti on neid poole rohkem. Kahetiivalised jaotatakse kahte suurte rühma: sääselised ja kärbselised.
Kahetiivalistel on suured liitsilmad. Sääseliste tundlad on pikemad, aga kärbselistel väga lühikesed. Kahetiivalised toituvad vedelikest. Osa neist – sääselised – toitub ka verest. Sääskede suised on muutunud pikaks imilondiks. Sääskede sülg tuimastab nahka ja takistab vere hüübimist. Sääsed kannavad troopilistel aladel edasi selliseid raskeid haigusi nagu malaaria, kollapalavik jt. Sääskede vastsed ja ka nukud elavad vees. Ka kärbseliste hulgas on verd imevaid liike, näiteks parmud. Kuid enamik neist on segatoidulised. Röövkärblased on aga ohtlikud röövloomad.
Kahetiivalised arenevad täismoondega. Kärbeste vastsed elavad taimedes või orgaanilises aines, näiteks sõnnikus, aga ka lagunevates laipades (lihakärbsed). Kärbeste vastseid nimetatakse vakladeks.
Kiletiivalised
 Vapsik on suurim Eestis elav herilane. Enamik inimesi pole tema pistele allergilised, punetus kaob mõne tunniga.
|  Vapsikute pesa
|
Mitmed kiletiivalistest sarnanevad välimuselt natuke kahetiivalistega, kuid neil on neli kilejat tiiba, tagatiivad eesmistest tavaliselt väiksemad. Kiletiivaliste suurus on väga erinev. Suurte liivaherilaste kõrval on nende hulgas ka kõige väiksemad putukad – 0,3 mm pikkused munakireslased. Sipelgatel (töösipelgad) on tiivad taandarenenud ning lennuvõimelised on üksnes emas- ja isassipelgad.
Kiletiivalised on kohastunud nektari imemiseks. Sipelgad toituvad tahkest toidust. Kiletiivaliste seas on mitmed olulised taimede ja loomade parasiidid (pahklased, käguvamplased, kaevurherilased). Pahkvaablased tekitavad oma elutegevusega taimede eluskudede vohamist ehk pahkade teket. Pahkades elavad nende vastsed. Mitmetel kiletiivalistel on muneti muutunud astlaks (mesilased, kimalased, herilased).
Kiletiivaliste hulgas esineb ka ühiselulisi putukaid, kelle suurtes perekondades valitseb kindel ülesannete jaotus. Sellised on näiteks sipelgad, mesilased, herilased, kimalased. Inimese jaoks on olulisim ühiseluline kiletiivaline kodumesilane ehk meemesilane.
Kiletiivalised paljunevad täismoondega.
Kiilid
Kiilid on nelja kileja tiivaga aplad röövloomad. Nende suhteliselt suur pea on varustatud suurte liitsilmadega. Tundlad on väga lühikesed. Eestis on 64 kiililiiki. Väga heade nägijatena ning kiirete lendajatena on nad väga osavad kütid. Tiibade asetuse järgi jaotatakse neid taolistiivalisteks ja eristiivalisteks. Taolistiivaliste ees- ja tagatiivad on ühelaiused ja puhkeasendis koos püstiselt keha kohal. Siia kuuluvad liidrikud ja vesineitsikud. Taolistiivalised lendavad suhteliselt halvasti. Eristiivaliste tagumised tiivad on tavaliselt suuremad. Puhkeasendis on tiivad rõhtsalt keha külgedel. Nende mõõtmed on oluliselt suuremad. Saaki otsides nad kas patrullivad õhus või varitsevad kõrgematel taimedel. Kiilide vastsed elavad veekeskkonnas. Ka vastsed on röövloomad.
Oluline
- Olulisemad putukate seltsid on mardikalised, liblikalised, sihktiivalised, kahetiivalised, kiletiivalised ja kiililised.
- Putukad on välimuselt, kehaehituselt ja eluviisilt väga erinevad.
- Mitmed putukatest on olulised taimede ja loomade parasiidid ning haiguste levitajad.
Küsimused
- Võrdle peatükis toodud erinevate putukarühmade esindajate kehaehitust, toitumist, paljunemist ja elukombeid. Vajadusel leia lisaandmeid teatmeteostest või internetist. Tee vihikusse ülevaatlik tabel.
