Vene keisririigis jagunes eestlaste asuala kahe suure haldusüksuse ehk kubermangu – Eestimaa ja Liivimaa – vahel. Veebruarirevolutsiooniga võimule tulnud Venemaa Ajutine Valitsus arvestas kohalike rahvaste soove ja huvisid ning lubas eestlaste asuala ühendada ühtseks autonoomseks ehk iseseisva otsustusõigusega tervikuks. Kohalikku elu hakkas juhtima Ajutine Maanõukogu ja selle poolt moodustatud Maavalitsus, ent Eesti kuulus endiselt Venemaa koosseisu.
Ettevalmistused iseseisvumiseks
Olukord muutus 1917. aasta sügisel, kui enamlased viisid pealinnas Peterburis (Petrogradis) läbi riigipöörde. Paar päeva hiljem võtsid nende mõttekaaslased ka Tallinnas võimu üle ega soovinud seda jagada ühegi teise parteiga. Kuna enamlaste veendumuse järgi polnud eraomand lubatud, hakati ettevõtteid omanikelt vägivaldselt ära võtma. See kõik muutis enamlased rahva seas väga ebapopulaarseks. Lisaks näitasid Punaarmee vallutused Venemaa teistes piirkondades, et enamlased ei hooli rahvaste enesemääramisõigusest. Eesti poliitikud mõistsid, et pärast enamlaste võimuhaaramist pole võimalik Venemaa koosseisu jääda. Senine autonoomiapüüdlus kasvas aegamööda üle tõelise iseseisvuse ideeks. Eeskuju pakkus Soome iseseisvuse väljakuulutamine detsembris 1917.
Eesti omavalitsus, millel oli selleks ajaks juba suure osa eestlaste toetus, alustas ettevalmistusi iseseisva riigi väljakuulutamiseks. Kõigepealt oli tarvis moodustada Asutav Kogu, mille otsused väljendaksid rahva enamuse tahet ja oleksid ka rahvusvahelise tava kohaselt seaduslikud. 1918. aasta jaanuaris peetigi Asutava Kogu valimised, kus said enim hääli iseseisvuse pooldajad. Enamlased, kelle meelest pidi Eesti jääma uue, Nõukogude Venemaa osaks, katkestasid valimised ja kehtestasid sõjaseisukorra. See sundis Eesti poliitikuid otsustavalt tegutsema.
Nagu eestlased, ei soovinud ka baltisakslased pärast enamlaste riigipööret Vene riigi koosseisu jääda. Samas ei tahtnud suurem osa neist midagi kuulda Eesti ega Läti rahvuslikust iseseisvusest, kuna sel juhul oleksid nad ilma jäänud oma eesõigustest.
Niisiis leidus Eestis kolm poliitilist jõudu, kellel olid erinevad eesmärgid: eestlased püüdlesid iseseisva rahvusriigi poole, enamlased soovisid kuuluda Nõukogude Venemaa koosseisu ning baltisakslased lootsid Saksa riigi abil säilitada oma ajaloolised eelised ja juhtrolli.
Iseseisvuse väljakuulutamine
Samal ajal kestis Esimene maailmasõda. Nõukogude Venemaal lootsid enamlased oma populaarsust suurendada sellega, et sõlmisid Saksamaaga separaatrahu ja pidasid sõda enda jaoks lõpetatuks. Kuid 1918. aasta veebruaris alustasid Saksa väed idarindel suurt pealetungi ning lähenesid peagi Baltimaadele. Võõrvägede võimu all olnuks iseseisvate riikide loomine mõeldamatu, seepärast tuli poliitikutel kiirustada. Leedu kuulutaski ennast iseseisvaks 16. veebruaril 1918.
Eesti iseseisvuse väljakuulutamiseks moodustati kolmeliikmeline päästekomitee, mille tööd juhtis Konstantin Päts. Koostati eriline dokument – iseseisvusmanifest. Selle tekst loeti Pärnus, Tallinnas ja veel mitmes linnas avalikult ette. 24. veebruaril 1918 kleebiti manifesti koopiad Tallinnas kuulutustulpadele. Seda sündmust peetaksegi Eesti Vabariigi sünniks. Moodustati ka Ajutine Valitsus. Esialgu oligi see kõik, mida Eesti poliitikutel õnnestus iseseisva riigi loomiseks teha. Juba samal õhtul võtsid Saksa väed Tallinna oma kontrolli alla. Saksa sõjaväevõimud Eesti iseseisvust ei tunnustanud ning vangistasid mitmed Eesti poliitikud.
Tegelikkuses omariiklust niisiis veel ei tekkinud. Sellest hoolimata oli ainuüksi iseseisvuse seaduslik väljakuulutamine oluline samm. Seda kaudu sai Eestist teiste riikide jaoks rahvusvaheline partner, kellega tuli arvestada ning kes võis oma huve kaitsta üldtunnustatud seaduste ja kokkulepete abil. Eesti territoorium oli küll Saksa vägede kontrolli all, kuid rühm Eesti poliitikuid siirdus Lääne-Euroopasse ja hakkas teistelt riikidelt taotlema Eesti diplomaatilist tunnustamist.
Vabadussõda
Eesti jäi Saksa vägede võimu alla 1918. aasta veebruarist novembrini, mil lõppes Esimene maailmasõda ja Saksa väed lahkusid hõivatud aladelt. Nädal hiljem, 18. novembril 1918, kuulutati Lätis välja iseseisev vabariik ja ka Eesti Ajutine Valitsus sai alustada riigielu esialgset korraldamist. Teisest küljest andis Saksamaa alistumine läänerindel Nõukogude Venemaale ettekäände asuda omakorda pealetungile lääne suunas, muu hulgas ka Balti riikidesse. Veel samal kuul tungis Punaarmee Eestisse. Algas Eesti Vabadussõda.
Eestil puudusid esialgu oma rahvuslikud relvajõud ning äsja võõrvõimu alt vabanenud riigil polnud nende organiseerimiseks eriti palju vahendeid. Ka rahvas ei soovinud sõdida ja valitsuse kutset asuda armeeteenistusse järgisid vähesed. Võitlusmoraali tõstis Ühendkuningriigi laevastiku appitulek Soome lahel ning peagi saabusid ka esimesed vabatahtlikud Soomest. 1919. aasta alguses seisis Punaarmee Tallinnast üksnes 30 kilomeetri kaugusel, kuid selle võitlusvõime oli tugevasti kahanenud. Enamlased pidid oma võimu kaitsma samaaegselt mitmel suunal paljude vastaste vastu. See killustas ja kurnas Punaarmeed.
Koolipoistest Vabadussõjas
Koolipoiste tähtsust Vabadussõjas on vaevalt et võimalik üle hinnata. Vabatahtlikke kooliõpilasi leidus pea kõigis väeosades, kooliõpilased tegid kaasa praktiliselt terve Vabadussõja, osaledes pea kõigis suuremates lahingutes ja sõdides kõigil rinnetel. Juba Vabadussõja alguses moodustasid õpilased viiendiku kogu Eesti sõjajõust.
Karl Hein. Ajaloolised isikud Eesti ilukirjanduses. Tallinn, Estada K, 2012.
Õppursõdur Vabadussõjas (1918–1920) ja filmis „Nimed marmortahvlil” (2002). Vabadussõja esimestel kuudel kaitsesid Eestit paljuski vabatahtlikud ja noorukid, kes läksid sõjaväkke otse koolist. Hiljem osales Vabadussõjas hulk elukutselisi ohvitsere, kes olid väljaõppe saanud Vene keisririigi armees. Nende oskuslik juhtimine aitas kaasa Eesti vägede edule sõjas.
Eestlaste mõtteviis oli selleks ajaks muutunud. Põhjuseks oli Eesti valitsuse lubadus jagada välja seni baltisakslastele kuulunud suured maavaldused. Muu hulgas lubati maad ka Eesti iseseisvuse eest võitlevatele sõduritele. Tol ajal elas rahva enamik maal, kus põlluharimine oli peamine elatusallikas. Seepärast oli isikliku maaomandi hankimise võimalus inimestele väga oluline ning suurendas tublisti nende soovi Eesti eest võidelda. Sestpeale said Eesti relvajõud pidevalt täiendust nii sõjaväkke kutsutute kui ka vabatahtlike näol.
Eesti sõjaväe vastupealetung tõi kaasa murrangu Vabadussõjas ning Punaarmee tõrjuti peagi Eestist välja. Laastav sõjategevus kandus üha enam vastase territooriumile, mis võimaldas Eesti külasid ja linnu säästa. Lisaks Ühendkuningriigi laevastikule ning Soome, Rootsi ja Taani vabatahtlikele tegutsesid Eesti idapiiri läheduses enamlaste vastu ka valgete sõjajõud. Nende väejuhatusel polnud erilist soovi Eesti iseseisvust tunnustada, kuid lääneliitlaste surve sundis neid koostööle. Valgete armee toetus lubas Eestil kasutada oma sõjajõude lõunapiiril.
Võitlus baltisakslastega
1919. aasta suvel kohtus Eesti vägi Põhja-Lätis Saksa väeüksusega. See oli sinna jäänud pärast Esimese maailmasõja lõppu lääne-liitlaste loal, et aidata iseseisva Läti relvajõududel enamlasi riigist välja tõrjuda. Seega pidanuks Eesti ja Saksa väel olema ühine eesmärk. Kuid koostöö nurjus, sest sakslaste kõrval võitles ka arvukalt baltisakslasi, kes Eesti ja Läti iseseisvust ei tunnustanud. Tegelikult oli Lätis juba toimunud varjatud riigipööre ja sealne rahvuslik valitsus oli sakslaste kontrolli all. Muidugi polnud kõik baltisakslased Eesti ja Läti iseseisvuse vastu (näiteks võitles Eesti armees baltisakslastest koosnev üksus), kuid ajaloolistel põhjustel ei tundnud kumbki pool teise vastu usaldust.
1919. aasta 23. juunil vallutasid Eesti väed Võnnu linna (praegune Cēsis) Lätis. See oli otsustav lahing, millega murti sakslaste võim Lätis, samuti tõstis see tugevasti nii eestlaste kui ka lätlaste võitlusmoraali. Mõlema rahva jaoks kehastasid baltisakslased tol ajal sajanditepikkust ebaõiglust. Seepärast pakkus võit vanade vastaste üle nii eestlastele kui ka lätlastele suurt innustust ja sisendas usku rahvusliku armee võimekusse. Ühtlasi võis tööd jätkata Läti seaduslik valitsus.
Eesti vägede aktiivsus ja edu sundisid enamlasi 1919. aasta sügisel rahukõnelustele. Veel läbirääkimiste ajal püüdis Punaarmee uuesti Narvat vallutada, kasutades ära valgete armee nõrkust piirkonnas. Need katsed luhtusid ning 1919. ja 1920. aasta vahetusel sõlmiti vaherahu.
Lõplikule rahulepingule kirjutati alla Tartus 2. veebruaril 1920. Tartu rahuga lõppes sõjaseisukord Eesti ja Nõukogude Venemaa vahel. Määrati kindlaks omavaheline riigipiir, Venemaa tunnustas Eesti iseseisvust ja maksis hüvitist sõjakahjude katteks. Alles nüüd, peaaegu kaks aastat pärast iseseisvuse väljakuulutamist, oli võimalik asuda oma riiki üles ehitama.
Baltisaksa väejuht Rüdiger von der Goltz Vabadussõja tagamaadest
„Iseseisvate” riikide – Eesti ja Latvija – kaitsjana hakkas Inglismaa siin laiendama oma maailmariiki. [---] Et aga rahvuslik viha oli tookord suur ja usuti sõja uuesti puhkemist, siis polnud ka kõrgematel instantsidel, kelle poole pöörduti järelepärimisega, midagi selle vastu, et Saksa vabatahtlikud ka siin kaugeimas sopis Inglismaa eest ei tagane ja teda ei lase oma mõju maksma panna Saksamaa kirdepiiril. Ametlik Saksamaa pidi muidugi mängust välja jääma, et Entente ei saaks meie käitumist tembeldada relvarahu rikkumiseks. [---] Seega ei olenenud mitte ainult [Läti] Saksa-sõbraliku valitsuse ja Balti 700-aastase ajaloo saatus, vaid ka Saksa tulevik idas ja kodanliku, Saksa-sõbraliku Venemaa loomine sellest, et uuesti puhkenud kodusõda ei lõpeks Ulmanise [Läti seadusliku valitsuse juhi] kasuks, keda abistasid eestlased ja inglased.
Rüdiger von der Goltz. Minu missioon Soomes ja Baltikumis. Tallinn, Olion, 2004.
Oma riigi loomise tähendus
Oma riigi loomine oli eestlaste jaoks väga oluline kogemus, mis sai võimalikuks tänu paljude sündmuste kokkulangemisele. Osa neist olid üldised ning seotud inimeste mõttelaadi ja kultuuriga, nagu näiteks rahvusliku eneseteadvuse tugevnemine või idee rahvaste enesemääramise õigusest. Osa põhjusi aga tulenes tolleaegsest poliitilisest olukorrast, nagu Saksamaa ja Venemaa üheaegne nõrgenemine sõdade ja revolutsioonide keerises ning Euroopa riikide valmisolek tunnustada endistest impeeriumidest lahku löönud rahvusriike.
Iseseisvuse väljakuulutamisele järgnenud Vabadussõda koondas rahvast ühise eesmärgi nimel, kuigi 5000 hukkunut oli väikese rahva jaoks suur kaotus. Iseseisvuse edukas kaitsmine tõstis inimeste eneseteadvust ning suurendas optimismi ja usku paremasse tulevikku.
SÕNASTA, VÄITLE, ARUTLE
|
1. |
Selgita, kuidas mõjutas enamlaste võimuhaaramine Venemaal Eesti poliitikute plaane iseseisvuse väljakuulutamiseks. |
|
2. |
Iseloomusta baltisakslaste suhtumist Eesti rahvuslikku iseseisvusesse. |
|
3. |
Selgita vabatahtlike võitlejate rolli Eesti iseseisvumisel. |
Eesti iseseisvumisega seotud sündmused
Enamlaste riigipööre Peterburis
- oktoober 1917
- jaanuar 1918
Soome iseseisvuse väljakuulutamine
- 18. november 1918
- 6. detsember 1917
Asutava Kogu valimised
- oktoober 1917
- jaanuar 1918
Saksa vägede pealetung idarindel, Saksa okupatsioon Eestis
- jaanuar 1918
- veebruar 1918
Leedu iseseisvuse väljakuulutamine
- 16. veebruar 1918
- 6. detsember 1918
Läti iseseisvuse väljakuulutamine
- 24. veebruar 1918
- 18. november 1918
Eesti iseseisvuse väljakuulutamine
- 24. veebruar 1918
- 18. november 1918
Esimese maailmasõja lõpp, Eesti vabanes Saksa okupatsioonist
- 11. november 1918
- jaanuar 1919
Punaarmee väed Tallinna lähistel
- 11. november 1918
- jaanuar 1919
Võnnu lahing
- 23. juuni 1919
- 3. jaanuar 1920
Vaherahu Eesti ja Nõukogude Venemaa vahel
- 23. juuni 1919
- 3. jaanuar 1920
Tartu rahulepingu allakirjutamine
- 3. jaanuar 1920
- 2. veebruar 1920
