Eesti Vabariigi väljakuulutamine 24. veebruaril 1918 oli esimene samm sõltumatu riigi rajamisel. Sellele järgnes kohe Saksa vägede sissetung Esimeses maailmasõjas ja iseseisvuse välja kuulutanud valitsus jätkas tegevust salaja. Pärast Saksa okupatsiooni lõppemist tuli iseseisvust kaitsta Vabadussõjas Nõukogude Venemaa vastu, kuni 2. veebruaril 1920 sõlmiti Tartus rahuleping. See kõik viivitas riigi tegelikku ülesehitamist.
Riikluse alused
1918. aasta iseseisvusmanifesti kohaselt oli Eesti iseseisev demokraatlik riik. See tähendab, et valitsus ehk täidesaatev võim pidi olema eraldatud nii seadusandlikust kui ka kohtuvõimust. Iseseisvuse väljakuulutamine väikese grupi poliitikute poolt vastas küll rahvusvahelistele seadustele, kuid riigi ülesehitamiseks ja toimimiseks läks tarvis rahva volitust ehk mandaati. Seda oli võimalik anda üksnes läbi Asutava Kogu valimiste, kus rahvas saaks oma tahet väljendada. Asutava Kogu valimised peetigi juba 1919. aasta kevadel. Vabadussõda küll kestis, aga Punaarmee oli Eesti piiridest välja tõrjutud, nii et sõjategevus valimisi ei takistanud.
1920. aastal võeti vastu põhiseadus, milles määratleti riigi toimimise demokraatlikud põhimõtted. Põhiseaduse järgi oli Eesti parlamentaarne riik, kus kõrgeim võim kuulus rahvale, keda esindas 100-liikmeline valitud parlament – Riigikogu. Riigikogu ülesandeks oli demokraatia hoidmine ja seaduste loomine. Samuti nimetas see ametisse seadusi täide viiva võimu ehk vabariigi valitsuse eesotsas riigivanemaga. Kõrgeimat kohtuvõimu teostas Riigikohus, mis võis madalamate astmete kohtute otsuseid muuta.
Esialgu koosneski riigi juhtimise põhistruktuur Riigikogust ja valitsusest, presidendi ametikohta põhiseaduses ette ei nähtud.
Kiir unistab asunikutalust
Joosep Toots pääses sõjast küll aukliku nahaga, aga siiski pääses, kuna mitmedki tema koolivennad olid lahingusse viinud oma viimse hingetõmbe. [---] Peale nende ja teistegi oli heitlusväljale jäänud ka rätsepmeister Kiire keskmine poeg Viktor. [---] Seevastu aga tuli Georg Aadniel koju tagasi, priske ja punane nagu maasikmari. [---] Nüüd on ta kibedasti ametis seega, et venna elu eest [---] muretseda asunikutalu: „Kui kolmest vennast kaks on olnud lahinguväljadel, kus üks neist saab surma,” pajatab ta kõigile ja kõikjal, „siis ometi peavad ellujäänud selle eest ka midagi saama.”
Oskar Luts. Sügis. Tallinn, Eesti Raamat, 1989.
Riigivanem kui valitsuse juht oli ühtlasi riigipea, kellele allus ka sõjaväe ülemjuhataja. Kui Riigikogu avaldas valitsusele umbusaldust, pidi koos valitsusega ametist lahkuma ka riigivanem. Nii tekkis võimu teostamises tühik, sest puudus väljaspool Riigikogu seisev autoriteet, kes annaks volituse uue valitsuse moodustamiseks. Riigikogu õigus valitsust moodustada ja laiali saata ei rikkunud küll demokraatia põhimõtteid, kuid ei lasknud valitsustel oma tegevuskava välja töötada ja ellu viia. Valitsuse moodustamise juures põrkusid mitmed poliitilised huvid ja see tekitas riigielus ebakindlust. Nii juhtuski, et 1920. aastatel vahetusid valitsused väga tihti, mis ei tulnud poliitilisele stabiilsusele kasuks. Presidendi ameti puudumist on peetud tolleaegse põhiseaduse peamiseks nõrkuseks.
Esimesed Riigikogu valimised korraldati samal, 1920. aastal. Valimiste järel lõpetas Asutav Kogu oma tegevuse ning riigi juhtimine läks üle Riigikogule ja valitsusele.
Ahase valikud
See see oligi, mis selle küsimuse otsustamise tegi hirmus raskeks, Ahase meelest otse võimatuks. Ühest küljest sajandeid võõrast vägivallast rõhutud ja nüüd vabaneva rahva pojana ta oleks ihanud vaimustusega kaasa hõisata Käsperi kõigutamata rahvuslusele, kuid teisest küljest suurte sõdade ja revolutsiooni keerises küpsenud noorukina ta oleks tahtnud samasuguse vaimustusega kaasa minna Käämeri kommunismiga, vabastama kogu ühiskonda ülekohtuste rõhujate ikkest. Ahase meelest need mõlemad ideed olid otse peadpööritavalt suured ja kõrged ning mõlemas oli ta tundnud ääretut tõmbejõudu.
Albert Kivikas. Nimed marmortahvlil. Tallinn, Leksiko, 2003.
Iseseisva Eesti kaks olulist poliitikut olid Konstantin Päts ja Jaan Tõnisson. Päts juhtis iseseisvuse väljakuulutamist, kuulus Asutavasse Kogusse ja valiti mitmel korral riigivanemaks. Tõnisson, kes oli ajalehe Postimees kauaaegne peatoimetaja, pidas samuti mitmel korral peaministri ja riigivanema ametit.
Erakonnad
Pärast põhiseaduse vastuvõtmist hakkas kujunema Eesti erakondlik süsteem. Asutavas Kogus olid ülekaalus vasakpoolsed sotsiaaldemokraadid, kuid 1920. aasta esimestel Riigikogu valimistel saatis edu parempoolseid. 1920. aastatel valitsesid Eesti poliitilisel maastikul kolm peamist poliitilist suundumust.
Vasakpoolsed (Eesti Sotsialistlik Tööliste Partei ja vasaksotsialistid) taotlesid õiglusel ja võrdsusel põhineva ühiskonna loomist. Nad ei tunnistanud siiski vägivaldset võimuhaaramist ning püüdsid ühiskonda muuta seaduslike vahenditega.
Keskjõud (Rahvaerakond, Kristlik Rahvaerakond, Tööerakond ja teised väiksemad parteid) rõhutasid eelkõige rahvuslikke ideid. Erinevalt vasakpoolsetest ei arvanud nad, et tööliste ja tööandjate huvid on lepitamatult vastuolus.
Parempoolsed (Põllumeestekogud ja Asunike Koondis) koosnesid peamiselt põllumeeste esindajaist, kes pooldasid riigi toetust põllumajanduse arendamisele. Reformidesse suhtusid nad ettevaatlikult ning pidasid kinni traditsioonilistest väärtustest.
Suhted ja koostöö teiste riikidega
Esialgu tunnustas Eesti iseseisvust ainult Nõukogude Venemaa 1920. aasta veebruaris sõlmitud Tartu rahulepinguga. See oli küll oluline Vabadussõja lõpetamiseks, kuid Eesti jaoks ka problemaatiline, sest nõukogude võimul endal puudus lääneriikide tunnustus. Seega oli Eesti esimene riik, mis Tartu rahulepingut sõlmides tunnustas Nõukogude Venemaad. Lääneliitlased lootsid sel ajal veel käimasolevas Vene kodusõjas valgete võitu, mis oleks enamlased kukutanud ja taastanud nende riigipöördele eelnenud läänemeelse võimu. Kuigi Ühendkuningriigi laevastik oli Eestit Vabadussõjas toetanud, nähti Balti alasid jätkuvalt valge Venemaa osana ega soovitud uute riikide iseseisvust tunnustada.
1921. aasta alguseks sai selgeks, et valged on kodusõja kaotanud ning enamlaste võim jääb Venemaal püsima. See muutis ka lääneriikide seisukohta ja nad otsustasid tunnustada Venemaast lahku löönud rahvusriike. 1921. aastal võeti Eesti, Läti ja Leedu vastu Rahvasteliitu. Eestist sai rahvusvahelise kogukonna täieõiguslik liige. Peagi tunnustasid Balti riike ka Ameerika Ühendriigid.
Üldjoontes orienteerus Eesti välispoliitika 1920. aastatel Ühendkuningriigile, millega olid head suhted alguse saanud juba Vabadussõja ajal. Eestil oli Londonis saatkond, Ühendkuningriigilt võeti riigilaenu ja telliti sõjaväe tarbeks relvastust. Vabadussõja kogemus oli näidanud, et Eesti võib end Nõukogude Venemaa suhtes kindlalt tunda üksnes siis, kui tema selja taga seisab tugev liitlane. Suhted Saksamaaga olid umbusklikud ajaloolistel põhjustel, aga ka maareformi pärast. Prantsusmaa omakorda polnud Baltikumist huvitatud. Nii osutuski Eesti peamiseks partneriks ja toetajaks Ühendkuningriik.
Julgeoleku tagamine
Tartu rahulepinguga võttis Eesti endale kohustuse jääda neutraalseks ehk erapooletuks riigiks. Eesti kohustus mitte sekkuma teiste riikide konfliktidesse ja mitte siduma end sõjaliste liitudega, mis on suunatud teiste riikide vastu. Eestile endale oli suurimaks välisohuks Nõukogude Venemaa. Enamlased käsitlesid Tartu rahu üksnes ajutise abinõuna. Oli ilmne, et pärast võimu kindlustamist ei kavatse nad sallida Venemaa piirialadel tekkinud iseseisvaid riike. Nii näiteks likvideeriti iseseisvuse välja kuulutanud Ukraina, Gruusia ja veel mitmed väiksemad riigid. Punaarmee tungis ka Poolasse, kuid tõrjuti peagi tagasi.
Eesti püüdis oma julgeoleku kindlustamisel teha koostööd teiste Euroopa riikidega, et moodustuks võimalikult suur ühisrinne Nõukogude ohu vastu. Loomulikeks partneriteks olnuksid Soome, Läti, Leedu ja Poola, kes kõik olid varem kuulunud Venemaa koosseisu. Paraku nurjasid selle kavatsuse riikide erinevad huvid. Soome nägi ennast Põhjamaana ega soovinud luua tugevamaid sidemeid Baltimaadega. Poola oli 1921. aastal okupeerinud osa Leedu alasid (muu hulgas ajaloolise pealinna Vilniuse) ja seetõttu oli kahe riigi omavaheline läbisaamine järgnevatel aastatel väga pingeline. Mõningat kaitsealast koostööd õnnestus teha üksnes Lätiga, kuid sarnase olukorra ja probleemide tõttu ei suutnud kaks väikeriiki teineteist kuigivõrd abistada. Teisest küljest takistas ka neutraliteet sõjalise koostöö arendamist.
Nii ei tulnudki tegelikust julgeolekualasest koostööst midagi välja. Selline olukord sobis hästi enamlastele, kes polnud huvitatud, et uued väikeriigid looksid Nõukogude Venemaa piiridel üksmeelse vastasrinde. Koondumise ja koostöö takistamiseks pidasid enamlased iga väikeriigiga eraldi läbirääkimisi ning pakkusid neile erinevate tingimustega mittekallaletungilepingute sõlmimist.
SÕNASTA, VÄITLE, ARUTA
|
1. |
Selgita, mis ülesanded olid Asutaval Kogul. |
|
2. |
Arutle, miks leidis kommunistlik ideoloogia poolehoidjaid. Kas sinu meelest olid kommunistide ideed kooskõlas nende tegudega? Põhjenda oma arvamust. |
|
3. |
Miks nurjus Eesti ja lähimate naaberriikide julgeolekualane koostöö? Selgita. |
VAHEKOKKUVÕTE • Euroopa pärast Esimest maailmasõda. Eesti iseseisvumine
- Esimene maailmasõda tähendas seniste impeeriumide lõppu ja uute rahvusriikide teket. See sai teoks tänu rahvaste enesemääramise õiguse tunnustamisele.
- Lääneliitlased pidasid Esimese maailmasõja algatamise süüdlaseks Saksamaad. Seepärast määrati Saksamaale pärast sõda üle jõu käivad reparatsioonid. Kogetud ebaõiglus määris sakslaste silmis demokraatia mainet, mistõttu tekkis selle ülesehitamisega Saksamaal raskusi.
- Edasiste sõdade ärahoidmiseks asutati Rahvasteliit. Ameerika Ühendriikide kõrvalejäämise tõttu langes selle töö korraldamine peamiselt Euroopa riikide õlgadele, kuid nood ei suutnud täielikult vabaneda omavahelisest vaenust ja võistlemisest.
- Venemaa pöördus enamlaste võimuletulekuga ära lääneliku demokraatia arenguteelt. Seal asuti rajama kommunistlikku ühiskonda ja valmistuti sõjaks läänega.
- Rahvusteadvuse tugevnemine, Esimene maailmasõda ja enamlaste riigipööre Venemaal valmistasid Eestit ette iseseisva riigi loomiseks. Sobiv võimalus saabus Saksamaa ja Venemaa üheaegse nõrgenemisega Esimeses maailmasõjas.
- Iseseisvunud Eesti üheks tähtsamaks seaduseks oli maareformi seadus. Majanduses ja välispoliitikas juhinduti peamiselt Ühendkuningriigi järgi. Kaitsealast koostööd püüti teha naaberriikidega, ehkki see polnud eriti edukas.
KES ON KES?
MIS JA MILLAL?
|
1914 |
|
|
1916 |
|
|
1917 |
|
1918 |
|
1919 |
|
1920 |
|
1921 |
|
1924 |
|
