Lääne ühiskond ja eluolu

20. sajandi alguses õppis enamik lapsi Euroopas ja Põhja-Ameerikas vähemalt lugema, kirjutama ja arvutama. Seejärel asusid nad abistama oma vanemaid nende tegevusalal ning õppisid selle käigus vajalikke oskusi. Jõukamate vanemate lapsed, kes ei pidanud aitama peret ülal pidada, võisid edasi õppida ning omandada ka keskhariduse.

Majanduse vajadused ja uut tüüpi töökohad nõudsid paremini haritud töötajaid. Masinate ja seadmete projekteerimine ja käsitsemine oli keerukas tegevus, mis eeldas head tehnilist ettevalmistust. Ka kontoritöös ja klientidega suheldes läks tarvis asjaajamis-, raamatupidamis-, masinakirja- ja võõrkeelte oskust. Selleks püüti kooliõpetust muuta praktilisemaks, mitmekesisemaks ja lapsesõbralikumaks. Koolis hakati õpetama käsitööd, sest uute ideede mõjul leiti, et aju ja käte koostöö soodustab õppimist. Pealegi oli lastel niimoodi kergem näha oma töö tulemust. Kui varem olid ­lap­sed kogu päeva koolipingis istunud, siis nüüd soovitati õppetöö tasakaalustamiseks ka liikumist, mänge ja kehalist kasvatust koos ­terviseõpetusega. Esmakordselt hakati tähelepanu pöörama ka õpi­laste suhtlemisele ja koostööle klassiruumis ning tundides hakati tegema rühmatöid. Suureks uuenduseks olid töövihikud, sest  varem olid õpilased kasutanud ainult õpikuid ja tavalisi vihikuid.

Majanduse nõuetega kohanemiseks asutati uut tüüpi ametikoole, kus üldhariduse saanud noored omandasid mitmesuguseid praktilisi elukutseid. Parema hariduse kaudu tekkis ka naistel võimalus iseseisvalt töötada ja ennast ülal pidada ning nad ei sõltunud enam meessugulaste toetusest.

Uutel ideedel leidus ka vastaseid. Osa õpetajaid ja lapsevanemaid arvas, et uuendused on kasutud ning juhivad tähelepanu õppimiselt kõrvale. Leidus ka poliitikuid, kirikutegelasi ja muid mõjukaid isikuid, kelle meelest oli naiste ja lihtrahva harimine ühiskonnale ohtlik, kuna muutvat nood liiga enesekindlaks ja nõudlikuks. Esialgu leidsidki uued ideed rakendust edumeelsetes koolides, muutudes aja jooksul aina üldisemaks.

Moodne meelelahutus sai paljuski alguse Ameerika Ühendriikidest, kust uued leiutised ning vaba aja veetmise viisid levisid ­Euroopasse ja teistele mandritele. Koduse meelelahutajana oli esikohal raadio, arvukad jaamad edastasid muusika- ja jutusaateid ning reklaami. Plaadimängijad ja heliplaadid polnud kuigi kallid ja neid võis endale lubada iga keskklassi pere. Plaadimuu­sika ettemängimise käigus hakkas tekkima popmuusika – laulud, mida olid kuulnud miljonid inimesed.

Tõeliseks masside meelelahutuseks kujunes kino. Pärast Esimest maailmasõda võitsid Ameerika Ühendriigid ka filmitööstuses Euroopa riikidega võrreldes suure edumaa. Suurem osa filmikompaniidest koondus Ameerika läänerannikule Hollywoodi (Los Angelese linnaosa). Peagi hakkas Hollywoodi nimi tähistama maailma suurimat filmitööstust. Alguses olid filmid üsna lühikesed, kuid 1920. aastatel hakati tegema täispikki mängufilme. Igal aastal toodeti sadu uusi filme, mis tehniliselt aina täiustusid ja mida levitati kogu maailmas. Publikut jätkus ka Ameerika Ühendriikides kohapeal, sest igal aastal saabus riiki miljoneid uusi sisserändajaid, kes soovisid töövabal ajal meelt lahutada.

Esimesed filmid olid helita. Heli salvestamine oli küll leiutatud, kuid tehniliselt ei osatud veel pilti ja heli omavahel kombineerida. Tummfilmides anti tegelaste dialoogi edasi lühikeste tekstidena ekraanil. Samal moel selgitati vaatajatele ka süžee käiku. Kinos saatis filme elav muusika (näiteks klaverimängija või väike orkester), mis püüdis võimendada ekraanil kujutatavaid emotsioone. Tummfilm oli mõistetav ka kasina inglise keele oskusega sisserändajatele.

1920. aastate lõpus toodeti esimesed helifilmid. See tähistas suurt pööret kinokunsti ajaloos. Rahva seas said populaarseks muusikalid, õudusfilmid („Dracula” 1931, „Frankenstein” 1931, „King Kong” 1933), vesternid ja krimilood. Koos kino populaarsusega sündisid esimesed ülemaailmsed superstaarid, kelle nägu tunti kõikjal. Ameerika filmide kaudu levisid läänelikud ilunormid, mood ja elustiil, hakates mõjutama kaugeid kultuure teistel mandritel.

Laienev tööstus ja uued töökohad vähendasid koduteenijate arvu, kelle hooleks olid varem majapidamistööd. Teisest küljest väärtustasid palgatööl käivad inimesed varasemast rohkem vaba aega, kuid majapidamistööd tuli kõigest hoolimata ära teha. 1920. aastatel hakkas tööstus pakkuma mitmesuguseid elektrijõul töötavaid kodumasinaid, nagu külmkapp, tolmuimeja, õmblus- ja pesu­masin, veekeetja jms. Uuendused toimusid ka
​toidutoot­mises, näiteks tulid müügile eelvalmistatud ja sügavkülmutatud toidud.

Neis muutustes peegeldus ühiskonna kui terviku areng. Päevast päeva korduvate majapidamistööde hõlbustamine mõjutas eelkõige naise elu. Tänu kodumasinatele jäi naisel rohkem aega ja energiat töötamiseks väljaspool kodu, õppimiseks ning osasaamiseks kultuurist ja meelelahutusest.

Järk-järgult hakkas muutuma kogu tarbimiskultuur. Kui seni hangiti majapidamises vajalik toit ja tarbeesemed peamiselt kesklinna väikestest poodidest ja töökodadest, siis 1920. aastatel hakkasid Ameerika Ühendriikides tekkima moodsad supermarketid. Need rajati linnakeskusest väljapoole, kus leidus palju vaba ­ruumi. Ostukeskused olid mõeldud eelkõige autoga saabuvate klientide jaoks ning koondasid lisaks erinevatele kauplustele ka hotelle, ettevõtete kontoreid, erinevate teenuste ja meelelahutuse pakkujaid ning söögikohti. Supermarketite ümbrusesse rajati ­pargid, ligipääsuteed, mängu- ja sportimisalad ning parklad. ­Sageli tekkis ostukeskuse ümber uus linnaosa.

Omariikluse saavutamine andis Eesti ühiskonnale võimaluse vabalt areneda. Enam ei pidanud pelgama keisrivõimu kitsendusi ega konflikte baltisakslastega. 1930. aastate keskpaigas elas ­Eestis 1,2 miljonit inimest, neist ligi 90 protsenti olid eestlased. Suurim vähemusrahvus olid sakslased, küllalt palju elas Eestis ka rootslasi. Alates 1925. aastast kehtis mitmete Eestis elavate vähemusrahvuste jaoks kultuuriautonoomia ehk õigus vabalt omakultuuri arendada. Kõigil täiskasvanutel, nii meestel kui ka naistel, oli ­valimisõigus. Sellest hoolimata nähti avaliku elu tegelasena eelkõige meest ja naispoliitikuid leidus vähe.

Ajakirjandus, raadio ja kino pakkusid meelelahutust ja uudiseid maailmas toimuva kohta. Esialgu sai raadiosaateid kuulata üksnes Põhja-Eestis, kuid olukord paranes 1937. aastal, kui Türil püstitati 197 meetri kõrgune raadiomast. Toodeti algupäraseid dokumentaal- ja mängufilme.

1920.–1930. aastatel pidid kõik lapsed Eestis omandama vähemalt kuueklassilise alghariduse. Ka mitmel rahvusvähemusel olid algkoolid, kus õpiti oma emakeeles. Algkooli lõpetamise järel võis asuda tööle või jätkata õppimist. Keskhariduse saamiseks tuli läbida viieklassiline gümnaasium. Praktilise ameti sai omandada kutsekoolis.

1920. aastate alguses puhkes ajakirjanduses suur arutelu selle üle, kas usuõpetus peaks kuuluma üldhariduskooli õppeainete hulka. Selles küsimuses korraldati koguni iseseisva Eesti esimene rahvahääletus, kus otsustati, et usuõpetus on vabatahtlik aine.