Tehnika kiire areng 1920. ja 1930. aastatel oli võimalik tänu uutele teadussaavutustele. Mõnedki ülisuure tähtsusega avastused, nagu teatud ainete radioaktiivsus (avastajad Marie ja Pierre Curie) või relatiivsusteooria (Albert Einstein) olid tehtud juba 20. sajandi alguses ning hakkasid pärast Esimest maailmasõda üha rohkem teadust ja maailmapilti mõjutama. Uute teadmiste valguses mõtestati ümber mitmed senised põhimõtted ning arutleti teadmise ja teadussaavutuste olemuse üle.
Uued ettekujutused ainest, liikumisest, ajast ja ruumist
Juba enne Esimest maailmasõda pakkus Inglise füüsik Ernest Rutherford välja uue, varasemast tõepärasema ettekujutuse aatomi ehitusest. Selle järgi asub aatomi keskmes positiivselt laetud tuum, mille ümber tiirlevad negatiivselt laetud elektronid. Rutherfordi aatomimudel meenutas Päikesesüsteemi, kus keskse Päikese ümber tiirlevad planeedid. Nii tekkis omakorda ettekujutus mikromaailma (aatomid) ja makromaailma (universum) ühtsusest, mis pakkus arutlusainet filosoofidele. Hiljem on Rutherfordi aatomimudelit oluliselt täiendatud ja täpsustatud.
Aatomiuuringud seadsid teadlaste ette täiesti uued probleemid. Ilmnes, et mikromaailma objektid käituvad mõnikord nagu osakesed, teinekord nagu lained, ja nende puhul ei kehti varem tuntud füüsikaseadused. Nii tekkis 1920. aastatel täiesti uue füüsikaharuna kvantmehaanika, mis uuris aatomisiseste üliväikeste osakeste omadusi ja kvantide rolli nende muutumisel. Vastuolusid varasema ettekujutusega ainest, ajast ja ruumist, mille sõnastas 17. sajandil Isaac Newton, seletas Albert Einsteini loodud relatiivsusteooria. Selle järgi on aeg ja ruum suhtelised ning sõltuvad vaatleja asukohast ja liikumisest teiste kehade suhtes. Üheskoos moodustavad aeg ja ruum neljamõõtmelise aegruumi, mis gravitatsiooni mõjul kõverdub.
Universum
Relatiivsusteooriast järeldus, et universum ei saa olla muutumatu, vaid see kas paisub või kahaneb. Kaua aega arvas enamik astronoome, et Linnutee, millesse kuulub ka Päikesesüsteem, ongi ainus galaktika kogu universumis. Kuid 1923. aastal avastas Ameerika astronoom Edwin Hubble, et tegelikult leidub universumis veel palju teisi galaktikaid. Ta tõestas, et universum on märksa suurem kui seni arvatud, ning suureneb pidevalt, sest kaugemad galaktikad liiguvad selle keskmest eemale. Seega tõestasid vaatlused universumi paisumist, mis esialgu oli isegi Einsteinile liiga fantastiline tundunud.
Samuti oletati relatiivsusteooria põhjal, et universumis võib leiduda musti auke – ülimassiivseid objekte (ruumipiirkondi), mille gravitatsioon on nii tugev, et isegi valguskiir ei pääse sealt enam välja. Musta augu teooriast sai mitmeks aastakümneks üks levinum universumi ehitust seletav teooria.
Psühhoanalüüs
Austria närviarst Sigmund Freud töötas närvisüsteemi- ja psüühikahäiretega inimesi ravides välja psühhoanalüüsi meetodi, mille abil analüüsis patsientide tunde- ja vaimuelu ning käitumist. Ta leidis, et inimese tegusid ei suuna ainult teadvus ja kaine mõistus, vaid ka mitmesugused teadvustamata tungid, ihad ja instinktid. Nende seas pidas ta kõige olulisemaks kahte – eluinstinkti (sugutungi) ja surmainstinkti (hävitamistungi). Freudi järgi mõjutavad instinktid inimese kogu vaimuelu ja loomingut. Paraku sunnib ühiskond inimest oma tunge maha suruma. See tekitab alateadvuses pingeid, mis avalduvad kummaliste unenägude, hirmude ja käitumishälvetena. Samas võivad allasurutud instinktid esile tulla ka kunstis ja muus loomingulises töös.
Filosoofia
Alates 20. sajandi algusest pöörati filosoofias teoreetiliste küsimuste kõrval tähelepanu ka elulähedastele probleemidele. Filosoofiline kirjandus, mis varem oli mõeldud üksnes teadlastele, hakkas huvi pakkuma ka tavalugejale.
Oluline filosoofia suund, mis toona mõjutas maailmatunnetust, oli elufilosoofia. Seda mõttevoolu iseloomustas ehedus, optimism ja loovus. Erinevalt eelkäijatest ei näinud elufilosoofid ühiskonna muutumises nukrat allakäiku, vaid uusi põnevaid väljakutseid ja võimalusi. Tajuti, et elatakse otsustavate muutuste ajastul. Vanu väärtusi mõtestati ümber nii teaduses üldse kui ka kitsamalt ajaloo, keele, kunsti ja muus vallas. Elufilosoofia püsis populaarne kuni Esimese maailmasõja lõpuni, mil selle optimism näis sõjast vintsutatud põlvkonnale liiga küündimatu ja võlts.
Elufilosoofia traditsiooni jätkas osaliselt fenomenoloogia, mis oli samuti elulähedane ja loov. Lisaks püüdsid fenomenoloogid filosoofia teoreetilisi mõtisklusi ühendada igapäevaelu kogemusega. Nad ei nõustunud psühhoanalüütikute ja mõnede teiste filosoofide arvamusega, nagu oleks inimene oma meelte ja tungide vang, kes tunneb ainult oma aistinguid ja kujutlusi. Fenomenoloogid leidsid, et inimteadvus on avatud maailmale ning sellega vahetus ja kogemuslikus kokkupuutes. Nad väärtustasid praktilist argikogemust, arutlesid inimese kooselu üle maailma ja teiste inimestega, tundsid huvi, kuidas inimene tuleb toime teadmisega elu paratamatust lõppemisest. Fenomenoloogia ei saanud küll massifilosoofiaks, kuid mõjutas siiski tugevasti vaimukultuuri edasist arengut.
Fenomenoloogia olemusest
Simone de Beauvoiri mälestuste järgi osutas Aron kohvikus kokteiliklaasile ja ütles Sartre’ile: „Vaata, sõbrake, kui sa oled fenomenoloog, siis sa võid rääkida sellest kokteilist ja see on filosoofia!” Sartre peaaegu et kahvatas, just seda oli ta aastaid soovinud: rääkida asjadest, mida saab käega katsuda, ja nii, et see oleks filosoofia.
20. sajandi mõttevoolud. Koostanud Epp Annus. Tartu-Tallinn, Tartu Ülikooli Kirjastus, 2009.
Ebateaduse levikule aitasid omalt poolt kaasa raadio ja massiajakirjandus, kus läks tihti kaduma avastuste teaduslik sisu. Rohkem pöörati tähelepanu sellele, mis näis salapärane ja põnev. Näiteks leidsid Inglise maadeuurijad 1921. aastal Himaalaja mägedes lumelt tohutute inimjälgedega sarnanevad märgid, mille päritolu eiosatud teaduslikult seletada. Kohe levis üle maailma legend hiiglaslikust lumeinimesest.
1922. aastal, kui Egiptuses avastati vaarao Tutanhamoni aaretega täidetud hauakamber, muutus kõik egiptusepärane mõneks ajaks suurmoeks. Ajakirjanduses räägiti palju salapärasest vaarao needusest, mis pidi tabama igaüht, kes surnu rahu häiris. Tõepoolest juhtuski, et paari järgneva aasta jooksul surid mitmed hauakambri uurimisega seotud inimesed, mis andis legendile hoogu juurde. Pildil uurib arheoloog Howard Carter vaarao Tutanhamoni muumiat.
Teadus ja ebateadus
Alates 20. sajandi algusest arutlesid eri teadusalade asjatundjad ka selle üle, mis üldse on teadus ja mis mitte. Pikkade ja keeruliste vaidluste tulemusel hakkas levima arusaam, et teaduslikuks saab pidada üksnes niisugust väidet, mida on võimalik kontrollida katsete abil või loogilise arutluse teel. Kui väidet põhjendatakse usu, üleloomuliku ilmutuse, vaistu või muu sarnasega, mida ei saa katseliselt ega loogiliselt kontrollida, siis on tegemist ebateadusega.
Kõrgharidus ja teadus Eestis
1. detsembril 1919, kui Vabadussõda veel kestis, jätkas vahepeal suletud Tartu ülikool uuesti oma tegevust. See oli eriline sündmus, kuna esmakordselt avati ülikool eestikeelsena. Tegelikkus oli küll keerulisem, sest eestlastest õppejõude polnud piisavalt ja seetõttu võttis eestikeelse kõrghariduse sisseseadmine aastaid. Palju abi saadi seejuures Soomest ja Rootsist pärit õppejõududelt.
Lisaks eesti õppekeelele pöörati erilist tähelepanu rahvusteadustele, mis võõrvõimu ajal olid kõrvalised, mille arengut takistati või mis hoopis puudusid. Rahvusteaduste all mõistetakse teadusi, mille uurimisaineseks on kohalikud olud, maa, rahvas ja kultuur ning mille tulemused on väärtuslikud eelkõige Eesti ja selle inimeste jaoks. Rahvusteaduste hulka kuuluvad Eesti ajalugu ja arheoloogia, rahvusteadused uurivad rahvaluulet ning eesti keelt koos sugulaskeeltega, Eestis loodud kunsti, muusikat, teatrit ja kirjandust. Laiemas mõttes peetakse rahvusteaduseks ka kohaliku looduskeskkonna uurimist, samuti muid valdkondi, mille uurimistulemused kujundavad rahva identiteeti ehk eneseteadvust.
Tartu ülikooli kõrval asutati iseseisvas Eestis teisigi kõrgemaid koole. Kunstiharidust anti Tartus kunstikoolis Pallas ja Tallinnas riigi kunsttööstuskoolis, muusikaharidust Tallinna konservatooriumis. 1936. aastal hakkas tehnilise kõrgharidusega spetsialiste ette valmistama Tallinna tehnikainstituut (hiljem nimetati ümber tehnikaülikooliks). Ühtekokku leidus kõrgharidusega inimesi tollal veel küllaltki vähe, 2–3 protsenti rahvastikust.
Kui varasematel aegadel võisid enamikus maades kõrgharidust omandada ainult noormehed, siis Esimese maailmasõja järel loobuti kõikjal sellest piirangust ning üliõpilaseks hakati vastu võtma ka neidusid.
Omariikluse virgutavast mõjust
Peale otsekoheste aineliste võimaluste on omariiklus meie teaduslikule tööle loonud ka muid soodsaid võimalusi. Rääkimata meil maksvast piiramatust mõtte ja trükivabadusest, mis tagab teadusliku uurimuse vabadust palju suuremal määral kui varem, on omariiklus tekitanud rea vajadusi, mis lahendatavad ainult teaduse kaasabil. Nii on eesti keele riigikeeleks muutumine toonud kaasa vajaduse mitmesuguste oskussõnade loomiseks ja õigekeelsuse normide kindlaksmääramiseks, milline töö loomulikult on tulnud teha keeleteadusel. Edasi on näiteks ajaloo ja kirjandusloo õpetamine koolides nõudnud vastavate teaduste esindajailt tähelepanu koondamist neile küsimusile, mis kodaniku kasvatuse seisukohalt eeskätt nõuavad vabanemist seniseist balti kooli [baltisaksa koolkonna] vaadetest. Ka niisugused alad kui muinasteadus ja kunstiajalugu on pidanud rakenduma näiteks muinsuskaitse aladel riiklike ülesannete teostamisele, muuseumid on pidanud kaasa aitama kodukäsitöö arendamisele jne. Nii on omariiklus mitmeti rikastanud küsimuste hulka, mis meie rahvusteadustele asetatud ja viimaseid virgutanud intensiivsemale tegevusele.
Ferdinand Leinbock. Eesti rahvusteaduste areng. – Eesti rahvuskultuur. Tartu, Eesti Rahvuskultuuriline Ühing, 1933.
SÕNASTA, VÄITLE, ARUTLE
|
1. |
Selgita oma sõnadega, mida mõeldakse mikro- ja makromaailma ühtsuse all. |
|
2. |
Arutle, miks annab massimeedia teaduslikest probleemidest mõnikord lihtsustatud ja labastatud ettekujutuse. |
|
3. |
Põhjenda, miks on rahvusteaduste viljelemine oluline. |
