Äärmuslikud jõud tugevnevad

Ka Itaalia vaevles sisemiste segaduste, nõrga demokraatia, ­ majanduskriisi ning Esimesest maailmasõjast jäänud ebaõiglustunde käes. 1922. aastal tuli seal võimule fašistlik partei eesotsas Benito Mussoliniga, kes lubas kehtestada tugeva korra ning teha Itaaliast Vahemere impeeriumi. Sellised loosungid tõid talle suure populaarsuse. Rahva poolehoiu toel kindlustas Mussolini end ­sisepoliitiliselt ja koondas suure osa võimust enda kui diktaatori kätte.

Soovides hankida rohkem kolooniaid, tungis Itaalia kallale Abessiiniale (praegune Etioopia). Rahvasteliit, mis oli selleks ajaks mõjuvõimu kaotanud, ei suutnud Itaalia karistamiseks midagi ette võtta. See andis Mussolini auahnetele plaanidele üksnes hoogu juurde. Kuid Itaalia suhted demokraatlike lääneriikidega hakkasid sestsaadik jahenema, kuni katkesid peaaegu täielikult ja riik sattus poliitilisse eraldatusse.

Kui Saksamaal tulid võimule natsionaalsotsialistid, asusid Itaalia fašistid nendega koostööd tegema. Hitler ei takistanud Mussolinil suurendamast Itaalia mõjuvõimu Vahemerel. Vastu­tasuks sai Itaaliast Saksamaa liitlane. 1936. aastal sõlmisid kaks diktatuuririiki sõpruslepingu.

Mussolini režiimi Itaalias nimetatakse autoritaarseks. Autoritaarne riigikord kontrollib peamiselt poliitikat ja massimeediat ning ei luba enda suhtes kriitikat. Samas ei püüa see kontrollida kodanike isiklikku elu ega keela eraomandit. Totalitarismiga ­võrreldes on autoritaarne režiim märksa leebem. Näiteks polnud Mussolinil sellist ulatuslikku võimutäiust nagu Hitleril Saksamaal. Ta pidi arvestama parteikaaslastest nõukoguga, mis võis juhi arvamust eirata ja teda ka ametist tagandada.

Kõik kolm diktaatorit Euroopas – Hitler, Mussolini ja Stalin – olid võimekad kõne­mehed, kes suutsid rahvast kaasa tõmmata. Samuti kasutasid nad enda huvides propagandat ja lasid end kujutada kui suuri juhte, kes viivad oma rahvad võidult võidule.

Läbinisti totalitaarne režiim valitses Nõukogude Liidus. 1930. aastail oli see ainus riik maailmas, kus viidi läbi massirepressioone, eraomand oli keelatud ja kodanike igapäevaelu täielikult võimude kontrolli all. Teatud mõttes seisis Nõukogude Liit väljaspool rahvus­vahelist kogukonda. Poliitilised ja kaubandussuhted lääneriikidega olid küll olemas, kuid demokraatlikest arengutest ja turumajandusest jäi Nõukogude Liit täielikult kõrvale. Riigi suletuse ja keskvõimu juhitud plaanimajanduse tõttu ei ulatunud sinna ülemaailmse majanduskriisi mõju, ehkki nõukogude majandus oli ilma kriisitagi üpris kehval järjel. Nagu Hitler Saksamaal, nii soovis ka Nõukogude Liidu enamlastest juhtkond taastada riigi kunagist vägevust, mis oli kaotatud pärast Esimest maailmasõda ja sellele järgnenud kodusõda.

Majandusraskused, poliitiline ebastabiilsus lääneriikides ning Hitleri võimuletulek Saksamaal süvendasid Stalini veendumust, et lääneriigid ohustavad Nõukogude Liitu ning seetõttu tuleb valmistuda sõjaks. Selleks püüdis ta vägivaldsete reformidega kujundada Nõukogude Liidu mahajäänud põllumajandus-ühiskonnast moodsat tööstusriiki. Samal ajal läbi viidud kolhooside loomine kaotas väiketalud ning andis keskvõimu käsutusse suured toiduainete taga­varad, millest suur osa müüdi välismaale. Karmi käega teostatud reformid tõid rahvale suuri kannatusi, kuid võimaldasid Nõukogude Liidul oma sõjalist vägevust kasvatada.

Ülemaailmne kriis põhjustas majanduslikke ja poliitilisi raskusi ka rahvusriikides, mis olid tekkinud pärast Esimest maailma­sõda, teiste hulgas Eestis. 1930. aastatel vahetusid valitsused väga sageli ja tuli ette ka erakondade ühinemisi. Poliitikaellu ­astus uus parempoolne erakond – Vabadussõjalaste Keskliit, ­mille liikmeid kutsuti lühidalt vapsideks. Vabadussõjalased kritiseerisid vanemate erakondade suutmatust olulistes küsimustes kokku leppida, samuti nende kalduvust omakasule ja ametiseisundi kuri­tarvitamisele. Kuna need etteheited polnud sugugi alusetud, kasvas rahva poolehoid vapsidele. Teistes erakondades tekitas see ärevust ja ohutunnet.

Vabadussõjalaste ja teiste poliitiliste jõudude vastandumine tuli selgesti esile arutelus põhiseaduse muutmise üle, mis oli tol ajal oluline sisepoliitiline teema. Aastail 1932–1933 esitati põhiseaduse muutmiseks mitu projekti, mille hulgast kiideti rahvahääletusel heaks just vapside oma. See nägi ette parteideülese riigipea ameti loomise. Sisuliselt tähendas see rahva poolt otse valitavat presidenti, kes oli samal ajal ka sõjaväe ülemjuhataja.

Uue põhiseaduse järgi pidanuks toimuma ka uue riigivanema ja Riigikogu valimised. Valimiste toetusallkirjade kogumisel sai enim hääli vabadussõjalaste kandidaat. Nende võimuletuleku vältimiseks viis ametis olev riigivanem Konstantin Päts koos mõtte­kaaslastega 12. märtsil 1934. aastal läbi riigipöörde. Vabadus­sõjalaste juhid vahistati ja põhiseaduse järgi toimuma pidanud valimised lükati edasi. Hiljem peatati ka teiste erakondade tegevus, tegutseda lubati üksnes Pätsi enda juhitud Isamaaliidul. Senist Riigikogu ei kutsutud enam kunagi kokku ja valitsuse kritiseerimine keelati. Sellepärast nimetatakse riigipöördega alanud perioodi Eesti ajaloos vaikivaks ajastuks. Pätsi võimuhaaramise ­tulemusel kujunes Eestis autoritaarne kord, mis ootas kodanikelt enda suhtes kriitikata kuulekust.

Kuigi demokraatlik mõttevahetus ja sõnavabadus olid kitsendatud, ei tähendanud vaikiv ajastu kõikehõlmavat kontrolli ühiskonna üle ega võimu vägivallatsemist kodanike kallal. Leidus ­arvukalt inimesi, teiste seas ka endine riigivanem Jaan Tõnisson, kes ei kiitnud Pätsi tegevust heaks. Seega oli vaikiva ajastu Eesti küll autoritaarne, kuid mitte diktaatorlik riik. Keskvõimu tugevdamist ja demokraatia piiramist tuli majanduskriisi järgsel ajal ette paljudes riikides. Selle kaudu loodeti paremini raskustest üle saada ja taastada sisemine stabiilsus. Esimese maailmasõja järel tekkinud rahvusriikidest muutusid autoritaarseteks Poola, Ungari, Rumeenia, Bulgaaria, Läti ja Leedu. Kahes viimases piirati demokraatiat isegi ulatuslikumalt kui Eestis. Demokraatlikuks jäid ­lisaks suurriikidele ka Skandinaaviamaad, Soome ja Tšehho­slovakkia.