Artikkel „Karoli Hindriks – tüdruk otse­kui muinas­jutust“ 

Sa said aastaid tagasi tuntuks kui kooli­tüdruk, kes leiutab. Kindlasti oled sellest palju rääkinud, aga jutusta palun veel kord oma lugu: kuidas tuli idee hakata tootma riidest helkureid ja see patentida?

Nüüd hakkan ma rääkima muinas­juttu. Tegemist oli tegelikult väga lihtsa ideega. Tulemuseks on aga see, et õpilas­firmast alguse saanud projekt innustas mind minema edasi ja hakatagi tegelema ettevõtlusega.

Olin siis 16-aastane ning õppisin suht tagasi­hoidlikus koolis, Pärnu Raeküla Gümnaasiumis, kus meil 11. klassis oli programmis majandus­õpe. Selle raames tuli luua õpilas­­firma ning hakata midagi tootma ja müüma. Hakkasin seda asja vedama, tegime aju­­rünnakuid, et mis ja milline see toode võiks olla. Kuna õpe toimus oktoobris, siis oli loogiline, et ranna­­riideid müüa ei tasu. Idee tekkis mul aga ühel nädala­vahetusel, kui kodus olles vaatasin oma seljakoti peal olevat Shelli karu. Mõtlesin, et maantee­amet küll propageerib helku­reid ja need on väga kasulikud, aga samas liiga igavad. Nii tuligi idee teha helkureid, mis oleksid kui lahedad aksessuaarid. Noortele teadupärast igasugused rippuvad asjad ka väga meel­divad.

Koolis meeldis idee ka teistele. Alguses tegime tumedast riidest ümmargused helkurid, kleepisime peale helkivad smile-face’id ja hakkasime neid müüma. Tootmis­osakond koosnes paarist klassi­kaaslasest ja vanaemast. Helkurid ei vastanud siis loomulikult küll mingitele nõuetele, aga sealt sai kõik alguse.

Minu ainuke huvi enne seda oli tantsimine. Helkuritega tegelemine oli kui uus põnev asi ja tore oli käia firmade esindustes, otsida sponsoreid ja toetajaid ning pakkuda oma toodet firma­kingituseks. Kuna meie entusiasm oli suur, siis tulid paljud kaasa ja leidsime endale sponsorid ja toetajad.

Novembris marssisin juba Tallinna maanteeametisse ja tutvustasin oma ideed. Seal läks neil silm särama ja maantee­ametist sai meile väga hea koostööpartner. Nad aitasid meid igati, helkurid hakkasid nõuetele vastama ning kolme kuuga oli käive 109 000 krooni, mis oli siis õpilas­firmade hulgas rekordiline.

Minu isa oli väike­ettevõtja, istusime temaga köögilaua taga, arutasime asju ning siis ta soovitas mul minna ja uurida selle patenteerimise kohta. Tema ei olnud selliseid asju varem näinud ning isa innustusel läksingi patendi­ametisse. Tundus, et sealsetel inimestel oli väga hea meel, kuna uudsete ideedega neid nii tihti ei külastatagi. Järsku siis astub sisse väike kooli­tüdruk ja räägib neile oma välja­mõeldisest. Tuli välja, et selle saabki ära kaitsta ning selgus, et olin esimene õpilane Eestis, kes seda ka tegi.

Kas Eesti naine võiks olla hea leiutaja?

Tüüpiline arvamus on, et leiutamine on mingi­sugune väga karm teadus. Ma sain kõige sellega aga selgeks, et tegelikult tuleb lahtiste silmadega ringi käia. Pärast seda olen hakanud vaatama teatud asju, mis tegelikult on kõik millegi edasiarendused, ja tavaliselt hästi praktilised ja lihtsad edasi­arendused. Tuleb ainult otsida. Ning kui vaadata seda, mis on patendi­ametis ära kaitstud, siis sealt võib leida ikka päris absurdseid ja naljakaid leiutisi.

Aga asja point, miks ma sellest siin räägin, miks mind Brüsselisse Euroopa Parlamenti kutsuti esinema, on see, et mingis mõttes on see väike muinasjutt nagu Body Shopi asutaja Anita Roddicki ümbergi. Ma murdsin stereotüüpi: väike tüdruk, kusagilt Pärnust, mõtleb välja toote, leiutab, avab oma äri, inimesed ostavad toodet ja sellest räägitakse. Pluss see tüdruk teeb toote, mis ju tegelikult muudab maailma natukene paremaks, see on inimestele kasulik. Selle kõige taga ongi just see lugu, mis andis minule võimaluse eristuda.

Kelleks sa aga enne oma firma loomist ja helkuritega tegelemist tahtsid saada?

Kui seda õpilasfirma asja poleks olnud, siis ma ausalt öeldes küll ei oleks mõelnud ette­­võtluse peale. Ma ei tea. Võibolla oleksin tantsija olnud. Kooliajal oli igasuguseid mõtteid: ajakirjandus, juura… See on see Eesti kool, kus õpid, õpid, õpid, aga samas sa ei saa üldse aru, mis sulle tegelikult meeldib või ei meeldi. Mina teadsin vaid seda, et kirurgiks ma kindlasti õppima ei lähe.

Inimesed, kes on olnud sulle eeskujuks ja õpetajaks?

Mul on elus olnud palju häid mentoreid. Olles ettevõtja, on eriti vaja julgustust ja inimesi, kes annavad head nõu. Neid on vaja, kuna nad innustavad, õpetavad ja julgustavad sind edasi minema. Selliseid mentoreid mul on olnud. Suurimad eeskujud ja õpetajad on aga mu ema ja isa. Nemad on olnud mulle väga heaks moraalseks toeks.

Karoli Hindriks on ettevõtte Jobbatical asutaja ja tegevjuht. Jobbatical on Eesti idufirma, mille ajakiri Forbes nimetas 2018. aastal üheks Euroopa kõige põnevamatest väikeettevõtetest tehnoloogiasektoris.

16-aastaselt sai Karolist Eesti noorim leiutaja ning sellest hetkest alates on tema eesmärk olnud maailma paremaks teha. Karoli firma Jobbatical aitab ettevõtetel palgata ja ümber asustada andekaid inimesi kaugetest riikidest, et muuta elusid ja teha maailm avatumaks.

Karoli räägib tihti rahvusvahelistel lavadel ning jagab oma vaateid selle kohta, kuidas avatud piirid aitavad edendada majandust ning inimeste heaolu kõikjal. Aastal 2020 valis Euroopa Nõukogu ta kaheksa kõige inspireerivama Euroopa naise sekka.