Kommunikatsioon

Koolikatsete nädal! Kuidas seda teha õigesti ja mis kõik võib valesti minna? Õnneks on nüüd olemas need targad ja hõlpsasti kasutatavad raamatud, mis pakuvad lahendusi igaks olukorraks. Peale edukate nippide ka hoiatavat lugemist lapsevanematele, kes katsetesse suhtuvad pealiskaudselt ning katsetel läbikukkunud (nüüdseks asendusperesse antud) lapse karmid, ent õiglased mälestused!

Saadaval kõigis kauplustes täiesti ülekohtuse hinnaga! Kui sa ei osta, oled halb lapsevanem!

„Ah... peaminister,“ ütles Cornelius Fudge ja sammus tema poole, käsi ette sirutatud. „Tore teid uuesti näha.“

Peaminister ei saanud ausalt samaga vastata ja nii ei öelnud ta üldse midagi. Tal ei ­olnud ligilähedaseltki hea meel näha Fudge’i, kelle juhuslikud külastused, mis olid juba iseenesest ehmatavad, tähendasid üldiselt, et ta kuuleb kohe väga halbu uudiseid. Enamgi veel, Fudge paistis olevat silmanähtavalt murest murtud. Ta oli kõhnem, kiilam ja hallim ning tema näol oli muserdatud ilme. Peaminister oli sellist ilmet poliitikute nägudel ­ennegi näinud ja see ei tõotanud kunagi head.

„Kuidas ma teid aidata saan?“ küsis ta, surus Fudge’il väga põgusalt kätt ja osutas oma laua ees seisvatest toolidest kõige kõvema poole.

„Raske öelda, kust alustada,“ pomises Fudge, tõmbas tooli välja, võttis istet ja asetas kübara põlvedele. „Oli alles nädal, oli alles nädal...“

„Teil oli ka kehv nädal, mis?“ küsis peaminister jäigalt, lootes sellega mõista anda, et ta ise oli juba paraja portsu otsas, ilma et Fudge’il tarvitseks omalt poolt midagi lisada.

„Jah, muidugi,“ ütles Fudge, hõõrus kurnatult silmi ja vaatas tusaselt peaministrit. „Mul on olnud seesama nädal mis teilgi, peaminister. Brockdale’i sild... Bonesi ja Vance’i ­mõrvad... rääkimata mürglist edelakrahvkondades...“

„Te – ee – teie – ma tahan öelda, et mõned teie inimesed olid – olid seotud nende – ­nende asjadega, või mis?“

Fudge saatis peaministrile üpris range pilgu.

„Muidugi olid,“ lausus ta. „Te olete ju ometi mõistnud, mis toimub?“

„Ma...“ kogeles peaminister.

Just selline käitumine oligi põhjuseks, miks ta Fudge’i külaskäikude suhtes sellist vastumeelsust tundis. Ta oli ju lõpuks peaminister ja talle ei meeldinud sugugi, et temas ­tekitati tunne, nagu oleks ta rumal koolipoiss. Aga muidugi oli see olnud nii alates kõige esimesest kohtumisest Fudge’iga tema esimesel õhtul peaministrina. Ta mäletas seda niisama ­selgelt, nagu see oleks toimunud eile, ja ta teadis, et see kummitab teda elupäevade lõpuni.

Ta oli parajasti üksi siinsamas kabinetis seisnud ja nautinud triumfi, mille ta nii paljude aastate pikkuse unistamise ja sepitsemise järel oli saavutanud, kui ta oli kuulnud selja taga köhatust, täpselt nagu täna, ning oli ringi keerates avastanud, et see inetu väike ­portree räägib temaga ja teatab, et kohe saabub võlukunstiminister ja tutvustab ennast.

Loomulikult oli ta arvanud, et pikk kampaania ja valimiste pinge on ta hulluks ajanud. Ta oli täiesti kabuhirmus, kui portree temaga rääkima hakkas, aga see ei olnud veel midagi selle tunde kõrval, mis valdas teda siis, kui see väljakuulutatud võlur kaminast välja paiskus ja tal kätt surus. Ta oli olnud sõnatu kogu selle aja, kui Fudge lahkelt seletas, et üle terve maailma elavad varjatult ikka veel võlurid ja nõiad, ja talle kinnitas, et ta ei pea sellega oma pead vaevama, sest võlukunsti ministeerium vastutab terve võlukogukonna eest ja hoiab ära selle, et mittevõluritest elanikkond neist haisu ninna saab. See oli raske töö, ütles Fudge, mille alla käis kõik alates luudade mõistliku kasutamise reguleerimisest kuni lohede arvu kontrolli all hoidmiseni (peaminister mäletas, et selle koha peal võttis ta lauast kinni, et mitte pikali kukkuda). Siis oli Fudge ikka veel tumma peaministrit natuke isalikult õlale patsutanud.

„Pole vaja muretseda,“ oli ta öelnud, „tõenäoliselt ei näe te mind enam kunagi. Ma tülitan teid ainult siis, kui meie pool on toimumas midagi väga tõsist, midagi, mis tõenäoliselt mõjutab mugusid – või ma peaksin ütlema, et mittevõluritest elanikkonda. Muidu on meie põhimõte, et ela ja lase teistel elada. Ja ma pean ütlema, et te tulete selle teadmisega palju paremini toime kui teie eelkäija. Tema tahtis mind aknast välja visata, arvas, et ma olen opositsiooni kavandatud vemp.“

Selle peale oli peaminister oma hääle viimaks tagasi saanud.

„Te – te ei olegi siis vemp?“

See oli olnud tema viimane meeleheitlik lootus.

„Ei,“ ütles Fudge leebelt. „Ei, ma kardan, et ei ole. Vaadake.“

Ja ta oli peaministri teetassi kõrbehiireks muutnud.

„Aga,“ ütles peaminister hingetult ja vaatas, kuidas tema teetass ta järgmise kõne nurka närib, „aga miks – miks keegi ei öelnud mulle –?“

„Võlukunstiminister ilmutab ennast ainult ametisolevale mugude peaministrile,“ ütles Fudge võlukeppi uuesti taskusse toppides. „Meie arvates on see parim moodus salastatust säilitada.“

„Aga miks siis,“ mökitas peaminister, „miks ei ole endine peaminister mind hoiatanud –?“

Selle peale oli Fudge lausa naerma puhkenud.

„Mu kullakallis peaminister, kas teie kavatsete sellest kellelegi rääkida?“

(Harry Potter ja Segavereline Prints. Inglise keelest tõlkinud Krista Kaer ja Kaisa Kaer. Varrak, 2005)

etikett – seltskondlikus ja diplomaatilises suhtluses järgitavad käitumisreeglid ja kombed
​netikett – etikett internetis, aja jooksul kujunenud reeglid internetis suhtlemiseks
​meilietikett – osa netiketist; reeglid ja tavad, mida tuleb järgida meilisuhtluses

Kui saabus käitumissotsioloog Lindsay Lagarrigue, tekkis Jean-Yves’il kodune tunne. Too tüüp oli umbes kolmekümneaastane, kergelt kiilanev, juuksed hobusesabas; seljas oli tal Adidase dress ja Prada T-särk, jalas kulunud Nike tossud; ühesõnaga ta nägi välja nagu käitumissotsioloog. Alustuseks jagas ta laiali üsna õhukese kausta jagu materjale, milleks olid peamiselt noolte ja ringidega graafikud; midagi muud tal portfellis ei olnud. Avaleheküljeks oli ajakirjast Nouvel Observateur paljundatud artikkel, õigemini öeldes juhtkiri „Teistmoodi reisile“.

„Aastaks 2000,“ alustas Lagarrigue artiklit kõva häälega ette lugedes, „on massiturism oma aja ära elanud. Inimesed unistavad reisist kui isiklikust arengust, pidades samas ­oluliseks asja eetilist poolt.“ See lõik, millega juhtkiri algas, kirjeldas tema arvates suurepäraselt maailmas toimunud muutusi. Ta jahus veel mõne minuti samal teemal ning ­juhtis siis kuulajate tähelepanu järgmistele lausetele: „Aastal 2000 mõtleme sellisest ­turismist, mis austab ka teist. Meie, jõukamad inimesed, tahaksime reisida mitte ainult egoistliku naudingu pärast, vaid ka selleks, et näidata üles teatavat solidaarsust.“

„Kui palju see tüüp oma uuringu eest pappi sai?“ küsis Jean-Yves tasakesi Valérie käest.

„Sada viiskümmend tuhat franki.“

„Ma ei usu oma kõrvu... Kas see jobu loebki meile ainult oma Nouvel Obsi koopiat ette või?“

Lindsay Lagarrigue sõnastas vahepeal artikli lauseid kergelt ümber ja luges siis ette ­kolmanda lõigu, kasutades mingit absurdset tunderõhulist tooni: „Ma tsiteerin,“ hüüatas ta. „Aastal 2000 tahab inimene end tunda nomaadina. Reisitakse rongi või kruiisilaevaga, mööda jõgesid ja üle ookeanide: kiiruseajastul tahetakse uuesti avastada aegluse võlusid. Inimene sukeldub kõrbete otsatusse vaikusse; siis aga sööstab suurlinnade saginasse. Kuid ikkagi niisama kirglikult...“ Eetika, isiklik areng, solidaarsus, kirg – need olid tema ­hinnangul võtmesõnad. Niisuguses uues kontekstis polnud midagi imestada, kui puhkeklubide süsteem, mis põhines egoistlikul eneseküllasusel ning vajaduste ja ihade ühe­ülbastumisel, oli sattunud raskustesse.

Käitumissotsioloog oskas oma tööd, ta oleks võinud tundide kaupa jätkata. „Vabandust...“ sekkus Jean-Yves toonil, millest kumas ärritust.

„Jah...?“ Käitumissotsioloog naeratas talle veetlevalt.

(Michel Houellebecq. Platvorm. Prantsuse keelest tõlkinud Indrek Koff. Varrak, 2016)

Artikkel pakub tuge neile, kellel on tarvis käänata eesti eesnimesid. Nimenäited on pärit eesti keele instituudi keelenõuandele laekunud telefoni- ja meiliküsimuste hulgast.

Eesti perekonnanimede käänamise kohta on grammatikais ja käsiraamatuis antud ­rohkesti õpetusi. Eesnimede kohta on näpunäiteid napimalt, need piirduvad enamasti mõne nime loetlemisega, nt on Johannes Valgma ja Nikolai Remmel omaaegses käsi­raamatus õpetanud, et Vello käändub nagu tubli, Tõnis nagu katus, Peeter nagu number, Toomas nagu hammas, Heldur nagu õpik, Juta nagu tubli. Praeguses „Eesti keele käsiraamatus“ on öeldud, et isikunimed kuuluvad enamasti avatud muuttüüpidesse, sh käändub avatud tüübi järgi ka osa niisuguseid eesnimesid, millele vastavad suletud muuttüüpidesse ­kuuluvad sõnad, nt Laine, Luule, Ilme, Valve jts nimede vormid on astmevahelduseta, mitte tugevneva vältevaheldusega nagu sõnad laine, luule, ilme, valve. Varasemate käänamis­viiside otsinguil on abi Ferdinand Johann Wiedemanni eesti-saksa sõnaraamatust (esmatrükk 1869) ja Andrus Saareste mõistelisest sõnaraamatust (1958).

(Oma Keel 2016/2)