Veebisuhtlus ja -turvalisus

Vaata Urmas Nemvaltsi karikatuuri. Mille üle karikatuuris naerdakse?

• Kas pildil on praeguse aja vanainimesed või tulevased? Miks? Põhjenda.
• Iseloomusta karikatuuri kui meediateksti. Mis on selle eelised sõnalise tekstiga võrreldes?
• Mõtle kaaslasega karikatuuri põhjal välja väike dialoog ja pange see kirja.

Ühismeedial on oma positiivsed ja negatiivsed küljed. Ühelt poolt hõlbustab see inimeste- ja kogukondadevahelist suhtlust, võimaldab üksteist toetada, kodaniku­algatust ellu viia, meelt lahutada, arvamust avaldada – see kõik toetab demokraatiat.

Teiselt poolt väheneb inimeste privaatsus, sest info veebis on kõigile kättesaadav ja postitaja ei tea, kes seda võib kasutada. Informatsioon võib moonduda ja halvemal juhul ohustada inimese vaimset või füüsilist turvalisust.

Internetti postitatud info hakkab elama oma elu ja jääb sinna ka siis, kui esmane postitaja on selle kustutanud. Aja möödudes võib inimene tunda ebamugavust ja piinlikkust materjali pärast, mida ta kunagi on endast ühismeedias avaldanud.

• Jätka töövihiku ülesandega 28.

Tänapäeval on internet loonud olukorra, kus esimest korda ajaloos on igal inimesel võimalik ükskõik mida kogu maailmale kuulutada. Internet on kanal, mille kaudu oma mõtteid avaldada, kuid oluline on ka veebis suheldes pidada silmas, kuidas oma sõnumit edastada.

Suhtlusviis ja postituste keelekasutus sõltub sellest, kui anonüümne on suhtlus, kas see toimub reaalajas või mitte, missugused on suhtlejate teadmised, oskused jms, kuid nii nagu mis tahes muus suhtluses, on veebiski suheldes oluline ­ametlikkuse skaala. On oluline vahe, kas näiteks Facebookis vahetavad omavahel sõnumeid õpilane ja õpetaja või head sõbrad.

• Jätka töövihiku ülesandega 29.

Sünkroonsel veebisuhtlusel, ehkki see realiseerub kirjutatud teksti kaudu, on sageli suulisele keelekasutusele iseloomulikke jooni: laused võivad olla elliptilised ehk väljajättelised ehk lünklaused, sisaldades vaid tulemuslikuks suhtluseks häda­­vaja­likku, täpselt nii nagu ka näost näkku suheldes. Sõnumi edastaja ja vastuvõtja ­mugandavad oma väljendust olukorrast ja partneri vahetust reaktsioonist lähtuvalt, aga on sealjuures ökonoomsed, s.t kirja pandud lausest jäetakse välja kõik, mis on niigi arusaadav. Näiteks on igati tulemuslik järgmine dialoog: Kuhu sa selle vihmavarju panid? – Konksu otsa. Teine lause on väljajätteline (öeldise ja sihitiseta). Ilma kontekstita oleks see arusaamatu, aga konkreetses suhtlusolukorras pole nn täis­lauset vaja.

• Kuidas vastab teie ülesande 33 dialoog siinkirjeldatule? Tooge näiteid.

Valdavalt on veebitekstide lausestus siiski samasugune nagu kus tahes mujal avaldatud tekstides. Lause põhitunnus on öeldise olemasolu. See on tavaolukorras olemas igas lauses ning selleks on pöördeline verbivorm.

• Tuletage meelde, mida saab öeldise kaudu väljendada. Mis on tegusõna grammatilised kategooriad: pööre/isik, aeg, kõneviis, kõneliik, tegumood?

Öeldise kui lause tuuma ümber koondatakse kogu muu info: antakse teada, mis või kes on tegevuse sooritaja (lauses alus), millele tegevus on suunatud (sihitis) ja mis­sugused on muud tegevuse toimumise asjaolud (määrus). Sageli ei ole lauses kõiki siin nimetatuid, vaid mõni lauseliige puudub.

• Tooge näiteid lausete kohta, milles ei ole 1) sihitist; 2) määrust; 3) alust.

Loe tekst läbi ja kirjuta välja iga teemalõigu tuumlause. Pööra tähelepanu sellele, kuidas autor juhatab lugeja teemasse.

Sotsiaalmeedia võlud ja valud

Andra Siibak

Pealtnäha ei tohiks sotsiaalmeedia kasutamine just kuigi raske olla: postitad mõne foto, teed mõne video, kirjutad midagi või jagad kellegi teise tehtut. Tegelikult on sotsiaal­meedia kasutamisega seotud omajagu probleeme ja murekohti, mida kõik kasutajad ­endale varakult teadvustama peaks.

Nähtamatu auditooriumiga seotud ohud

Sotsiaalmeedia kasutajaskond on hoomamatu. Paljudele kasutajatele on hoomamatu ­seegi, mil moel nende postitused selle auditooriumi ette jõuavad ja kes, kunas ning mil­li­sel eesmärgil nende postitatud või jagatud infot kasutada saab.

Ka Eesti avalikkust on ilmestanud mitu juhtumit, kus avaliku elu tegelastel on olnud probleeme sotsiaalmeedia auditooriumi tajumisega ning nad on enda väljaütlemiste ­tõttu kas töökoha kaotanud või saanud negatiivse meediakajastuse osaliseks. Unustades ära, kuivõrd mitmepalgeline ja eri suhteid sisaldav on meie sõprade ja jälgijate nime­kiri, on sellised probleemid kerged tekkima. Pealegi, enamik kasutajatest ei kasuta sotsiaalmeediat selleks, et ise sisu luua ja postitusi teha, vaid selleks, et teiste tegemisi jälgida. Kuna seda jälgimist on võimalik teha salaja, profiiliomaniku eest varjatult, siis on kõik Facebooki kasutajad justkui isehakanud spioonid.

Uuringutest nähtub, et tööandjatele ei jää töötajate sotsiaalmeedia-kasutus ­märkamata; ka õpilased ja õpetajad jälgivad üksteise väljaütlemisi sotsiaalmeedias suure huviga ning paljud lapsevanemad ja vanavanemad hoiavad oma võsukeste sotsiaalmeedia-kasutusel aktiivselt silma peal. Nende, danah boydi ja Alice Marwicki uuringutes košmaarseks auditooriumiks tituleeritud sihtrühmade eest ei jää just palju varjatuks. Seepärast võivad kosˇmaarse auditooriumi silmis ebasobivaks tembeldatud postitused pahaaimamatule profiiliomanikule kaasa tuua ebasobivaid tagajärgi. Olgu selleks siis töökoha kaotus, ­koolist välja heitmine, koduarest vm.

Mõned teadlased ütlevad, et sotsiaalmeedias toimuv on endaga kaasa toonud jälgimis­ühiskonna, et sotsiaalmeedia ajastul on privaatsus surnud. Kuidas võtta? Kindel on aga see, et sotsiaalmeedia ajastul on privaatsus midagi sellist, mis tuleb endale ise kätte ­võidelda, vaikimisi ei paku seda keegi, teenusepakkuja kohe kindlasti mitte.

Sotsiaalmeedia kui multimodaalne relv

Sotsiaalmeedia keskkondade potentsiaalist demokraatlikus ühiskonnakorralduses ja ­kodanikuühiskonna arengus ning sõnavabaduse edendamises on räägitud palju ja kohati ülistavaid sõnu kasutades. Meenutagem kasvõi 2011. aasta araabia kevade sündmusi, mida ajakirjanduses hellitavalt isegi Facebooki revolutsioonideks kutsuti. Äkitselt sai Twitteri säutsudest, YouTube’i videotest, Instagrami fotodest, sellest n-ö tavaliste inimeste loodud veebisisust, omamoodi multimodaalne relv. See oli relv, mis võis aidata kaasa auto­ritaarsete reˇziimide langusele või mille kaudu võis paljastada riigiisade valgustkartvaid tegusid, mis riikliku kontrolli all olevas tavameedias iial kajastamist poleks leidnud.

Kõrvuti selliste edulugudega tuleb aga selleski kontekstis täheldada, et sotsiaalmeedia on täpselt samasugune relv ka vaenupoolele. Fakt, et sotsiaalmeedia kasutajaks võib saada absoluutselt igaüks, on selle keskkonna teinud äärmiselt populaarseks igasugustele ekstremistidele, kes kasutavad sotsiaalmeediat nii oma maailmavaate tutvustamiseks ja järgijate leidmiseks kui ka live-säutsumisteks terrorirünnakute kestel, nagu Keenias 2013. aastal.

Personaalset „puhast tõde“ levitav platvorm

Muu hulgas on sotsiaalmeediast saanud riiklike infosõdade tallermaa. Keskkond, mida mehitab nii lugematu arv ustavaid infosõdureid kui ka tehnoloogilisi abimehi, nn trolle, kelle ülesandeks on aidata kaasa „õige“ sõnumi või „tõe“ levitamisele. Kuna sotsiaal­meedias levib informatsioon kulutulena ning „sõbralt“ „sõbrale“, siis ei kiputa just sageli „sõprade“ jagatava info usaldusväärsuses kahtlema. Kui mu sõber juba infot levitamisväärseks peab, ju see siis ka oluline ja tõene on, näikse paljud mõtlevat.

Selline kergeusklik suhtumine võib aga omakorda kaasa aidata ühiskonnas moraalipaanika levikule ja nii võivad mõnedki riiklikult olulised küsimused või teemad lausa kuritahtlikke pöördeid võtta. Sobivaks näiteks on siinkohal 2011. aastal Lätis toimunud sularahakriis, mil sotsiaalmeedias levinud uudis Läti lati devalveerimisest tõi tuhanded lätlased pangaautomaatide juurde oma sääste välja võtma.

Personaalset „puhast tõde“ aitab sotsiaalmeedia levitada veel teiselgi moel. Tarkade algoritmide abil pakub Facebook oma kasutajatele näiteks võimalust näha just nende ­„õigete“ sõprade postitusi. Nende „sõprade“, kes on täpselt meie moodi – meiega ühe­ealised, samasuguse haridustaseme või karjääriga ja samasuguste kultuuritarbimisharjumustega. Nad jagavad meiega samu huvisid, väärtusi ja ellusuhtumist.

Nähes pidevalt omasuguste, endale ideaalse auditooriumi postitusi ja jagamisi, võib meil tekkida aga kallutatud arusaam maailma asjadest. Facebook näiteks pakub nn filtrimulli luues mugavalt meile võimalust unustada, et ka teistsugune maailm ja teist­sugused inimesed on olemas. Ja avarama maailmapildi asemel võime end äkitselt leida maailma silmaklappidega kaemas.

Kasutajaskond kui kaup

Internetiteenuste puhul on sageli kasutusel ütlus, et kui midagi on tasuta, siis oled sina kasutajana see, keda müüakse. Nii on ka sotsiaalmeedia puhul: kasutaja profiilile lisatud info muudab kontoomaniku automaatselt kaubaks, mida reklaamiandjatele kalli raha eest maha müüakse.

Paljud kasutajad võivad küll naiivselt mõelda, mida paha see personaliseeritud reklaam Facebookis meile ikka teha saab. Näiteks noortel emadel ongi lihtsam, kui neile laste­riiete allahindluse reklaamid mugavalt Facebooki seinale potsatavad, ja tüsedusele kalduvad kasutajad võiksid olla pigem rõõmsad, et neile ettenägelikult toitumis­nõustamise grupiga või efektiivse treeningprogrammiga liitumist pakutakse. Win-win-situ­atsioon kõigile, eks ole? Võib-olla mõne kasutaja silmis tõesti. Tegelikkuses teenivad kõik kasutajad nii vaid suurkorporatsioonide ärihuvisid. Tavakasutajal võib see big-data-pilv aga pahaaimamatult hakata tema igapäevaelu ja olulisi otsuseid mõjutama. Näiteks on Eesti finantsorganisatsioonides krediidiotsuste tegemisel järjest enam hakatud tähele­panu pöörama kliendi sotsiaalmeediakontodele. Ehk siis, sama moodi nagu Ameerika Ühendriikides võib ka siin kodulaenu või krediitkaardi saamine nüüd aina enam sõltuda sellest, millist infot me endast sotsiaalmeedias avaldanud ja milliseid fotosid endast jaganud ­oleme ning kes on meie sõbralisti kuuluvad „sõbrad“.

Kokkuvõtteks

Eeltoodu viitab sellele, et digitaalsest kirjaoskusest on saanud elutähtis oskus. Informatsioonist küllastunud ühiskonnas peab iga netikasutaja olema suuteline tajuma uue ­meedia mitmepalgelist ja hoomamatut auditooriumi, oskama luua nii kosˇmaarse kui ka ideaalse auditooriumi silmis sobivat veebisisu ning oskama kriitiliselt lugeda ja analüütiliselt tõlgendada teiste postitatud ja jagatud informatsiooni. Vaid nii on võimalik informatsioonist küllastunud ühiskonnas hakkama saada.

(Postimees, 14.08.2015, http://arvamus.postimees.ee)

• Mis on digitaalne kirjaoskus? Mis on oluline, et infoühiskonnas hästi toime tulla?
• Jätka töövihiku ülesannetega 30 ja 31.
• Vaata YouTube’ist kaht tantsulavastust Maurice Raveli „Bolero“ muusikale: Šveitsi koreograafi Maurice Béjart’i tõlgendust (esietendus Lausanne’is 1960) ja rootslase Johan Ingeri lavastust Alvin Ailey Ameerika tantsuteatris (esietendus New Yorgis 2016).
  ​Täispikkuses versioonid (u 15 min) leiad, otsides „Maurice Béjart Bolero“ (vt mõnd meessolistiga esitust) ja „Alvin Ailey Walking Mad“ (vt Soome rahvusooperi esitus). Jagage muljeid kaaslas(t)ega. Pöörake tähelepanu gradatsioonile muusikas ja koreograafias, kasutage mh märksõnu kasv, tõus, paisumine, levik, eskaleerumine jms, looge seoseid infoliikumise ja meemifenomeniga.
  ​Kirjuta 500–700-sõnaline tekst, milles arutled vabalt ja loovalt lavatantsu väljendusrikkuse üle. Idee laienduseks leiad soovi korral ingliskeelset lisainfot nt Alvin Ailey Ameerika tantsuteatri kodulehelt (Alvin Ailey American Dance Theater, www.alvinailey.org), Maurice Béjart’i kohta otsi Google’ist.