PROJEKT

EESMÄRGID

1. tutvuda Johannes Pääsukese panusega Eesti kultuuriloosse
2. harjutada mitme alustekstiga töötamist ja lisainfo otsimist ning selle põhjal kokkuvõtte koostamist
3. õppida leidma rühmas konsensust ja eesmärgipäraselt tegutsema
4. rakendada oma loovust ja jutustada lugu fotode toel

Loe järgmisi lühikatkendeid, mis on võetud Eesti Rahva Muuseumi albumist „Johannes Pääsuke. Mees kahe kaameraga“ (Tartu, 2008) ja otsi veebist lisaks Johannes Pääsukese eluloolisi seiku puudutavat jm infot. Pane kirja 5–7 huvitavat fakti, märgi (enda tarvis) ka allikas, kust info leidsid.

Foto- ja filmikunsti austajad on Johannes Pääsukese rolli piiritlenud üsna üheselt: peale selle, et ta on oma aja üks tähele­panuväärsemaid piltnikke, on ta esimene Eesti filmi­tegija – dokumentalist, kroonik, mängufilmide tegija. Esimeseks olemise märk Pääsukese kohal on kandnud tema loomingu mäletamist ja taasavastamist aastakümneid.

Kui vaatenurka tema tegemistele ­pisut muuta, siis võiks teda nimetada oma vald­konnas aga hoopis üheks vii­mas­test. Eesti Rahva Muuseum värbas noore ja andeka piltniku oma teenistusse, püüdes ühendada tema annet ühe teise ideestiku külge, mida vedasid Jakob Hurda jälgedes käivad vanavarakorjajad, kes rändasid laule, lugusid ja esemeid kogudes risti-põiki läbi kogu Eesti. See oli otsapidi 19. sajandisse kuuluv soov ja unistus jäädvus­tada kaduvat rahva eluolu ja kultuuri nii terviklikult ja kompleksselt kui võimalik.

Kuigi räägime Johannes Pääsukese fotode etnograafilisusest ja arutleme selle üle, kuidas tema fotod kannavad ja kinnitavad üle 20. sajandi alguse etnograafilisi ­konventsioone, on piltidel tugevasti ka Pääsukese enda esteetiliste tõekspidamiste ja tehniliste oskuste käekiri. See ei ole esmajoones lünkade täitmine juba olemasolevas kaanonis, vaid isiku­pärase, tervikliku maailma loomine. Ilmselt tänu Pääsukese rõõmsale, suhtlemisaltile olekule näeme fotodel ka elavaid-avalaid, lihtsalt oma elu elavaid inimesi, kes küll uudishimust või fotograafi palvel kaamera ees peatuvad, kuid keda ei ole etnograafilises mõttes „objektistatud“ ega „tüübistatud“ ning mineviku märkidena kinni püütud; näeme neid tegevusi, millega nad olnuks ametis ka siis, kui ei oleks ilmunud kaameraga vaatlejat. Näeme maastikke ja olusid sellisena, nagu Pääsuke nägi neid omaenda olevikust kaasa haaratult, püüdmata neid arhetüüpseteks ja igavikulisteks mineviku tunnusteks muuta.

(Pille Runnel. Eessõna)

1913. aasta pildistamisretk

Üheks suuremaks ettevõtmiseks koostöös ERMiga oli J. Pääsukese ja tema reisiseltsilise H. Volteri pildistamismatk Põhja-Eesti rannikule, Muhu- ja Saaremaale, mis algas 10. juunil ning lõppes 29. juulil 1913.

Sellest reisist on säilinud Pääsukese päevik, muuseumi asjaajajale Edgar ­Eisenschmidtile teekonnalt saadetud kirjad ja postkaardid ning 317 ülesvõtet.

Raskelt teekonnalt tagasi jõudnud rännumehed võisid tulemusega rahul olla, rahul oli ka muuseum. 2. augustil 1913 saatis muuseum kõikidele Eesti ajalehtedele avaldamiseks teate, milles öeldi: „Muuseumi poolt saadeti juunikuul päevapiltnik Joh. Pääsuke välja, et huvitavatest maastikkudest, rahva tööst ja talitustest, ehitustest, rahvateaduslikkudest asjadest, inimestest jne. ülesvõtteid teha. Hoolas päevapiltnik on oma kaaslasega peaaegu terve Tallinnamaa mereranna läbi käinud kõigil pool huvitavaid ülesvõtteid tehes. Hulk ülesvõtteid on Muhust ja Saaremaalt. Terve kogu on tublisti üle 300 ülesvõtte. Niisugune kogu on ise juba midagi väärt.“

(Kairi Kaelep. Johannes Pääsukese elukäigust ja koostööst Eesti Rahva Muuseumiga)

Üks mees – kaks kaamerat

Lihtne seik, et Johannes Pääsuke töötas simultaanselt kahe kaameraga – foto- ja filmi­aparaadiga –, näib olevat üheks võtmeks tema pildimaailma analüüsimisel. On ju ise­enesest mõistetav, et ootused ja funktsioon, mida ühele ja teisele apparatus’ele ­omistatakse, tõid siin kaasa kummalise olukorra, kus üks ja sama autor väljendab end kordamööda kahes märgisüsteemis: filmi- ja pildikeeles. Kuidas siis jagas end kahe kaamera vahel ­Johannes Pääsuke? Kuidas suhestuvad omavahel kõrvutiseisvatelt kaameratelt nähtud ja kujutatud maailmad?

Olles tuttav nii filmide kui ka fotodega, näib mulle, et parimagi tahtmise juures pole neid suhteid võimalik üheselt määrata. Esiteks polnud 1913.–1914. aastaks, mil Pääsuke tegutses, veel kaugeltki välja kujunenud fotograafia ega filmikunsti spetsiifilised väljenduslikud keeled. Filmikunsti tõlgendati tihti vaid animeeritud fotograafiana, mis kitsendas oluliselt tema tegelikke võimalusi. Ka Pääsukese juures on väga vähe märgata monteerivat filmimist – pigem tajub ta kaadrisisest liikumist. Pääsukese dokumentaalfilmid ei erine paljuski tema fotodest: staatiline kaamera on pigem nagu pildistamas näidikus toimuvat, aga ­mitte filmimas selle sõna praeguses tähenduses. Võib oletada sedagi, et intensiivse ülesvõtmise käigus unustas Pääsuke tihti ära, kumma kaameraga ta parasjagu töötas – tulemuseks lumiere’likud animeeritud vaated, kus muu peale kaadris sagivate inimeste ongi täpselt nagu fotol. Öeldut kinnitab ka vaatefilmide struktuur, mille ühikuteks on vaid kahe-kolme plaani pikkused ja eraldi pealkirjaga varustatud nn klipid. Kui aga otsida komplementaarseid suhteid Pääsukese dokumentaalfilmide ja fotode vahel, siis võib ehk fotode rõhutatud staatilisust seletada liikuva maailmakirjelduse eranditu usaldamisega kinoaparaadile. Ka rukkilõikajate lavastamine geomeetriliste kujundite järgi või külarahva reastamine plangu äärde ritta räägib Pääsukese rezˇissöörikalduvustest, mis löövad välja nii filmides kui ka fotodel.

(Peeter Linnap. Elurežissöör Pääsuke ja positivistlik etnograafia)

• Koosta loetu ja veebist leitu põhjal vabas vormis lühike kokkuvõte, milles on nii faktiinfot kui ka tema töö ja/või loomingu iseloomustus.
• Jätka töövihiku ülesandega.

Võrrelge oma kogutud fakte ja kokkuvõtteid ning arutage,

1. Moodustage 3-4-liikmelised rühmad ja vaadake veebist Johannes Pääsukese dokumentaalfotosid: mida ta pildistas, missugused on tema modellid, missuguseid kohti jäädvustas.

2. Arutage, millest teete teie oma kodupaiga fotojutustuse ja millele keskendute, kas probleemkohtadele kodupaigas, ilule, argipäevale, inimestele igapäevastes askeldustes vms. Leppige kokku põhimõtted, mida kõik rühma liikmed tegutsedes silmas peavad.

3. Jagage ülesanded ja minge fotojahile. Otsustage, kas liigute koos või igaüks oma rada pidi. Pildistage õpetajaga kokkulepitud aja (60 min) jooksul fotosid kokkulepitud teemal ja põhimõtteid arvestades.

Esitage oma fotojutustusi klassis, selgitage oma fotovalikut ja lugu. Analüüsige fotojutustusi: missugune lugu oli kõige huvitavam, missugused tabamused olid kõige paremad, missugused fotosarjad moodustasid kõige parema terviku.

• Võimaluse korral printige paremad jutustused ja korraldage nendest koolis näitus.