Retoorika ja argumenteerimine

Kujutle järgmist olukorda. Mida minategelane ootab? Kirjelda teda valdavaid tundeid.

Presidendikandidaatide debati ajal olin ma omadega täitsa pekkis, õigemini minu mikrolaineahi oli pekkis, ta otsustas nimelt üle minna uuele töörežiimile (alus pöörles täie ­hooga ja tõi kuuldavale vaat et allhelikiirusel vilinat, toitu ta samas soojaks ei teinud), mistõttu pidin oma India toitu pannil soojendama ja nii jäin suurest osast mõttevahetusest ilma. Aga nii palju, kui ma kuulsin, oli asi lausa piinlikult kombekas, kaks riigipeakandidaati vahetasid vastastikku viisakusi, väljendasid üksteise võidu oma palavat ­armastust Prantsusmaa vastu ja olid justkui kõiges enam-vähem ühel meelel.

(Michel Houellebecq. Alistumine. Prantsuse keelest tõlkinud Triinu Tamm. Varrak, 2017)

• Missuguseid omadussõnu kasutasid? Missuguse inimese kohta võib öelda, et ta on tuld täis, fanaatiline, tulihingeline huviline? Kuivõrd sinu kirjeldus siin nimetatuga kokku kõlab? Mis nimisõnaga väljendaksid tunnet, mis minategelast iseloomustab?
• Jätka töövihiku ülesandega 72.

Omadussõnad väljendavad esemete, olendite ja nähtuste omadusi ja üldjuhul saab nendest moodustada võrdlusastmeid, nt tõsine – tõsisem – kõige tõsisem e tõsiseim, kõva – kõvem – kõige kõvem e kõvim, kuulus – kuulsam – kõige kuulsam e kuulsaim. Omadus­sõna võib aga märkida ka omadust, mida asjal kas on või ei ole. Sel juhul ei saa selle omaduse määra võrrelda ega võrdlusastmeid moodustada, nt eestikeelne, tagumine, pealmine.

Võrrelda ei saa ka metafoorseid omadussõnu, nt surmtõsine, kivikõva, kurikuulus, sest need sisaldavad ise juba võrdlust.

• Arutage, miks ei saa võrdlusastmeid moodustada sõnadest eriilmeline, samamärgiline, üleüldine, erakordne.
• Jätka töövihiku ülesandega 73.

Omaduse määra suurendavad sõnad, nagu tohutu (suur), ääretu (lai), põhjatu (sügav), kirjutatakse oma põhjast lahku. Lõpposis -karva, -ohtu, -verd, -võitu, -värki kirjutatakse alati eelneva käändsõnaga kokku.

• Tooge kõigi nimetatud sõnade kohta näiteid.

Omadussõnade keskvõrdevorme ei kasutata koos sõnaga rohkem, sest juba kesk­võrdevorm ise näitab, et omadust on rohkem, nt oli konkurentsivõimelisem. Kui tahetakse näidata, et omadust on vähem, siis keskvõrdevormi ei kasutata, nt tuntud ja vähem tuntud inimesi, olukord oli vähem häiriv. Samuti on rohkem või vähem ülearune omadussõnast moodustatud määrsõnas, nt tegutses efektiivsemalt.

Loe järgmist teksti, püüdes analüüsida, mis teeb selle naljakaks. Kas tekst on sinu arvates heatahtlikult irooniline või kibedalt sarkastiline?

• Missuguseid võtteid on autor lugeja naerutamiseks kasutanud?
• Arutage, kuidas tekib huumor ja kas see on mingil moel objektiivselt uuritav ning analüüsitav.
• Jätka töövihiku ülesandega 74.

Huumor on populaarsemaid tähelepanu köitmise viise. Et kuulajat-lugejat-vaatajat veenda ja teda mõjutada, kasutatakse tekstides retoorilisi võtteid. Retoorika on nii suulise kui ka kirjaliku teksti asjatundliku loomise ja esitamise kunst.

Loe kirjeldust sellest, kuidas minategelane valmistub vaatama presidendikandidaatide teledebatti. Võrdle olukorda oma kogemusega. Mis on debatt? Mille poolest see erineb väitlusest?

Presidendivalimiste õhtud on mulle alati meeldinud; ma usun isegi, et kui jalgpalli maailmameistrivõistluste finaalid kõrvale jätta, siis on see minu lemmiktelesaade. Põnevus on enesest mõista väiksem, valimised järgivad narratiivset skeemi, milles loo lõpplahendus on esimesest hetkest peale teada; kuid kirev valik tegelasi (politoloogid, poliitilistel teemadel kirjutavad „esikolumnistid“, juubeldavad või pisarais aktivistid parteide peakorterites… ja muidugi ka poliitikud, nende vahetult sündmuste järel peetud kas siis kaalutletud või kirglikud sõnavõtud) ja asjaosaliste üleüldine elevus tekitavad tõepoolest selle nii ­haruldase, hinnalise ja telegeenilise mulje sellest, et on võimalik reaalajas kaasa elada ajaloolisele sündmusele.

Kuna mikrolaineahju tõttu oli mul eelmine debatt sama hästi kui nägemata jäänud, siis olin seekord targem ja olin varunud tarama’d, hummust, pliinisid ja kalamarja. Niipea kui David Pujadas kell 19.50 eetrisse ilmus, taipasin ma, et valimisõhtu tõotab tulla lausa esmaklassiline ja et ma saan kaasa elada erakordsetele telehetkedele. Pujadas oli enesestmõistetavalt väga professionaalne, aga pilk tema silmis kõneles selget keelt: tulemused, mida tema juba teadis ja mida tal oli õigus teatavaks teha kümne minuti pärast, pidid olema sensatsioonilised; kohe keeratakse Prantsuse poliitiline maastik pea peale.

(Michel Houellebecq. Alistumine. Prantsuse keelest tõlkinud Triinu Tamm. Varrak, 2017)

• Kuidas valitakse president Prantsusmaal? Missugune roll tal riigis on? Missugune roll on presidendil Eestis? Kuidas valitakse Eesti president?
• Kes võiksid olla kaks vastaskandidaati, kellele lõigus on vihjatud?
• Kuivõrd võiks valimistulemusi mõjutada teledebatt?
• Nimetage tele- ja raadiosaateid, kus korraldatakse debatte. Miks on niisugused saated vajalikud? Missugune on saatejuhi roll?

Väga oluline on eristada arvamust faktist. Fakt on tõsiasi, midagi kindlat ja muutumatut, arvamus aga teksti autori seisukoht millegi suhtes. Argumenteerida saab faktide (teaduslikud uurimused, statistika, seadused, ekspertide hinnangud, klassikud), aga ka emotsioonide põhjal, rõhudes inimeste tunnetele.

• Jätka töövihiku ülesannetega 75 ja 76.

Argumenteerimine on väite tõestamine kindla skeemi järgi: esitatakse väide → selgitatakse ja põhjendatakse → tõestatakse, nt illustreeritakse näitega → esitatakse järeldus.

• Jätka töövihiku ülesannetega 77–79.

Vaadake koos üht päevapoliitilist vestlussaadet (nt „Foorum“ või mõni valimiseelne saade), kus poliitikud või muud avaliku elu tegelased oma seisukohti esitavad ja argumenteerivad. Kes saatekülalistest on kõige veenvam ja suudab argumenteerida kõige paremini? Kes jäi oma seisukohtade esitamisel jänni ega suutnud olla piisavalt veenev?

Missuguseid argumente leiad järgmisest tekstist? Kui veenev on autor? Kuidas ta oma väiteid põhjendab, missuguseid näiteid toob? Kes on need inimesed, keda artikli autor tsiteerib?

Tarmo Soomere: piiramatu arvamuste vabadus võib olla informatsiooniline eutanaasia

„Teadlasel pole mitte ainult õigus, vaid ka kohustus olla vajaduse korral poliitiliselt ­ebakorrektne, ent siingi tuleb arvestada piirangutega,“ rääkis Eesti teaduste akadeemia president Tarmo Soomere inimõiguste instituudi aastakonverentsil peetud kõnes.

Millegipärast, tõenäoliselt instinktiivselt, tunnen sageli, et minu kui teadlase sõna­vabadus on kõige paremini tagatud siis, kui paiknen neist, kellele oma arvamust avaldan, ohutus kauguses. Võib-olla on see omapärane peegeldus nüüdisaegsest infoväljast, kus naabriga tülli minnes on ohutu talle e-kirja kaudu näkku sülitada. Veel ohutum on teha seda anonüümselt, interneti kaudu. Seda on nüüdseks taibanud vist juba miljardid.

Interneti kasutamine sai inimõiguseks

Me ei pääse üle ega ümber informatsioonist ja selle liikumisest. Arvamuse avaldamine on klassikaline informatsiooni vorm. See on kogum mõtestatud sõnu teatava signaalina (hääl või tekst), mida vastuvõtja omakorda lahti mõtestab. Lõviosa informatsioonist liigub ­praegu interneti kaudu, mis on eelmise sajandi üks fantastilisemaid leiutisi, mis siis, et praegu täidetud osaliselt müraga. Euroopa Inimõiguste Kohtu otsusest Romeo Kalda asjas saab selgeks, et interneti kasutamine on saamas üheks inimese põhiõigustest. Küsimus sellest kui inimõigusest on siis aga laiem. Peame hoopis küsima, kas inimestel on ka võõran­damatu õigus viibida infomüra keskel, sh teadlikult konstrueeritud valeinfo väljas – nagu hiljuti selgus Facebooki kohta.

Kui see on inimõigus, siis peaks sellega kaasnema – nii nagu kasvatuse ja hariduse maastikul – seda tasakaalustav ning samal tasemel võõrandamatu õigus. Õigus saada ­nõnda treenitud, et olla võimeline endale teavet sorteerima, võrdlema pakutut heade tava­dega ja tegema põhjendatud otsuseid. Täpselt nõnda, nagu peame oluliseks õigust omada head lastetuba, saada väärt haridus ning omandada peened maneerid; isegi siis, kui nende kategooriate tähendus ajas ja ruumis muutub. Täpselt nõnda, nagu õpetame inimesi varjuma tornaado eest, jooksma mäkke läheneva tsunami eest või mitte astuma õhukesele jääle, on inimestel võõrandamatu õigus saada korralik haridus ka selles, kuidas teha fakti­kontrolli, kuidas ära tunda petukirju, õngitsemist, manipuleerimist või püramiid­skeeme.

Tsensuur ei ole siin väljapääs ja see, et suurel osal vanemast põlvkonnast pole aimugi nende sõnade tähendusest, ei ole vabandus. Praegu toimime aga nõnda, nagu eesmärgiks oleks tagada inimestele võõrandamatu õigus sooritada informatsiooniline enesetapp, ja järjest enam likvideerime muid võimalusi suhtlemiseks nii ligimeste kui ka riigiga. Vaid veidi utreerides: tehes internetist ühiselt spondeeritud ja üldiselt aktsepteeritud informatsioonilise eutanaasia.

Teadus peab olema poliitiliselt ebakorrektne

Teadus on selles kontekstis delikaatses situatsioonis. Teaduse kvintessents seisneb uute ja oluliste teadmiste saamises ja nende edastamises teistele. Selle alamhulga moodustab impe­ratiiv oma teadustulemused avaldada. Seetõttu on teadlastel mitte ainult õigus, vaid ka kohustus vajaduse korral olla poliitiliselt ebakorrektne. Samas on seda õigust raske ette ­kujutada absoluutsena, ilma mingite piiranguteta.

Enamasti realiseerub see enesedistsipliini kaudu (mis ei ole enesetsensuur, vaid pigem kaine mõistus). Nii näiteks on loogiline loobuda selliste juhiste avaldamisest, mille abil saaks koduses vannitoas või köögis valmistada massihävitusrelvi. See on lihtsalt vastutustundlik käitumine, ei enamat.

Teisalt näeme järjest tugevamat survet teaduse konverteerimisele majanduskasvuks. Selle mündi esikülg on kiiresti tekkivad töökohad ja heaolu kasv. Teine külg on teaduse viimasel sõnal baseeruvate tehniliste lahenduste varjamine või patenteerimine. Need teemad on aga võrdlemisi hästi läbi mõeldud ja vastavad pinged mõistlikult maandatud; lähtudes ka sellest, et igaühel on õigus oma intellektuaalse võimekuse abil kasu teenida.

Märksa keerukam probleem teaduses on arvamuste varjatud kallutatus. Üld­levinud arusaama kohaselt väärivad edastamist ja publitseerimist ennekõike positiivsed teadus­tulemused. See on iseenesestmõistetav matemaatikas ja füüsikas, kus negatiivne tulemus üldiselt tähendab, et uut infot ei ole ja seetõttu pole ka suurt midagi edastada.

Avaldada ei saa vaid positiivset

Asjad on teisiti näiteks meditsiinis või sotsiaalteadustes. Seal on vaid positiivse tulemini jõudnud uuringute avaldamine saanud tõsiseks probleemiks. Mitte et neis uuringutes midagi valesti oleks. Mure hoopis selles, et sageli otsitakse ja leitakse struktuure ja mustreid sealt, kus neid tegelikult ei ole. Nii nagu Kuu või Päikese naeratav nägu, mille võrdlemisi meelevaldselt konstrueerib meie taju. Probleem tekib siis, kui jäetakse ütlemata, kui mitmes uuringus mustreid (näiteks käitumismustreid või uue ravimi positiivset mõju) ei ole leitud.

Teadus on õnneks suhteliselt hästi iseorganiseeruv ja isereguleeruv süsteem. Praegu on mitmes valdkonnas selleks, et üldse saada õigus oma teadustulemusi soliidsetes teadus­ajakirjades avaldada, kohustuslik oma uuring enne selle alustamist registreerida. Et oleks selge, kui mitu protsenti uuringutest otsitavat mustrit ei tuvasta. Ka see protsess peegeldab üht olulist inimõiguste aspekti. Neil, kes on uuringu subjektid või kasutajad (näiteks majanduslike või poliitiliste otsuste tegijad), on võõrandamatu õigus saada adekvaatne informatsioon mitte ainult ühe uuringu tulemustest, vaid kogu suure pildi kohta.

Utreeritult võib öelda, et see, kes valitseb informatsiooni, valitseb ka maailma. Informatsioonil on hind. Seda nii termodünaamikas, mikromaailmas, organismide tasemel kui ka ühiskonnas. Arvamuste vabadus on tänapäeva ühiskonna üks alustalasid. Siis on aga loogiline inimõiguste kaasdimensioon õigus saada haritud ja treenitud vabalt levivate arvamuste võrdlemiseks, pädevuse ja adekvaatsuse kontrollimiseks. Teisisõnu, vajalikke oskusi, kuidas elada hüperkommunikatiivses maailmas ja valitseda seal liikuvat informatsiooni, tuleb hakata kasvatama juba laste­sõimes. Tegelikult ei ole selles midagi uut: kui maailm muutub keerukamaks, laieneb inimese võõrandamatu õigus haridusele ja peab muutuma hariduse paradigma.

(Postimees, 12.12.2016, https://arvamus.postimees.ee)