PROJEKT

EESMÄRGID

1. valmistuda teadlikult häälestuma ja keskenduma
2. harjutada sihipärast infootsimist
3. õppida tundma suulise esinemise eripära ja märkama kasutatud retoorikavõtteid
4. süvendada lähilugemis- ja analüüsioskust

Otsi veebist üles Marju Lepajõe kõne Postimehe arvamusliidrite lõunal 2017. aastal. Kuidas video leiad? Missuguseid otsisõnu kasutad?

Jagage klassis oma kodutöö põhjal kujunenud arvamusi. Missuguste ootustega asute kõnet vaatama-kuulama? Selgitage, mida tähendab mõiste tõejärgsus.

Vaadake-kuulake Marju Lepajõe esinemist, jälgides samal ajal kõne teksti töövihikus (vt ül 2). Tehke kuulamise ajal veerisele märkmeid kohtades, kus suuline ja kirjalik tekst suuremal määral lahknevad.

Mihkel Mutt:
​Marju Lepajõe ettekandele lähenesin suurte ootustega ja seetõttu algul kurjustasin, sest natuke kerglast nalja visati, aga pärast läks paremaks ja kodus üle lugedes tundus juba üpris mõistlik (ehkki „Eesti mõtteloo“ najal nüüd lääne mõttelugu küll vaadelda ei tasu!).

Maarja Kangro:
​Marju Lepajõel jagub alati espriid, mida ta võiks laiemalt rakendada. Näiteks teha väitlussaate, kuigi ma saan aru, et teadlane on meeldivam olla. Olen kindlasti nõus sellega, et mõtlemisviiside paljusus on hädavajalik – ja selle paljususe tagab meile humanitaaria. Hea, et Lepajõe tõi välja tõe pideva küsitavuse teema. Kahtlemata on suur vahe selles, kas me räägime mingites ühikutes mõõdetavatest faktidest ja väga ilmsetest asjaoludest kui tõest või tulevad tõdede lahknevused laiemast tõlgendusest. Tõlgendamistööd tulebki ­pidevalt teha, pidevalt dialoogi pidada, et kuidagiviisi tõdedes kokkuleppele jõuda. Kaalut­letud kokkulepete hülgamine ja jaburuste levitamine ei ole lõpuks enam niisama koomiline, vaid läheb ohtlikuks.

Hardo Pajula:
​Ma arvan, et tõejärgne ajastu on lihtsalt käikuläinud slogan. Marju Lepajõe võttis oma ­kõnes selle probleemi ilusti kokku. See, mida nimetame tõejärgseks ajastuks, on ­lihtsalt agressiivse rumaluse pealetung, mille sotsiaalmeedia on muutnud iseäranis nähta­vaks. Lepajõe kõnes olid kujundid, mis meelde jäävad: kuulujutud keskajast. Ning ­loomulikult sõnavara olulisus, emakeele olulisus.

Ülle Madise:
​Muidugi meeldis mulle Marju Lepajõe väga esseistlik käsitlus tänapäevast ja selle humoorikas võrdlus kaugajalooga. Olen ka ise vahepeal nii mõelnud, aga mitte kunagi nii hästi, ja ikka on ju kena kuulata, et keegi mõtleb samas suunas.

Doris Kareva:
​Kõige rohkem vaimustas või puudutas mind mõte õigete ja täpsete sõnade leidmisest. See on minu igapäevane töö. See liikumine tõe poole mõttes sõnade abil on ääretult oluline ning ikka ja jälle peab seda meelde tuletama. Mul on väga hea meel, et see mõttetera tuli esile. Ja eriti praegu on see terav. Sõnu on lihtsalt nii palju. Elame justkui virvarris. Ja siin korra loomine on midagi, mida saame teha ja peame tegema, ning seda vaimse selguse huvides.

(Postimees, 15.03.2017, http://arvamus.postimees.ee)

• Kes on siinsed kommenteerijad? Mis teeb nad avaliku elu tegelasteks? Mis ametis keegi neist on, missuguseid teoseid on nad avaldanud?

Vali üks ülesannetest ja esita õpetajale kirjalik kokkuvõte ühel A4 leheküljel (kasuta 12-punktilist kirja 1,5-kordse reavahega).

Tahaksin läheneda tänasele teemale sealt, kus kuu aega tagasi Enn Soosaare mälestus­konverentsil lõpetas austatud kirjanik Sofi Oksanen. Kui tohib meelde tuletada: tema suure­pärasest ettekandest jäi kõlama mõte, et poliitikas on vaja kasutada õigeid ja täpseid sõnu. Täpsed sõnad puhastavad suhteid ja puhastavad ka mõtlemist.

Seda ideed jätkates on esimene küsimus, mis ikkagi takistab kasutamast õigeid ja ­täpseid sõnu, lisaks diplomaatilisele viisakusele, mis võib märkamatult üle minna konformismiks ja lõppeda isegi hävinguga. Ka nn tõejärgsuse seisund on mu meelest seotud keelelise suutlikkusega, täpsemalt: suutmatusega. See ei ole ainult lõpmatult kütkestava IT ja meediakire kõrvalmõju.

Tõejärgsus on iseenesest osav ja uljas mõiste, milles on palju vabadust, jättes mulje, et tõde ongi ületatav, ehk isegi selja taha jäetud nähtus. Lahkumine ahelatest nagu siis, kui tuli postmodernism, on ju alati meeldiv.

Probleem on ainult vormis, milles tõejärgsus ilmneb: fiktiivsetes uudistes. Vanema ­kirjanduse seisukohalt tähendab see kuulujuttude levitamist, mis kuulub komöödiazˇanri ja mida harrastasid tegevuseta vanemad inimesed mängumõnust. Kuigi mäletatavasti oli alusetute kuulujuttude levitamisel oma koht ka antiikaja poliitilistes maadlustes.

Erinev on praegu vist üksnes see, et kuulujutte levitatakse massiliselt ja ka nooremate töövõimeliste inimeste poolt. Kogus ei ole hallatav. Mänguline element muutub aga sujuvalt kriminaalseks ja kellelegi võib see muutuda ka tragöödiaks. Inimesi, kes on valesüüdistuste tõttu kannatanud, ei ole vähe.

Kuulujutuvorm ja külgnemine tragöödiaga võtab tõejärgsuselt tema huvitavuse, vaba­duse hinguse. Lisaks mõjuvad nt keskaja fiktiivsed uudised fantaasiarikkamalt, kui ­lugeda kas või VIII sajandi anonüümse autori teost „Liber monstrorum“, kus kirjeldatakse ­teatavaid sirmjalgu: „Räägitakse, et olla üks inimliik, keda kreeklased nimetasid sirm­jalgadeks, kuna nad kaitsta end palava päikese eest nii, et lebavad selili ja varjavad end jalaga. Nad olla väga kiired olevused, neil on ainult üks jalg, nende põlv ei paindu ega lase kummardada.“ Sama anonymus kirjutab veel astomooridest, inimestest, kellel puudub suu ja kes toituvad ainult hingamisest jm. Võrreldamatult huvitavad on hilisantiigi-varakeskaja fiktiivsed ajalookroonikad, mis püüavad esitada Trooja sõda nii, nagu ta tegelikult oli, ja näidata, et Homeros oli hull. Pseudo Dares Phrygiuse Trooja-kroonikat (V saj), mis on ­vormistatud kantseliitliku aruandena, peeti autentseks ajalooallikaks XVII–XVIII ­sajandini. Mis siis veel rääkida n-ö kallutatud müstilistest nägemustest! Religioossuse ­loomejõud on tohutu, aga praegu ei paista seda kusagilt, isegi ebajumalaid ei paista.

Kahjuks ei saa pidada tõde ületatuks. Mis see on, mis on, kuidas see on ja kuidas inimene sellest aru saab – see teadmine on sama kaugel kui enne, isegi pärast Immanuel Kanti. Ebaselgus, tunnetuse hämarus on jätkuvalt esimene takistus õigete sõnade leidmisel. See on lääne kultuuri alusprobleem, et tõde ei ole midagi enesestmõistetavat. Kui hoolikalt on alates kreeklastest kogutud ja ümber kirjutatud kõike, mis on seotud tõe ja tarkusega! Inimene justkui langeks pidevalt tõest välja, aga liikumine tõe poole äratab jälle ellu. ­Valetamisega seotud tekste ei ole sel moel kogutud.

Tõdesid on kogu aeg vähemalt kaks. 1. Olemine vahetus ümbruses, viie meele koos­toimes, hetkes, aastases ringkäigus, kohtades, inimestes, argipäevades, pühapäevades. Mingit valet ei ole selles, nagu ka selles saalis siin on iga järgnev hetk esimene, ootamatu, enneolematu. Miski ei võta ära seda tõde, ja isegi kui lõuna peaks nurjuma, on ta ikkagi tõeline. 2. Olemine nähtamatutes seostes, mis ilmnevad valikutes, sündmustes, millest võib kirjutada eluloo. Teise inimese meeltele ei pruugi see kunagi nähtavaks saada, küll aga võib seda mõistusega tabada, kui on küllalt empaatiat ja järjekindlust. Biograafia ­kirjutamisel on suurim kunst mitte kuhjata fakte ja dokumente, sest neid võib tekitada lõputult, vaid tabada mõtlemisjooni, mis võivad ilmneda uuritava isiku kogu lugemuse assotsiatiivsuses.

See vastuoluline kompleks on inimese tõelisus. Kirjandus püüab oma vahenditega selle üle reflekteerida tervikuna. Süstemaatiline mõtlemine, s.o filosoofia, teoloogia, filoloogia jt, on püsivalt suunatud olnud teisele, nähtamatule tõele, mis ilmneb nähtavas hooti, muutlikult. 2500 aastat on olnud aksioom, et tõde on peidetud, kõik olulisemad tõed on peidetud. Nad on mõttelist laadi ja nende tabamine nõuab eemaldumist, meetodit, abstraktsiooni (ladina abstraho tähendabki ’eemale tõmbamist’). Just see liikumine nähtava ja nähtamatu vahel on nii kunstile kui ka teadusele olnud kõige tugevamaid liikumapanevaid jõude.

Teadus peab hõlmama lisaks neile kahele tõele ka materiaalset maailma, kolmandat tõde. Kui kõik need uuringud on proportsioonis, siis ongi hästi, sest teadus peab andma kirjelduse inimesest, ühiskonnast ja maailmast. Kui ta midagi jätab ära, näiteks aju vasaku poolkera, siis see ei kuulu enam ühiskonna arusaamisesse. See, mis on teaduses deskriptiivne, muutub ühiskonnas preskriptiivseks, juhiseks.

Eestis on aga teadus läinud teaduspoliitiliste otsuste tõttu täiesti proportsioonist välja ja inimesega seotud osa, mida uurivad humanitaarteadused, on viimase kümne aastaga jõudsalt kahandatud nii minimaalseks, et see ei suuda enam oma ülesandeid täita.

Mis on aga sellise muutuse tagajärjed? Kui teostada ainult ühte, loodus- ja täppisteaduslikku vaadet, jääb ainult üks mõtteviis, mis rakendub inimesele isegi siis, kui see temasse ei puutu. Inimest ongi siis võimalik vaadelda ainult kui turuvarblast, kes ei paljune küllalt kiiresti ja ohustab haigekassat sünnist surmani. Milleks sellisele üldse täpsed sõnad? ­Õiged sõnad sõltuvad vaateviisist. Muutused teaduses on teine takistus täpsele kõnele.

Muutuste tagajärg on ka see, et ülikooliametnikud peavad võimalikuks keelevahetust ja on tõesti inimesi, kes arvavad, et eesti keele võiks lihtsalt maha müüa. Keelt käsitletakse mateeriana, mitte vaimse nähtusena.

Seda, mis keelevahetuses toimub, muganemist ja tunnetuse kokkutõmbumist, on ­küllalt uuritud ja kirjeldatud. Väga kujukalt võib seda ise kogeda, kui lugeda võrdlevalt Nobeli kirjandusauhinna laureaadi Isaac Bashevis Singeri debüütromaani „Saatan Gorais“ (ee 1995), mille ta kirjutas emakeeles, jidisˇi keeles, ja hilisemaid, pärast emigreerumist inglise keeles kirjutatud teoseid ning mälestusteraamatut „Eksinud Ameerikasse“ (ee 2003). Kui debüüt on tunnetuslik pomm, erakordselt nüansseeritud inimliku kogemuse väljendus, siis hilisemates toimub pigem tegevus, sest sellest on võõrkeeles kergem kirjutada. Mõtted jäävad tagaplaanile.

Humanitaarteadustes on emakeel kõige tundlikum töövahend, mida pole võimalik asendada. See on töövahend, mis kogu aeg areneb, ja kindlasti mõjub sellele hästi kokkupuude teiste keeltega. Kuid öelda, et õppetöö peaks üle minema inglise keelele, on sama, mis öelda füüsikule, et laboriga on nüüd lõpp, ajage läbi koduste mikroskoopidega, mis on ehk kooliajast jäänud. Enesest lugu pidav teadlane kasutab seda vahendit, mis on kõige täpsem.

Millest sõltub sõna õigsus ja täpsus? Sõnavara suurusest, millest sõna võetakse – on see 800 või kümme tuhat. Sõnavara suurus sõltub lugemusest ja haridusest. Kui teoreetilistest nähtustest kõnelemiseks on teadlase sõnavarasalves üksnes 800 sõna, on tema kõne mõtetest tühi, kuigi ta võib kasutada sõnu diskursus ja narratiiv. See kehtib ühtviisi nii eesti kui ka inglise keele puhul. Sisu hägustumine vähese keeleoskuse puhul on kolmas takistus ­täpsele kõnele.

Humanitaariapuuduse raskemaid tagajärgi on aga mõtlemisviiside paljususe kadu. Akadeemik Jaan Undusk on täpselt sõnastanud: „Humanitaarteaduste üks põhilisi üles­andeid on säilitada ja edendada mõtlemise paljusust.“ See, millega meedia, poliitiline avalikkus ja inimkond laiemalt on praegu hädas, on just ühene mõtlemine, üheselt mõtlev inimene, kes ka soovib, et kõik asjad oleksid ühtemoodi, ja on valmis selleks kas või surma minema, et asjad ühtemoodi ka saaksid.

Millised võiksid olla uudised sellises situatsioonis? Meedia peaks siin ise otsustama, kellele ta kirjutab. Pidades aga silmas eesti ajakirjanduse uhket algust „Tarto maa rahwa Näddali-Lehega“ 1806. aastal, mida võib pidada esimeseks pärisorjadele mõeldud emakeelseks ajaleheks maailmas, tahaks lugejana soovida, et meie ajakirjandus astuks ka nüüd alati sammu ees ja avaks uusi teid, kõikvõimalikes suundades, aga ikka tõe poole.