Poliitilised ideoloogiad

Sõna ideoloogia tuleneb kreeka keelest (ideo – mõiste, logos – käsitlus). Termini võttis 1797. a kasutusele prantsuse filosoof Antoine Destutt de Tracy (1754–1836), kes tähistas sellega ideid käsitlevat teadust.

Lihtsustatult võime ideoloogiat mõista kui maailmavaadet, millel on seos mingi suurema filosoofilise süsteemiga. Ideoloogia on idee korrastatud kogum, mis rõhutab teatud väärtusi. Kõik ideoloogiad pole aga poliitilised, st nad ei tegele valitsemisküsimustega, nt budism, feminism, satanism. Poliitilised ideoloogiad esitavad seisukohti, kuidas korraldada riigivalitsemist, milline on riigivõimu ja indiviidi suhe ja kuidas ehitada üles edukalt toimiv majandus. Poliitiline ideoloogia on seega ettekujutus ideaalsest või ideaalilähedasest ühiskonnakorraldusest.

Poliitiliste ideoloogiate eristamiseks kasutatakse mõisteid parempoolsus ja vasakpoolsus. Need mõisted on pärit 18. sajandi lõpust Prantsuse revolutsiooni päevilt, mil Rahvuskogus konservatiivsed ja traditsioone austavad saadikud (monarhistid) istusid juhataja poolt vaadates saali paremas tiivas, uuendusmeelsed (revolutsionäärid) aga vasakul.

Liberalismi (ld liber – vaba, sõltumatu) all mõeldakse vabameelsust. Liberaalses ühiskonnas on esiplaanil indiviid ning tema õigused moraalsele, majanduslikule ja poliitilisele vabadusele. Kodaniku igapäevaellu vähe sekkuv riik peab suutma tagada avaliku korra ning sõltumatu kohtusüsteemi. Majanduses peavad liberaalid vajalikuks vaba konkurentsi, avatud turge ja võimalikult vähest riigi sekkumist. Viimasest tulenevalt ei poolda liberaalid kõrgeid makse ega rohkeid seadusi ning eeskirju. Riik ei peaks tegelema kulukate sotsiaalprogrammidega, vaid motiveerima inimesi rohkem töötama. Tänapäeval saab rääkida ka nn sotsiaalliberaalidest, kes rõhutavad erinevalt klassikalisest liberalismist riigivõimu suuremat osa: riik peab majandust reguleerima ja looma sotsiaalpoliitika, mis tagaks kõigile kodanikele võrdsed võimalused ja eeldused sotsiaalseks heaoluks.

Konservatismi (ld conservare – säilitama, alal hoidma) all mõeldakse alalhoidlikku ellusuhtumist, mis püüab säilitada juba saavutatut. Konservatism on traditsioonil ja sotsiaalsel stabiilsusel põhinev maailmavaade, mis eelistab järkjärgulist (evolutsioonilist) arengut järskudele muutustele. Konservatiivide jaoks on kollektiivi ja kogukonna areng tervikuna tähtsam üksikisiku personaalsest käekäigust. Konservatiivne majanduspoliitika on riigi liigse sekkumise vastu ja mõõdukate maksude poolt. Samuti hindavad konservatiivid eraomandi puutumatust, traditsioonilist perekonnamudelit ja religioosset moraali. Sotsiaalse toimetuleku ja heaolu aluseks on konservatiivide arvates pigem isiklik töökus ja ettevõtlikkus kui riigi sotsiaalpoliitika. Konservatismi pehmema haru kristliku demokraatia eesmärgiks on mõõdukas heaoluriik: kodanike majanduslikuks toimetulekuks ei piisa vabaturumajandusest, riik peab varanduslikku ebavõrdsust leevendama sotsiaal- ja tööhõivepoliitika abil.

Vasakpoolse maailmavaate üldistavaks sünonüümiks on sotsialism (ld socialis – ühiskondlik), mis näeb ühiskonna arengu tingimusena üldise võrdsuse saavutamist loodud rikkuste õiglase jagamise kaudu. Sotsialismi erinevatest vooludest (nt marksism, kommunism) on tänapäeval levinuim sotsiaaldemokraatia. Sotsiaaldemokraatide peamine hüüdlause on „Võrdsed võimalused kõigile“. Riigivõim peab tagama kõigile ühiskonnaliikmetele võimaluse saada (tasuta) haridust ja arstiabi, omandada elukutse ja leida tööd. Indiviidist sõltub, kuidas ta suudab neid võimalusi kasutada. Sotsiaaldemokraadid pooldavad segamajandust, kus eraettevõtete kõrval eksisteerib palju riigiettevõtteid. Suurema tulu saajad peavad sotsiaaldemokraatide arvates majandusliku ebavõrdsuse vähendamiseks maksma ka võrdeliselt kõrgemaid makse.

Fašism

Fašism (ld fascis – kimp, pundar; võim) kujunes välja 20. sajandi I poolel, sellest sai äärmiselt reaktsiooniline terroristlik diktatuur. 1919. aastal Milanos asutatud antisotsialistlik miilits Fascio di Comnatimento võttis oma sümboliks Vana-Rooma magistraadi vitsakimbu. Selle võttis üle Benito Mussolini, kui tema juhitud fašistlik liikumine 1922. aastal võimule pääses. Fašism on totalitaarne, tugeva diktaatori ja sõjaväega riigikord, mis rõhutab riigi ja rahvuse austamise tähtsust. Fašismi pooldasid keskklass ja maarahvas, sest nad lootsid, et see lahendab 1930. aastate suure depressiooni majandusprobleemid ja klassikonfliktid.

Natsionaalsotsialism

Natsionaalsotsialism oli aastatel 1919–1945 Saksamaal valitsenud poliitiline, ideoloogiline, majanduslik, sotsiaalne ja sõjaline rassidoktriin, mis tähtsustas saksa rassi ajaloolist ja vaimset erandlikkust ja aarjaliku heaoluühiskonna vajadust. Natsionaalsotsialistlik partei sai majanduskriisi aastatel Saksamaa mõjukaimaks poliitiliseks jõuks, partei juhiks oli Adolf Hitler, kelle kätte koondus riigi totaalne võim. Natsionaalsotsialistid süüdistasid ühiskonna hädades juute ja teisi vähemusrahvaid. Doktriini eesmärk oli füüsiliselt hävitada „alamad rassid“ (juudid, mustlased, slaavlased).

Kommunism

Selle poliitilise maailmavaate järgi on kommunism (ld communis – ühine) ühiskonna kõrgeim arenguaste. Kommunistid pooldavad maa ühisomandit ja võrdsuse põhimõttel kaupade, teenuste ja rikkuste ümberjagamist. Kommunistliku teooria rajajad olid Karl Marx ja Friedrich Engels. 1917. aastal toimus Venemaal Vladimir Lenini juhitud bolševistlik riigipööre, mis pani aluse kommunistliku Nõukogude Liidu loomisele. Nõukoguse Liidust sai tsentraliseeritud totalitaarne riik, kus vara kuulus kitsale privilegeeritud poliitilisele eliidile.