Võimude lahusus

Võimude lahususe põhimõtte formuleeris selle klassikalisel kujul prantsuse õigusteadlane ja poliitik Charles-Louis de Montesquieu (1689–1755) oma teoses „Seaduste vaimust“ (1748):

„Kui ühes ja samas isikus või ühes ja samas valitsuskogus on seadusandlik võim ühendatud täidesaatva võimuga, siis on vabadusel lõpp; on ju karta, et monarh või valitsuskogu võiks teha türanlikke seadusi, et neid siis sama türanlikult täide viia. Vabadusel on lõpp ka siis, kui kohtuvõim ei ole lahutatud seadusandlikust ega täidesaatvast võimust. Kui kohtuvõim oleks ühendatud seadusandliku võimuga, siis oleks voli kodanike elu ja vabaduse üle meelevaldne: kohtunik oleks ühtaegu seaduste tegija. Kui kohtuvõim oleks ühendatud täidesaatva võimuga, siis saaks kohtunik võtta enda kätte rõhuja väe ja võimsuse. Kõik oleks otsas, kui üksainus inimene või üksainus ülemate või aadlimeeste või lihtrahva kogu kasutaks kolme võimu: seaduste tegemise võimu, avalike otsuste täideviimise võimu ning kohtumõistmise võimu kuritegude või eraisikute tüliküsimuste asjus.“

Eesti põhiseadustes on võimude lahususe ja tasakaalustatuse põhimõtet väljendatud erinevalt. Parlamentaarne riigimudel oli kõige selgemini väljendatud 1920. a põhiseaduses. Riigikogule anti selle põhiseadusega laialdased volitused, samal ajal kui riigivanema (peaministri) roll oli tagasihoidlik. Riigipeana olid tal pigem sümboolsed volitused. Põhiseaduse muutmine 1933. a muutis olukorda teises suunas. Nüüd sai laialdased volitused rahva poolt otse valitud riigivanem. Näiteks oli tal õigus takistada seaduste jõustumist ühe Riigikogu koosseisu ajal ning õigus valitseda dekreetide abil juhul, kui Riigikogu ei saanud kokku tulla. See põhiseadus küll ei realiseerunud, kuid 1934. a alanud vaikival ajastul võttis riigivanem endale veelgi ulatuslikuma võimu. Ka kolmandas, 1938. a jõustunud põhiseaduses ei realiseerunud tasakaalustatud võimujaotus. Presidendi nime kandev riigipea säilitas märkimisväärse võimu, iseäranis riigikaitse ja relvastatud jõudude kõrgeima juhi positsiooni (§ 129 lg 1). Presidendil säilis ka uue, kahekojalise Riigikogu aktide mõjutamise võimalus. Näiteks oli seaduseelnõude algatamise õigus vaid kas Vabariigi Valitsusel Vabariigi Presidendi teadmisel või vähemalt ühel viiendikul Riigivolikogu seaduslikust koosseisust (§ 92 lg 1). Presidendi vetoõigus (§ 97) oli küll vaid edasilükkav, kuid § 100 lg 1 sätestas, et ükski seadus ei hakka kehtima ilma Vabariigi Presidendi väljakuulutamise otsuseta. Presidendi dekreediõigus (§ 99) oli küll piiratud juhtudega, mil dekreedi andmiseks oli „edasilükkamatu riiklik vajadus”, kuid presidendil oli selles osas hindamisruum. Samuti säilis presidendil ulatuslik dekreedipädevus riigikaitse valdkonnas (§ 130, § 134). 1938. a jõustunud põhiseaduse võimujaotust ei saa pidada demokraatlikule põhiseadusriigile omase võimude lahususe ja tasakaalustatuse põhimõttega kooskõlas olevaks.

Mõistmaks Eesti ajalugu Nõukogude okupatsiooni (1944–1991) all, pole mõtet uurida Eesti NSV (Nõukogude Sotsialistlik Vabariik) kõige kõrgemat seadusandlikku kogu Ülemnõukogu, selle valimisi, saadikuid, kooskäimisi ega tööviljasid. Vastused vaatavad vastu Eesti Kommunistliku Partei (EKP) keskkomitee büroo otsustest: keskkomitee dikteeris, mis Ülemnõukogus juhtub – kes ametist kukub, kes ametisse saab ja mida saadikud peavad ütlema. Mis mõtet on nõukogude koolipoliitika mõistmiseks tuhlata haridusministeeriumi paberites, kui minister sõelus keskkomitee kooliosakonna vahet, et propaganda sekretärilt ilmtingimata võimalikult täpseid juhtnööre saada. Keskkomitee uksel võis ta kokku põrgata põllumajandusministriga, kes rühkis keskkomitee põllumajandusosakonda. Nii oli ka kõigi teiste elualadega, olgu kaubandus või KGB. See ongi nõukogude aja uurimise spetsiifika ehk selle lihtsam pool – aitab ühe keskpunkti (-komitee) uurimisest. Komitee andis tõuke (= käsu), teised ruttasid käsku täitma.