Õigusriik ja põhiseaduslik valitsemine

Legendi kohaselt olevat Frangi kuningas ja Rooma keiser Ludvig I Vaga (778–840) kaevanud oma ihuarstile, et riiki juhtida on väga raske ja üleüldse väsitav. Arst olevat vastanud, et tema ei teeks kuningana mitte midagi. Ludvigi imestus selle vastuse üle olnud suur. Ihuarst aga öelnud, et ta annaks selle õiguse seadusele, sest „non rex est lex, sed lex est rex“ – „mitte kuningas pole seadus, vaid seadus on kuningas“.

Õigusriik ja võimuriik on mõlemad korrariigid. Korra aluseks on õigusriigis õiglus, mis üksikisikuid riigi eest kaitseb, võimuriigis aga distsipliin, mis riiki üksikute eest kaitseb. Distsipliin surub alla vabaduse, õigus soodustab vabadust. [---] Võimuriigis asetub õigus võrreldes võimuga tagaplaanile. Õigusele antakse vaid sedavõrd ruumi, kuivõrd võim seda lubab. [---] Õigusriik tahab arendada ja kindlustada üksikisikute õigust – võimuriik püüab arendada ja kindlustada riigivõimu.

Vägivallaühiskondi on iseloomustatud verejanulise põhimõtte abil: ennem karistatagu sadat süütut, kui et üks süüdlane jääb karistuseta. Õigusühiskondi on iseloomustatud vastupidise põhimõtte abil: ennem jäägu sada süüdlast karistuseta, kui et üks süütu mõistetakse ülekohtuselt süüdi. Kas käsitletud juhul kaldub Eesti seadus vägivaldse või õigusele ehitatud riigi poole? Eesti seadus ja karistuspraktika on tähelepanuväärne kuritegude aegumise tähtaegade poolest. [---] See on kõige jõhkramas vastuolus Eesti ühiskonna õiglustundega. Kuidas saab kümne aastaga aeguda kuritegu, mille eest oleks ette nähtud eluaegne vanglakaristus?

Kuidas saab viie aastaga aeguda majanduskuritegu, mille eest oleks ette nähtud näiteks kaheksa aastat vangistust? [---] Lojaalsel seadusekuulekal kodanikul on vastuvaidlematu põhiseaduslik õigus oodata riigilt kaitset igasuguse terrori vastu, justiitsterror kaasa arvatud. Õigusriik kaitseb ka ennast, riiki kui institutsiooni. Iga kodaniku põhiseaduslik õigus ja kohustus on vähemalt taotleda sellist õigust, mis ei lase kelmidel õõnestada riiki ja usku riigisse. Sellisel ootusel ei ole midagi pistmist „kõva käe” ihalusega, selline ootus tahab just välistada „kõva käe” vajadust.

Rahvusvaheline õiguskaitseorganisatsioon Freedom House avaldab iga-aastaseid uurimusi internetivabadusest maailmas (ingl Freedom on the Net). Internetivabadust uuritakse kolmest kriteeriumist lähtuvalt: ligipääs, sisu piiramine ja kasutaja õiguste rikkumine. Ligipääsu all on hinnatud interneti kättesaadavust kodanikele, sh valitsuse püüdeid piirata netirakenduste või infotehnoloogia levikut ja kehtestada kontrolli internetiühendust ning mobiilsidet pakkuvate firmade üle. Sisu piiramise puhul uuritakse veebilehtede sisu filtreerimist ja blokeerimist ning teisi tsenseerimise viise; veebimeedia vahendusel kättesaadavate uudiste mitmekesisust ja digitaalse meedia kasutamist ühiskondlikes ettevõtmistes. Kasutaja õiguste rikkumise puhul käsitleti seaduslikke piiranguid netis tegutsemisele (nt jälitustegevus ja privaatsuse rikkumine) ja karistusi ebasoovitatava internetikasutuse eest (nt vangistamine, füüsilised rünnakud).

2020. aastal avaldatud uuringu kohaselt oli Eesti uuritud riikide seas internetivabaduselt maailmas teisel kohal, esimesel kohal oli Island ja viimasel Hiina.

Konstitutsioonilise valitsemise ajaloos on oluliseks tähiseks 1215. aastal Inglise kuninga Johni ja Inglismaa parunite allkirjastatud „Magna Charta Libertatum“ (ld, suur vabaduskiri). Selle ajaloolise dokumendi 63 paragrahvis on kirjas õigused ja vabadused, mis reguleerisid aadelkonna, kiriku ja kuningavõimu vahekordi. Hiljem hakkas hulk „Magna Charta Libertatum´i“ sätteid kehtima kogu Inglismaa elanike suhtes. Muu hulgas kehtestas seaduskogu, et kõigis olulistes küsimustes, ka maksude suurendamisel, peab kuningas oma vasallide ehk parunitega nõu pidama. Sellest kujunes seisukoht, et ühtki seadust ei tohi vastu võtta ega ühtki maksu tõsta ilma kogu rahvast esindava kogu nõusolekuta. Feodaalõiguste muutumine üldkehtivateks põhiseaduslikeks õigusteks kestis siiski sajandeid.

Põhiseaduse muutmisele eraldi peatüki pühendamine on vajalik juba ainuüksi põhiseadusliku korra stabiilsuse tagamiseks. Põhiseadus ei tohi mingil juhul muutuda manipuleerimisvahendiks mis tahes institutsiooni käes. Ühiskonna turvalisus nõuab seda, et hetkelised poliitilised tundepuhangud ei võiks veel viia põhiseaduse muudatustele.

Või teisisõnu, põhiseadus peab olema võimeline ise ennast kaitsma. Seda saab tagada tõenäoliselt vaid sel teel, kui põhiseaduse muutmise korda ennast saab muuta vaid põhiseaduse muutmiseks ettenähtud korras.