Meedia
Meediat nimetatakse tänapäeval neljandaks võimuks riigis, sest ta mõjutab üsna olulisel määral inimeste teadvust ja koos sellega ka otsuste langetamist. Eelkõige annab meedia võimaluse teada saada, mida inimesed ühest või teisest asjast arvavad.
Läbi aegade on olnud vaidlusküsimuseks, missugust informatsiooni võib levitada, missugust mitte, ehk teisiti öeldes, kuidas suhtuda tsensuuri. Massimeedias avaldatava info sisu on põhimõtteliselt võimalik reguleerida kahel viisil:
- riiklikul tasemel (seadustega),
- professionaalsel tasemel (ajakirjanike ja toimetajate eetikakoodeksite, kirjutamata kokkulepete jm abil)
Tänapäeval määrab meediavabaduse sageli see, kas riigis kehtivad ja toimivad massimeedia monopoliseerimist tõkestavad seadused. Sõnavabadusele on eriti tõsine oht, kui erinevad meediakanalid kuuluvad ühele ja samale omanikule. Samuti piiratakse mõnikord seadustega välisfirmade osalust meediatööstuses.
Mida kriitilisem on ühiskond massimeedia suhtes, mida enam tunnevad ühiskonna liikmed massimeedia olemust, seda tugevam on selle ühiskonna tegelik kommunikatsioonivabadus.
Sõna ja tegutsemisvabadusel pole ilma mõtlemisvabaduseta mingit tähtsust. Ja ilma kahtlemiseta pole mingit mõtlemisvabadust.
Ameerika kirjandusteadlane Bergen Evans (1904–1978)
Arutlemiseks
- Miks võib meediavabadusele olla ohtlik meediatööstuse monopoliseerimine või välismaise kapitali suur osalus?
- Kuidas mõistad Bergen Evansi tsitaati?
Minu otsused | |
MEEDIA | |
Minu käitumine | |
Ajakirjanduse sünd
Trükiteabe eelkäijateks olid Vana-Roomas levitatud käsikirjalised teadaandeseeriad Acta Diurna´d (ld, päevasündmused). Acta Diurna lisana ilmusid ka senati uudised (Acta Senatus). Ka Hiinas hakkasid 618. aasta paiku ilmuma käsikirjalised Palee Uudised (Tchingpaod), mida haritud riigiametnike hulgas levitati kuni monarhia kukutamiseni 1911. aastal.
Ajalehtede ja ajakirjade massiteabevahendeiks kujunemisele lõi eeldused 15. sajandi keskpaiku Johannes Gutenbergi poolt Saksamaal leiutatud trükikunst (1500. aastal oli Euroopas juba 250 trükikoda). Esialgu hakati paljundama uudistelehti, kus suure osa mahust hõlmasid ülevaated kaupadest ja nende hindadest, kuid kirjutati ka juba poliitilistest sündmustest. Pikkamööda muutus ajalehtede ilmumine regulaarseks. 16. sajandil hakati Veneetsias trükkima uudistelehte, mida müüdi gazetta´ks nimetatava mündi eest. Hiljem kujunes sellest mõistest ajalehe üldnimetus (vrd vene k gazeta).
Arutlemiseks
- Tuleta meelde Eesti ajaloost. Millal ja kuidas sündis eestikeelne ajakirjandus?
Meediakraatia
Meedia kaalukat rolli tõlgendavad mitmed kriitikud siiski probleemina. Nii on näiteks mõned sotsioloogid leidnud, et televisioon on poliitika „vallutanud“ sedavõrd, et tänapäeval ei ole põhjust rääkida enam demokraatiast, vaid meediakraatiast (ingl mediacracy). Ideaalne demokraatlik olukord, kus meedia kajastab poliitikat (kriitiliselt, toetavalt, neutraalselt või mingil muul moel) on otsustavalt teisenenud: poliitika järgib tänapäeval meediat. Leitakse ka, et meedia on omandanud asendaja ehk inimestele tegelikkusest kujutluse pakkuja funktsiooni. Seejuures on asendamine nii täielik, et tihtilugu peetakse tegelikuks mitte seda, mis on tõsi, vaid seda, mida meedia tegelikkusena kujutab. Nii ongi nt sotsioloog Niklas Luhmann eristanud esmast ja teisest reaalsust – viimane on meediareaalsus.
Piret Talur. Kodanikuharidus ja meedia. Ülevaade kodanikuhariduse hetkeseisust ja arengusuundadest. Avatud Eesti Fond: Tallinn, 2008.Arutlemiseks
- Mida tähendab meediakraatia?
- Selgita, mida mõtles Niklas Luhmann teisese reaalsuse all. Too näide selle kohta, kuidas meediareaalsus võib tegelikkusest erineda.
- Kui suur on meedia mõju Eesti poliitikale? Põhjenda.
Pressivabadus Eestis
Täna tähistatakse rahvusvahelist pressivabaduse päeva, mille puhul andis ühendus Piirideta Reporterid välja oma iga-aastase maailma pressivabaduse edetabeli. Eesti asetus 2020. aasta arvestuses 15. kohale.
Tabelit koostatakse miinuspunktide alusel, mida jagatakse sõltuvalt sellest, mida näevad tabeli koostajad ohuna pressivabadusele. Eesti kohta koostatava hinnangu sisendiks on valim Eesti ajakirjanduses tegutsevaid inimesi, kes on täitnud Piirideta Reporterite küsimustiku. [---]
„2020 oli Eesti ajakirjanikele karm aasta,” kirjutavad Piirideta Reporterid. Täheldatakse, et valitsuse liikmed ründasid neid pidevalt. Tuuakse välja, et mõned poliitikud ähvardasid vähendada Eesti Rahvusringhäälingu rahastust, sest neid kajastati kriitiliselt. Esines juhtumeid, kus valitsuse liikmed keeldusid ajakirjanike küsimustele vastamast, pakkumata seejuures adekvaatset selgitust, miks nii käitutakse.
Murekohtadena tuuakse välja kohtusüsteem, kus kiputakse avalikkust huvitavat infot ajakirjanduse eest varjama. Positiivsel küljel tuuakse välja riigikohtu otsus, millega lubati Eesti Päevalehel kajastada osa Tallinna Sadama korruptsiooniprotsessist, kuigi ringkonnakohus oli selle varem keelanud.
Eesti tegi pressivabaduse edetabeli esisajas ühe suurima tagasilanguse. Delfi.ee, 03.05.2021.Kõige vabama ajakirjandusega riik on edetabeli järgi Norra, talle järgnevad Soome, Rootsi ja Taani. Läti asetus 22. ja Leedu 28. kohale, USA 44. ja Venemaa 150. kohale. Kõige raskemas seisus on pressivabadus Eritreas, Põhja-Koreas ja Türkmenistanis.
Reporters Without Borders
Miks on meediavabadus üks õigusriigi tunnuseid? Too näiteid.
Ajakirjanikud, kes hukkusid töökohustusi täites
Sõltumatu organisatsiooni Press Emblem Campaign (PEC) andmetel hukkus 2020. aastal 31 riigis 92 meediatöötajat. Kõige rohkem meediatöötajaid (ajakirjanikke, korrespondente, kaameramehi jne) hukkus Indias ja Mehhikos, viimase viie aasta statistika järgi on aga kõige ohtlikumad riigid ajakirjanduseks Mehhiko, Afganistan ja Süüria. PEC ei arvesta oma statistikas blogijaid, meediaaktiviste ega meediatöötajatega kaasas olevaid turvamehi ning eristab nelja kategooriat: ajakirjanikutöö tõttu sihtmärgiks olnud inimesed, tööülesannete ajal juhuslikult hukkunud (nt terrorirünnakus), kriminaalsetel põhjustel elu kaotanud (nt narkosmugeldajate poolt tapetud) ning teadmata põhjustel hukkunud.
Press Emblem Campaign
Arutlemiseks
- Eesti asus 2021. aastal ajakirjandusvabaduse indeksi järgi 15. kohal, Afganistan 122., Mehhiko 143. ja Süüria 173. kohal. Millistele probleemidele riigis võib viidata olukord, kus ajakirjanikutöö pole ohutu?
Meedia vastutus
Indiviidi ja massimeedia vahelisi suhteid (nt au teotamine, laim, õigus eraelu kaitsele) on reguleeritud seadustega. Kui massiteabekanal on rikkunud kellegi õigusi ja huve, võib süüdlaseks tunnistada
- väljaandja,
- vastutava toimetaja,
- kaebuse põhjustanud artikli autori,
- informatsiooniallika(d).
Arutlemiseks
- Kes sinu arvates vastutab meedias avaldatava info sisu eest? Põhjenda.
Kes vastutab netikommentaari sisu eest?
Euroopa inimõiguste kohtu suurkogu jättis rahuldamata Delfi kaebuse netikommentaaride vaidluses Eesti riigiga. [---]
Netikommentaaride vaidlus sai tegelikult alguse 2006. aastal, kui laevaärimees Vljatšeslav Leedo kohta kirjutati Delfis ilmunud artikli juurde 20 au teotavat kommentaari. Leedo kaebas Delfi kohtusse ja võitis.
Pärast kaotust Eesti kõigis kohtuastmetes pöördus Delfi Euroopa Inimõiguste Kohtusse. Delfi leidis, et kui nemad vastutavad oma portaalis ilmunud au teotavate kommentaaride eest, siis see on Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste rikkumine. [---]
"Kui Delfi ja ka teised portaalipidajad on lähtunud sellest, et kui keegi kirjutab inetult, halvasti või kedagi ründavalt, siis inimene peab ise vastutama. Nüüd on inimõiguste kohus määranud ära selle, et väga äärmuslike ja vägivallale kutsuvate kommentaaride eest peab vastutama portaali pidaja," võttis Delfi peatoimetaja kohtuotsuse mõju kokku.
Delfi kaotas netikommentaaride kohtusaaga lõplikult. Uudised.err.ee, 16.06.2015
INIMÕIGUSTE ÜLDDEKLARATSIOON
Artikkel 19.
Igal inimesel on õigus veendumuste vabadusele ja nende veendumuste vabalt avaldamisele; see õigus kätkeb vabadust takistamatult oma veendumustest kinni pidada ja vabadust informatsiooni ja ideid otsida, saada ja levitada igasuguste abinõudega ja riigipiirist sõltumata.
PÕHISEADUS
§ 17. Kellegi au ega head nime ei tohi teotada.
VÕLAÕIGUSSEADUS
§ 1047. ebaõigete andmete avaldamise õigusvastasus
(2) Teise isiku au teotava või teisele isikule majanduslikult kahjuliku asjaolu avaldamine loetakse õigusvastaseks, kui avaldaja ei tõenda, et avaldatud asjaolu vastab tegelikkusele.
Arutlemiseks
- Milline on sinu seisukoht kõnealuse kohtuotsuse suhtes? Hinnangu andmisel arvesta esitatud õigusakte.
- Millistel viisidel saavad portaalipidajad inimesi anonüümse laimu eest kaitsta?
- 2018. aastal saavutas näitleja Marika Korolev kohtus võidu teda anonüümselt ämmaemandate ühingu portaalis Perekool mõnitanud kommentaatorite üle, kes tuvastati IP-aadressi järgi ja kes pidid maksma talle kahjutasu. Peale kohtuotsust karmistas Perekool kommentaariumi reegleid. Arutlege klassis Perekooli ja Delfi näidete põhjal, kes peab vastutama solvavate kommentaaride eest.
Avaliku arvamuse mõjutamine
Uue meedia võidukäik on avanud varjatud tegutsemiseks uusi piiramatuid võimalusi. Varjatud tegevuse musternäidiseks on „väljaspool toimetuse ajakirjanduslikku loomingut“ sündinud nn informatsioon ehk kommentaariruum, kus leiduva õigsuse eest toimetus vastutust ei võta. Aastaid on õhus hõljunud kahtlusi, et kommenteerimisvõimalust kasutavad avaliku arvamuse mõjutamiseks ära erakonnad. Aga kus on garantii, et kommentaaride abil ei manipuleeri avaliku arvamusega ajakirjanikud ise? Toimetuse nimel on ju valitsustele esitatud poliitilisi nõudmisi ning nende toeks siis „rahva arvamust“ ehk hääli kogutud.
Kaarel Tarand. Paar sammu parema ajakirjanduse suunas. Sirp, 08.04.2009.Arutlemiseks
- Kas anonüümne kommenteerimine netis on õigustatud? Esita poolt- ja vastuargumente.
Memokraat
www.memokraat.ee on Daniel Vaariku blogi, kuhu tema ja paljud teised ühiskonnakriitilised autorid, nt Tarmo Jüristo, Sten Tamkivi, kirjutavad artikleid meediast, poliitikast ja paljudest muudest Eesti ühiskonda puudutavatest teemadest. Autorid arvustavad sageli üsna teravalt Eesti valitsust ja poliitikuid.
Memokraat ei ole tavameedia, sest selle autorid kirjutavad vabatahtlikult ja tasuta, neid ei kammitse tähtajad ega loo pikkuse piirangud. Memokraadis on algatatud mitu projekti, nt „Aita meediat, ära kliki saasta!“ ja Occupy Wall Streeti liikumise kajastamine. Autorid püüavad ärgitada oma lugejaid jõulisemalt diskussioonis osalema.
Illusioon rahva tahtest ja sõnavabadusest
Astroturfingu puhul on tegemist ingliskeelse mõistega, mis tähistab võltsmulje jätmist rahva poolsest rohujuure tasandi algatustest. Astroturfingut või kunstmuru külvamist kasutatakse selleks, et peita mingisuguse kitsa grupi inimeste huvid rahvaalgatuse maski taha ning mõned selle rakendused on kaugel sellest, et olla kahjutud.
Olgu selleks siis ootamatu kodanikuliikumine poliitilise kandidaadi toeks või siis kodanike spontaanne vastuseis või toetus ideele rajada uus ostukeskus, kokkuvõttes on see manipuleerija unistus, sest rahva tahte abil on võimalik õigustada põhimõtteliselt mida iganes. Samal ajal on kunstmuru külvamine tõeliste kodanikuliikumiste suurimaid vaenlasi, kuna see ohustab nende usutavust ja mainet. [---]
Üks astroturfingu probleeme oli see, et anonüümsuse maski all lõppes iga vaidlus pigem mingi roppusega. Viha sünnitas viha, ning kuna tegelik identiteet inimesi enam ei piiranud, lendas päris palju neljatähelisi sõnu. Selles nägid mõned ajakirjanikud küll ohtu avaliku debati kvaliteedile, kuid astroturfingu probleemi ei osatud sel ajal veel ette näha. [---]
Huvitav on see, et samal ajal arenes ka teistsugune rohujuurlus, mille eesmärgiks oli kallutada telesaadete ja foorumite tulemusi. Erakondade liikmeid hakati mobiliseerima selleks, et helistada telesaadetesse üksikute ideede või kandidaatide poolt.
Daniel Vaarik. www.memokraat.ee, 16.03.2011.Millised on blogi plussid ja miinused traditsioonilise ajakirjandusega võrreldes?
Miks väidab Daniel Vaarik, et sageli ei kajasta kommentaarid ja rahvaküsitlused meedias rahva tegelikku arvamust?
Mis on kollane ajakirjandus?
Kui ma loen viimase aja kaklemisi kollase ajakirjanduse üle, siis vihastab mind kõigepealt üks asi. Kõneldakse uduselt ajakirjandusest või isegi meediast, tegemata mingit vahet eri tüüpi ajakirjanduse vahel. Kõigepealt, on olemas kollased ja valged lehed, nagu Eestis Õhtuleht ja Postimees. Ja viimase umbes viie aasta jooksul on tõusnud võrguajakirjandus, mis erineb mõlemast. Teiseks, nii paberleht kui ka võrguleht on väga keerukad kooslused, kus on alati olnud koos eri tüüpi nähtusi, meelelahutusest poliitilise uudiseni. Kolmandaks, kollasus ei ole üldse mingi üldistatav omadus. [---]
Ühed ütlevad kollane ja mõtlevad ajakirjandust, mis vassib ja valetab, teised ajakirjandust, mis ajab taga sensatsiooni (aga muuseas ei pea üldse valetama). Kolmandad liigitavad kollaseks ajakirjanduse, mis kirjutab pehmetest teemadest ja meelelahutusest. Ja lõpuks, kollasuse mõiste on ajas tugevalt muutuv asi. Kõige selle panemine ühte patta on räige demagoogiavõte, millega saab kõik korraga põhja lasta. Või lihtsalt harimatus.
Siim Nestor, Tiit Hennoste. Neljas võim kolib internetti... Eesti Ekspress. Areen, 14.03.2008.
Arutlemiseks
- Seleta ja too näiteid, mis on sinu arvates nn kollane ajakirjandus.
- Kas trüki- ja internetimeedia ka sisuliselt teineteisest erinevad? Milles?
Küsimused
- Kuidas on meedia mõjutanud sinu käitumist? Too näiteid.
- Kas meedia võib olla ühel ja samal ajal nii vaba kui ka vastutustundlik?
- Kuidas mõjutab meedia ühiskonda?
