Arvutused reaktsiooni­võrrandite põhjal

  • Mis on üks tähtsamaid avastusi keemias?
  • Millist olulist infot annab reaktsioonivõrrand?

Mass jääb!

Kui lisada spagettidele köögi­vilja­salatit, siis kogu toidu mass on spagettide ja salati massi summa. Kus­juures spagettide, tomati- ja kurgi­tükkide arv on vähemalt enne sööma hakkamist taldrikul püsivalt sama. Kui segada teesse suhkrut, siis näiliselt suhkur kaob, aga ometi on saadud lahus paar grammi raskem kui tee alg­ne mass. Nii toidu­valmistamise protsessis kui ka keemiliste reaktsioonide korral kehtib üks seadus­pära: massi jäävuse seadus. Aatomite arvu ja see­tõttu ka massi säilivus keemilis­te reaktsioonide käigus oli üks tähtsamaid avastusi keemias. Täna­päeval lähtutakse massi jäävuse seadusest paljudes vald­kondades, näiteks kui sünteesitakse uusi aineid või uuritakse keskkonda.

Massi jäävuse seadus kehtib ka näiteks toidu­valmistamisel

Aine massi jäävus keemilistes reaktsioonides

Keemiline reaktsioon on protsess, mille käigus ained muutuvad teisteks aineteks. Aatomite kogu­arv reaktsiooni käigus ei muutu, kuna aatomid ei saa nii­sama tekkida ega kaduda. 

Eelõpitust on teada, et igal keemilise elemendi aatomil on kindel mass. Seega ei saa muutuda ka reaktsioonis osalevate aatomite kogu­mass – selles seisnebki aine massi jäävuse seadus.

Aatomite arvu ja massi jäävust saab kirjeldada lihtsa näite põhjal. Metallilise raua (Fe) ja mitte­metallilise väävli (S) reaktsiooni käigus tekib raud(II)­sulfiid. Tasa­kaalustatud reaktsiooni võrrandit kirjutades näeme, et reaktsioonis osalevad aatomid ei teki ega kao, seega säilib reaktsiooni käigus ka ainete kogumass.

Fe + S → FeS

Raua ja väävli reaktsioon. Kui kaaluda raua- ja väävli­puru enne reaktsiooni ja reaktsiooni­segu pärast reaktsiooni, siis kaaluvad need sama palju: kehtib massi jäävuse seadus

Reaktsiooni lähteainete mass võrdub reaktsiooni saaduste massiga.

Lähteainete ja saaduste massi jälgida on keerukam, kui reaktsioonis osalevad gaasilised ained. Näiteks naatrium­vesinik­karbonaadi ehk söögi­sooda (NaHCO3) ja äädik­happe (CH3COOH) reaktsioonis eraldub süsi­happe­gaas (CO2). Tasa­kaalustatud reaktsiooni­võrrand näitab, et aatomeid ei teki ega kao. 

NaHCO3 + CH3COOH → CH3COONa + H2O + CO2

Aga kui teha katset avatud anumas, siis CO2 lendub ja nii võib jääda ekslik mulje, et saaduste kogu­mass on lähte­ainetest massist väiksem. Selleks et katse näitaks massi jäävust, tuleks ka eralduva gaasi mass arvesse võtta.

Kui panna söögi­sooda ja äädik­hape reageerima plast­pudelis, on massi jäävuse näitamiseks vaja pudeli suule kinnitada nt õhu­pall, mis täituks eralduva süsihappegaasiga
  • Keemilise reaktsiooni käigus muutuvad ained teisteks aineteks.
  • Aatomite koguarv reaktsiooni käigus on alati muutuv.
  • Reaktsioonis osalevad aatomid ei teki ega kao.
  • Reaktsioonis osalevate aatomite kogumass ei muutu.
  • Reaktsiooni lähteainete mass on alati suurem kui saaduste mass.

C + O2 → CO2

Esitatud reaktsioonivõrrandtasakaalus. Reaktsioonis osalevaid aatomeid (C ja O) on vasakul ja paremal pool. Seega, lähteainete masssaaduste massiga ja massi jäävuse seadus

Lisalugemine. Antoine-Laurent de Lavoisier (1743–1794)

Lavoisier’ kõige tähtsamad tööd käsitlevad põlemis­reaktsioone. Enne Lavoisier’d uurisid alkeemikud aineid ja reaktsioone kvalitatiivselt, st nad vaatlesid ja kirjeldasid neid. Lavoisier’ hakkas esimesena oma uurimis­töödes süstemaatiliselt kasutama kaalusid. Ta uuris põlemis­reaktsioone hermeetiliselt suletud nõudes ning kaalus ära reaktsiooni lähteained ja saadused. 18. sajandi teisel poolel tehtud katsetega näitas Lavoisier’, et põlemine on ühinemine hapnikuga. Selle ja teiste tõestustega aitas ta ümber lükata keemias üle saja aasta valitsenud flogistoni­teooriat, mille järgi eraldub põlemise käigus ainetest eriline tule­laadne element ehk flogiston. Lisaks tõestas ta, et põlemise käigus ei muutu ainete kogu­mass, ning sõnastas esimesena aine massi jäävuse seaduse.

Põlemise käigus ainete kogu­mass ei muutu: reaktsiooni lähte­ainete mass võrdub reaktsiooni saaduste massiga

Arvutused aine hulgaga reaktsiooni­võrrandite põhjal

Keemilise reaktsiooni võrrand näitab reaktsioonis osalevaid aineid, nende koostist ja aine­osakeste arvu.

Näiteks näitab tasakaalustatud vee tekke reaktsiooni­võrrand, et kaks vesiniku molekuli (H2) reageerivad ühe hapniku molekuliga (O2) ning tekib kaks molekuli vett.

2H2 + O2 → 2H2O

Peale aineosakeste arvu näitavad kordajad aine valemite ees ka vastavate ainete moolide arvu suhet. Kui aine valemi ette kordajat kirjutatud ei ole, on vastavat ainet 1 mool. Nii võib vee tekke reaktsiooni võrrandit kirjeldada järgmiselt: 2 mooli vesinikku reageerib 1 mooli hapnikuga ning moodustub kaks mooli vett.

Kui reaktsioonis ühe aine moolide arvu vähendada või suuren­dada mingi arv korda, siis sama palju tuleb vähendada või suurendada ka kõikide teiste reaktsioonis osalevate ainete moolide arvu.

Mõnes mõttes on reaktsiooni­võrrand nagu retsept. Besee­küpsiste lihtsustatud retsept oleks järgmine: 4 muna­valget + 350 g suhkrut → 16 besee­küpsist. Kui oleks vaja teha kahe­kordne kogus küpsiseid, oleks vaja kahega korrutada nii muna­valge kui ka suhkru kogused

Mida näitab reaktsioonivõrrandi kordaja?

  • aineosakeste arvu
  • mitmest aatomist molekul koosneb
  • oksüdatsiooniastet
  • moolide arvu
  • aineosakese massi
  • aineosakese ruumala

4Fe + 3O22Fe2O3

  • Reaktsioonivõrrand on tasakaalus.
  • Reaktsioonivõrrandi vasakul ja paremal pool on raua aatomeid erinev arv.
  • Nelja raua aatomiga reageerib kolm molekuli hapnikku ja tekib kaks osakest Fe2O3.
  • Nelja mooli rauaga peab reageerima kolm mooli hapnikku, et tekiks kaks mooli Fe2O3.
  • Ühe mooli Fe2O3 tekkimiseks peab reaktsioonis osalema 4 mooli Fe.

Näidisülesanded

Näidisülesanne 1

Leia, mitu grammi tekib lämmastik­oksiidi, kui 5 mooli lämmastikku reageerib hapnikuga.

Antud: 

n(N2) = 5 mol

Leida:

m(NO)

Lahendus. Kirjutame lämmas­tiku ja hapniku ühinemis­reaktsiooni ja tasa­kaalustame selle.

N2 + O2 → 2NO

Tavatingimustes ei toimu õhu­hapniku ja lämmastiku vahel mingeid reaktsioone, äikese­löögi ajal aga lämmastik ja hapnik ühinevad ning tekib lämmastik­oksiid

Reaktsioonivõrrandist on näha, et 1 molekul N2 reageerib 1 molekuli O2, tekib 2 molekuli NO ehk 1 mool N2 reageerib 1 mooli O2 ning tekib 2 mooli NO. Kui võtame N2 5 mooli, s.o 5 korda rohkem, siis kulub ka O2 5 korda rohkem ehk 5 mooli ning tekib 5 korda rohkem NO ehk 10 mooli.

n(NO)= 10 mol

Leiame NO molaar­massi ning arvutame selle massi.

M(NO) = 14 + 16 = 30 g/mol

m=n·M

m(NO)=10 mol·30 g/mol =300 g

Vastus. 5 mooli lämmastiku ühinemisel hapnikuga tekib 300 g lämmastikoksiidi. 

Näidisülesanne 2

Mitu mooli ja mitu grammi on vaja vesinikku ja kloori, et toota 0,5 mol HCl?

Antud:

n(HCl) = 0,5 mol

Leida:

n(H2), n(Cl2),

m(H2), m(Cl2)

Soolhape kuulub ka mao­mahla koostisesse, see tagab toidu­ainete normaalse seedimise

Lahendus. Kirjutame reaktsiooni­­võrrandi ja tasa­kaalustame selle.

H2 + Cl22HCl

Reaktsioonivõrrandist on näha, et 1 molekul H2 reageerib 1 molekuli Cl2 ja tekib 2 molekuli HCl ehk 1 mool H2 reageerib 1 mooli Cl2 ja tekib 2 mooli HCl. Kui soovime saada HCl 0,5 mooli ehk 2 : 0,5 = 4 korda vähem, siis kulub ka vesinikku ja kloori 4 korda vähem.

n(H2)= 0,25 mol 

n(Cl2) = 0,25 mol

Leiame H2 ja Cl2 molaar­massi ning arvutame nende massi.

M(H2) = 2 · 1 = 2 g/mol

M(Cl2) = 2 · 35,5 = 71 g/mol

m=n·M

m(H2)=0,25 mol·2 g/mol =0,5 g

m(Cl2)=0,25 mol·71 g/mol =17,75 g

Vastus. 0,5 mooli HCl tootmiseks kulub 0,25 mooli ja 0,5 grammi vesinikku ning 0,25 mooli ja 17,75 grammi kloori.

Näidisülesanne 3

Mitu mooli ja mitu liitrit (nt) vesinikku eraldus 108 grammi alumiiniumi reageerimisel soolhappega?

Antud:

m(Al) = 108 g

Vm = 22,4 l/mol

Leida: 

n(H2)

V(H2)

Lahendus. Leiame alumiiniumi molaar­massi ja arvutame moolide arvu.

M(Al) = 27 g/mol

n=mM

n=108 g27 g/mol=4 mol

Vesinik süttib kergesti ja põleb õrna sinise leegiga. Segus hapnikuga on vesinik plahvatus­ohtlik ja seetõttu tuleb selle puhtust alati enne süütamist kontrollida. Vesiniku ja hapniku segu, milles vesinikku on 2/3, nimetatakse pauk­gaasiks. Tihti demonstreeritakse vesiniku ja hapnikuga täidetud õhu­palli süütamist, mille tulemusel toimub plahvatus

Kirjutame reaktsioonivõrrandi ja tasakaalustame selle.

Reaktsioonivõrrandist on näha, et 2 mooli Al reageerimisel happega eraldub 3 mooli vesinikku. Kui reaktsioonis osaleb 4 mooli Al ehk 4 : 2 = 2 korda rohkem, siis eraldub ka vesinikku 2 korda rohkem ehk 3 · 2 = 6 mooli.

n(H2) = 6 mol

Leiame H2 ruumala normaaltingimustes.

n=VVmV=n·Vm

V(H2)=6 mol·22,4 l/mol =134,4 l

Vastus. 108 grammi alumiiniumi reageerimisel sool­happega eraldus 6 mooli ehk 134,4 liitrit vesinikku.

Ma tean, et ...

  • Aine massi jäävuse seaduse järgi võrdub reaktsiooni lähte­ainete mass reaktsiooni saaduste massiga.
  • Reaktsioonivõrrandi kordaja näitab peale reaktsioonis osaleva aine osakeste arvu ka vastava aine moolide arvu.
  • Ülesandeid lahendades tuleb tähele­panu pöörata mool­suhetele: kui ülesandes ühe aine moolide arvu vähendada või suurendada mingi arv korda, siis sama palju tuleb vähendada või suurendada ka kõikide teiste ainete moolide arvu.

Küsimused

  1. Miks oli näiteks põlemis­reaktsioonides keeruline aine massi jäävust selgitada?
  2. Mis võimaldab aine massi jäävust keemilises reaktsioonis lihtsalt kirjeldada ilma katset tegemata?
  3. Millist infot saab keemilise reaktsiooni võrrandist?