Rahvus­­vahelised suhted 1920. aastail

  • Mis eesmärgil rajati Rahvaste­liit?
  • Nimeta piiranguid ja kohustusi, mida Saksamaa pidi Versaillesʼ rahulepingu järgi täitma.

Rahupüüdlused

1918. aastal lõppenud esimese maailmasõja koledused jätsid sügava jälje inimeste teadvusse ning seepärast võidutsesid sõja­järgsel aastakümnel patsifismi ideed. 1920. aastate Euroopas tugines patsifism mitte ainult sõdade ning vägivalla vihkamisele ja raskele kaotuste koormale, vaid ka soovile ära hoida tulevikus selliseid hirmsaid sündmusi. Seetõttu nimetati seda aastakümmet patsifismiajastuks. Sel ajal suutsid Euroopa ning Ameerika Ühendriikide poliitikud lahendada paljud tüliküsimused rahu­meelsete vahenditega. Sõlmiti ka kokkuleppeid, mis pidid välis­tama sõja. Üks selliseid oli 1928. aastal Pariisis sõlmitud viie­teist­kümne riigi leping, mida hakati selle autorite, Prantsus­maa peaministri A. Briandi ning USA riigisekretäri F. Kelloggi järgi nimetama Briandi-Kelloggi paktiks. Sellega keelustati sõda kui rahvusliku poliitika vahend. Järgmisel aastal liitusid lepinguga Eesti ning mitmed teised riigid. Briandi-Kelloggi pakt ei sisaldanud aga desarmeerimise nõuet ega näinud ette karistus­meetmeid sõja algatajate suhtes, seega ei saanud selle sõlmimine ka sõjalisi kokku­põrkeid ära hoida.

„Sõda“ (Marcel Gromaire, 1925)
Maal toob välja selle, kuidas sõda muudab inimesed vägi­valla teenistuses hingetuteks robotiteks.
Saksa päritolu Erich Maria Remarque (1898–1970) on üks tuntumaid patsifistlikke kirjanikke

Sõja mõttetus

Olen noor kahekümneaastane, ent elust ei tea ma midagi muud kui meeleheidet, surma, hirmu ja kõige mõttetuma pealiskaudsuse seostumist kannatuste kuristikuga. Ma näen, et rahvad üksteise vastu kihutatakse ja üksteist vaikides, teadmatult, süütult, totralt, kuulekalt ja süütult tapavad. Ma näen, et maailma targemad pead relvi ja sõnu leiutavad, et tapmine veelgi rafineeritum oleks ja kauem kestaks. Ja koos minuga näevad seda kõik minu­vanused inimesed siin­pool ja sealpool, terves maailmas, ja koos minuga elab seda läbi minu põlvkond. Mida teevad me isad, kui me kord mässu tõstame ja nende ette astume ning neilt aru pärime? Mida ootavad nad meilt, kui saabub aeg, kus pole sõda? Aastate kaupa tegelesime vaid tapmisega – see oli meie esimene elukutse. Mis võib see­­järel veel juhtuda? Ja mis peab meist saama?

E. M. Remarque. Läänerindel muutuseta. Tallinn, 1983.

Väljavõte 1928. aastal sõlmitud Briandi-Kelloggi paktist

Artikkel I. Kõik osapooled mõistavad hukka sõja kui rahvus­­vaheliste arusaamatuste lahedamisviisi ja loobuvad sõjast kui riigi poliitilisest vahendist lahendamaks probleeme teiste osapooltega.

Artikkel II. Kõik osapooled nõustuvad, et mis tahes liiki või päritolu osapoolte vaheliste vaidluste ja konfliktide lahendamiseks kasutatakse vaid patsifistlikke meetodeid.

  1. Nimeta pakti peamine ees­märk.
  2. Too kaks näidet rahu­meelsetest meetoditest, mille abil on võimalik lahendada rahvusvahelisi aru­saamatusi.
  3. Uuri internetist, millise rahvus­vahelise tunnustusega pärjati USA välis­ministrit F. B. Kelloggi 1929. a pakti koostamise eest.
  • sõda
  • rahu
  • vägivald
  • tapmine
Ameeriklanna protestimas esimese maailma­sõja ajal
      • sõja­pidamise keelustamine
      • karistus­meetmete rakendamine sõja algatajate suhtes
      • vaidluste ja konfliktide lahendamine rahu­meelselt
      • desarmeerimine

      Reparatsioonide küsimus

      Keeruliseks probleemiks kujunes 1920. aastatel reparatsioonide tasumine. Saksamaa oli kohustatud võitjatele maksma 132 miljardit kuldmarka, millest üle poole pidi saama Prantsusmaa. Kuna aga Saksamaal tekkisid raskused reparatsiooni­maksete õige­aegse tasumisega, eelkõige söe tarnimisega Prantsusmaale, otsustasid prantslased ja belglased anda Saksa valitsusele õppe­tunni. 1923. aastal tungisid kahe riigi väed Saksamaale kuulunud Ruhri tööstuspiirkonda ning hõivasid selle. Tekkis pinev olukord (nn Ruhri kriis), mis võinuks lõppeda uue üleeuroopalise sõjaga. See sundis teisi riike reparatsiooni- ja võlaprobleemile lahendust otsima. Loodi rahvusvaheline komisjon, mille juhiks sai Ameerika pankur ja riigitegelane C. G. Dawes. Komisjon koostas reparatsiooni­maksete tasumise plaani, mida hakati nimetama Dawesi plaaniks. Saksamaale anti laenu oma raha kindlus­tamiseks ning pikendati reparatsiooni­maksete tasumise tähtaega. Mõne aja pärast asendati Dawesi plaan teise, Saksa­maale veelgi soodsamaga ning lõpuks vabastati riik täielikult reparatsioonide maksmisest.

      Dawesi plaani üle peetud kõneluste tähtsündmuseks oli 1925. aastal toimunud Locarno konverents. Seal üritati luua süsteem, mis välistaks sõja puhkemise Prantsusmaa ja Saksamaa vahel, ning valmistati ette hulk kokku­leppeid, millest olulisim oli Reini pakt. Selle järgi pidi Saksa-Belgia ja Saksa-Prantsuse piir jääma puutumatuks ning Reini piirkond relvadest ja sõjavägedest vabaks. Paktist kinnipidamist lubasid tagada Suurbritannia ja Itaalia. Vastutasuks sai Saksamaa loa astuda Rahvasteliitu.

      Ruhri piirkond Saksamaal
      Prantsuse väed tungivad 1923. a Essenisse
      Prantsusmaa suhtumist väljendav karikatuur, kus hiired närivad Versailles’ lepingut (R. Jouenne, 1923)
      Saksamaa suhtumist väljendav plakat „Käed eemale Ruhrist!“ (1923)

      Töö allikaga

      „Võib-olla saaks hobust paremini nõõtada, kui laseks tal maad puudutada.“ David Low karikatuur Briti ajalehest, 1921
      1. Mis riiki kujutab hobune?
      2. Mis riike esindavad meeste­rahvad?
      3. Milline on karikatuuri sõnum?

      Ruhri kriis

      Essen, Saksamaa tööstuse pealinn läheb täna liitlaste kontrolli alla

      Täna kell 14.00 viiakse läbi Ruhri piirkonna kontrolli alla võtmise operatsiooni esimene faas. Okupeeritakse Essen.

      Kolm aastat on erinevad Prantsuse valitsused üritanud hoida liitlaste ühtsust Versailles’ lepingu sätete täitmisel. Kogemus on näidanud, et ühtsus pole võimalik kõige tähtsamas küsimuses: meetmetes, mis sunniksid Saksa­maad reparatsiooni­makseid tasuma. Olles püüdnud rohkem kui kahekümnel konverentsil saavutada üksmeelt eri meelt Inglismaa ja teiste liitlastega, jõudsime otsusele, et nüüdsest nõuame lepingu täitmist vajadusel ka ilma Inglismaata. [‑‑‑]

      Olles ammendanud kõik vahendid Saksamaa rahu­meelsel veenmisel, võtame kasutusele uut sorti argumendi. Me okupeerime Saksamaa närvikeskuse. See keskus on Ruhris ja kuigi sakslased võivad paigutada oma valitsusaparaadi ja arhiivid mõnesse teise Saksa­maa piirkonda, ei saa nad liigutada oma kaevandusi ja vabrikuid.

      Seda närvikeskust vallates saame avaldada maksimaalselt survet neile sakslastele, kelle vara ja krediite see puudutab. Ruhri isandatena on Belgia, Prantsusmaa ja Itaalia piisavalt tugevad, et vastu pidada ilma Wall Streeti ja Londoni nõrgenevate ähvardusteta.

      Juhtkiri ajalehest Le Matin, 11.01.1923.

      Kuna  ei maksnud õigel ajal reparatsioone, okupeerisid . aastal  ja Belgia  piirkonna. Konflikti lahendamiseks moodustatud komisjon koostas  plaani. Selle järgi  reparatsioone ja  maksetähtaega.

      • Sõlmiti Prantsuse-Saksa ja Belgia-Saksa piirilepingud.
      • Reinimaa demilitariseeriti.
      • Saksamaa pidi Reini piirkonna Prantsusmaale loovutama.
      • Saksamaa võeti Rahvasteliidu liikmeks.

      Tüliküsimused ja Rahvasteliit

      Tülid Euroopa riikide vahel hakkasid valmistama Rahvaste­liidule peavalu juba 1920. aastate algul, kui ühendus jättis rahuldamata Saksamaa kaebuse Belgia peale (sakslased ei tahtnud nõustuda kahe linna üleandmisega Belgiale). Samal ajal mõisteti hukka Vene­maa kallaletung ise­seisvunud Kaukaasia riikidele (Armeenia, Gruusia ja Aserbaidžaan).

      Mõned 1920. aastate tülid puudutasid ka Eestit. Näiteks oli Eesti ja Läti vahel Valga kriis. Eriti pikaajaliseks kujunes Vilniuse kriis Leedu ja Poola vahel. See oli seotud Vilniuse (Vilno) linna ja seda ümbritseva maakonnaga. Leedu oli saanud nimetatud ala endale 1918. aastal. Esialgu tunnustas seda ka Poola vabariik, kuid hiljem Vilniuse piirkond vallutati ning liideti Poolaga. See­peale hõivas Leedu Klaipeda (Memeli) piirkonna, mis oli varem Saksamaalt ära võetud, ning seal moodustati Gdański (Danzigi) ees­kujul vabalinn. Tüli osalised pöördusid Rahvasteliidu poole, kus vaidlused kestsid umbes viis aastat. Lõpuks soovitas Rahvaste­liit kummalgi riigil säilitada rahu ning taastada suhted läbirääkimiste teel. Kuid tüli jätkus ka 1930. aastail.

       Eesti sattus sellega seoses üsna keerulisse olukorda, kuna soovis arendada suhteid nii Poola kui ka Leeduga. Eesti sõbralikku käitumist Poola suhtes käsitas Leedu enda vastu suunatud sammuna ning vastupidi, seepärast pidid Eesti diplomaadid üles näitama tõelist leidlikkust, suheldes Leedu või Poola riigi­tegelastega.

      Leedu ja Poola konflikti põhjuseks olnud Vilniuse piirkond
      Riigivisiit Poola
      Eesti riigivanem Otto Strandman (vasakult esimene) võttis 1930. a veebruaris ette riigivisiidi Poola. Pildil sõidab ta koos Poola presidendi Ignacy Mościckiga Varssavi raud­tee­jaamast presidendilossi.

      Leedu reaktsioonist Eesti-Poola lähenemisele

      „Üheks õrnemaks küsimuseks Leedule oli Vilniuse linn, mida peeti oma õigeks pealinnaks. Minu Leedus oleku ajal pidi riigivanem Strandman sõitma külaskäigule Poolasse. Kui Leedu valitsus sellest teada sai, kutsuti mind välis­ministri juurde ja välisminister Zaunius palus mind Eesti valitsusele teatada, et kuigi Leedul ei saa midagi olla selle vastu, et Eesti riigipea külastab Poolat, oleks leedulaste tungivaks sooviks, et meie riigivanem ei esineks kõnega Vilniuses, mis leedulaste käest on väevõimuga ära võetud. Saatsin selle sooviavalduse Tallinna ja Välis­ministeeriumist tuli mulle vastus, et Strandmani külas­käigu kavas ei ole ette nähtud peatust Vilniuses. Andsin selle teate välisministri Zauniuse kaudu Leedu valitsusele edasi.

      Poolakad olid aga korraldanud asja nii, et Strandman võeti Vilniuse jaamas vastu suure demonstratsiooniga, ja kuigi see ei olnud kavas ette nähtud, tuli Strandman vagunist välja. Ja mis tegi asja veelgi hullemaks – ta laskis end demonstratsioonist provotseerida ja pidas plat­vormil improviseeritud kõne. Mitte ainult see fakt, et ta kõne pidas, vaid ka kõne sisu oli leedukatele solvav. Aru­saadavalt vihastas see leedulasi ja Zaunius andis aja­lehtedele väga krõbeda intervjuu, milles ta muuseas mind isiklikult valetajaks nimetas… Selle järel leidsin ma, et mul on võimatu edas­pidi läbi käia Leedu välis­ministeeriumiga. Kirjas välisministrile palusin end Kaunasest ära kutsuda ja minu asemele keegi muu saadikuks Leedusse määrata. Seda ei tahetud Tallinnas siiski teha, leides, et minu ära­kutsumine võib jätta mulje, nagu oleksin mina isiklikult süüdlane. Mul paluti see küsimus välis­minister Zauniusega kuidagi lahendada. Tegin siis seda, paludes Eesti valitsuse nimel vabandust intsidendi pärast.“

      Eesti diplomaadi Heinrich Laretei mälestusteraamatust „Saatuse mängukanniks“, 1970.
      1. Mis põhjustas Vilniuse kriisi?
      2. Kas Heinrich Laretei oleks pidanud Leedust lahkuma? Põhjenda oma seisukohta.

      kuulus alates 1918. aastast 

      alguses tunnustas, kuid hiljem vallutas endale

      seepeale  hõivas  piirkonna

      tüliosalised pöördusid  poole, mille tulemusel tüli 

      • Vilnius
      • Kaunas
      • Klaipeda

      Vene küsimus

      Üheks pingeallikaks 1920. aastail kujunesid ka Nõukogude Vene­maa ja lääneriikide suhted. Kuigi sõnades olid Nõukogude riigi­juhid rahu poolt ning rääkisid rahu­meelse kooselu võimalikkusest, siis tegelikult oli nende poliitika välismaailma suhtes vaenulik ja vastuoluline. 1919. aastal rajati Kommunist­lik Internatsionaal (lühendatud Komintern), rahvusvaheline ühendus, mille peakorter asus Moskvas. Komintern ühendas eri riikide kommunistlikud parteid tugevaks ühenduseks, mille lõpp­eesmärk oli proletaarne maailmarevolutsioon. Seepärast peeti kõiki kommuniste parlamentaarse süsteemi vaenlasteks ning Moskva agentideks, Kominternis aga nähti Vene enamlaste vahendit sekkuda võõrriikide siseasjadesse.

      Venemaa sise- ja välispoliitika omakorda peegeldas enamlaste pidevat hirmu kapitalistide kallale­tungi ees. Sellest tulenes ka muust maailmast eraldumine ning pidev sõjaks valmistumine.

      Nõukogude juhid mõistsid siiski, et päris omaette ei saa püsida ükski riik, seepärast üritasid nad tuua Venemaa tagasi rahvus­vaheliste suhete süsteemi.

      Töö allikaga

      Kominterni ingliskeelse ajakirja kaas (1919)
      Komintern andis mitmes keeles välja oma põhi­mõtteid tutvustavaid ajakirju.
      1. Mis oli Kominterni tegevuse eesmärk?
      2. Milline on ajakirja kaanefoto sõnum? Mille põhjal otsustasid?

      Kominterni manifest kogu maailma proletaar­lastele 1919. aastast

      … Sotsialistlik kriitika on kodan­likku maailmakorraldust juba küllalt häbimärgistanud. Internatsionaalse kommunist­liku partei üles­anne seisneb selle korra kukutamises ja tema asemele uue sotsialistliku korra rajamises.

      Me kutsume kogu maailma töölisi üles ühinema kommunismi lipu alla. Selle märgi all on juba jõutud esimeste suurte võitudeni.

      Kogu maailma proletaarlased! Võitluses imperialistliku barbaarsuse vastu, monarhia vastu, privilegeeritud seisuste vastu, kodanliku riigi ja kodan­liku omandi vastu, igasuguse sotsiaalse ja rahvus­liku rõhumise vastu – ühinege!

      Töölised, kes peavad revolutsioonilist võitlust proletariaadi võimu ja diktatuuri kehtestamise eest nõu­kogude lipu alla, kolmanda Internatsionaali lipu alla, kogu maailma proletaarlased, ühinege!

      Maailmarevolutsioon. ERRi saade „Müstiline Venemaa“, autor David Vseviov
      • Miks hakkasid NSVLi juhid hiljem proletaarse maailma­revolutsiooni ideed varjama?

      1919. aastal asutati Venemaal  ehk . See ühendas eri riikide  parteisid. Ühenduse eesmärk oli teostada ülemaailmne  revolutsioon. Kominterni peakorter asus . Lääne riikides nähti selles Vene  katset sekkude teiste riikide siseasjadesse.

      LISA. Genova konverents

      1922. aastal toimus Itaalia linnas Genovas konverents, kus osalesid 34 riigi delegatsioonid, sealhulgas ka Nõukogude Vene­maa. Konverent­sil arutati majandus- ja rahandus­probleeme, aga ka Vene küsimust. Venelastel õnnestus saavutada suurt diplomaatilist edu. Nõukogude riigiga otsustas koos­tööd tegema hakata Saksamaa, kelle suhted Prantsusmaaga olid teravnenud. Kuurortlinnas Rapallos sõlmiti Vene-Saksa majandus­poliitiline kokkulepe, mis osaliselt lõpetas Nõukogude Vene­maa eraldatuse muust maailmast ning avas talle tee Euroopasse.

      1920. aastail õnnestus paljud teravad olukorrad riikidevahelistes suhetes lahendada rahumeelselt, järgmine aastakümme näitas aga üsna selgelt, et rahvaste lootus elada rahus ei täitu.

      Rapallo lepingu sõlmimine Venemaa ja Saksa­maa vahel

      Kui Venemaad ja  ei saanud eraldi ohjeldada, polnud mingit võimalust ära hoida nende koos­tööd. See õudusunenägu andis endast esimest korda märku . aasta aprillis, kui Genovas toimuval liitlaste majandus­konverentsil osalevad  ja Nõukogude delegaadid otsustasid võtta ette sõidu­plaani­välise rongisõidu ning sõlmida selle käigus raevunud lääneliitlastest välja tegemata -Nõukogude kaubandus­kokkuleppe.

      Norman Daviese järgi mugandatud. Euroopa ajalugu. Tallinn, 2014.

      Mõisted

      • pakt – rahvusvaheline kokku­lepe
      • patsifism – maailmavaade, mis eitab igasugust sõda
      • manifest – programmiline avalik teadaanne

      Küsimused

      1. Miks nimetatakse 1920. aastaid patsifismiajastuks?
      2. Kas nõustud seisukohaga, et 1928. aastal sõlmitud Briandi-Kelloggi pakt aitas kaasa rahu tagamisele maailmas? Põhjenda oma seisukohta.
      3. Kas Saksamaa kohustus maksta I maailmasõja järel reparat­sioone oli õigustatud? Põhjenda oma seisukohta kahe argumendiga.
      4. Miks puhkes Ruhri kriis? Mis oli selle kriisi tulemus?
      5. Kas Locarno konverentsi otsused toetasid patsifismi­ajastu arusaamu? Põhjenda oma seisukohta.
      6. Miks puhkes Vilniuse kriis? Mis oli selle kriisi tulemus?
      7. Miks olid 1920. aastail Nõu­kogude Venemaa ja lääne­riikide suhted pingelised?
      8. Miks peetakse Genova konverentsi Nõu­kogude Vene­maa välis­­poliitiliseks õnnestumiseks?