Sotsiaalse keskkonna mõju inimese käitumisele
Inimene käitub enamasti samamoodi nagu teised sama sotsiaalse grupi liikmed. Näiteks ühe klassi õpilased on küll erinevad isiksused, igaüks oma huvide ja iseloomuga, kuid kõigi nende käitumist koolis iseloomustavad reeglid, mis on selle kooli või klassi õpilastele ühised. Õpilased reageerivad toimuvale erinevalt, kuid kõik reaktsioonid mahuvad siiski piiridesse, mis määratlevad,
- kui palju on võimalik grupi normidest kõrvale kalduda (nt aetakse ühes klassis tunni ajal omavahel juttu; kuid vaevalt tuleks kõne alla mõnes ainetunnis õpetaja loata korvpalli mängida või ringtantsu tantsida);
- kuidas saab avalikult näidata oma suhtumist: heakskiitu, vaimustust, pettumust või pahameelt (nt võib pettumuse puhul nuriseda, aga tõenäoliselt ei ole tavaks ebatsensuurselt sõimata; teistsugused, ent sama rangelt kehtivad reeglid valitsevad õpilaste omavahelisel suhtlemisel).
Väljaspool klassiruumi, kus sotsiaalne kontekst on teine, kus kehtivad teistsugused reeglid ja eneseväljendamise normid, võivad õpilased käituda samade asjaolude puhul hoopis teistmoodi.
Refereeritud: J. Allik, R. Häidkind, J. Harro jt. Psühholoogia gümnaasiumile. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2002.
Arutle
- Kas on võimalik olla kultuurinormidest täiesti sõltumatu? Põhjenda.
- Kirjelda mõningaid oma klassi sotsiaalseid reegleid ja norme: a) tunnis, b) väljaspool tunde kehtivaid.
Konformism
Kui olen välismaal ja otsin söögikohta, siis parim valikukriteerium on külastajate olemasolu restoranis, mitte hinnad. Lähtun teooriast, et ebamäärases olukorras tuleb teisi, isegi võõraid, usaldada, mitte otsida ise parimat varianti. Inimtühjas restoranis oleks väga rumal omal käel õnne proovida. Sellist käitumist nimetatakse konformseks. Inimene loobub iseotsustamisest, kuuletub enamikule ja lähtub teiste arvamustest. Konformist olla on mugav. Konformism on olnud üks peamisi sotsiaalse toimetuleku instrumente iidsest ajast peale. Kui teatud kivikirve tüüp oli efektiivne, siis oli õige hakata seda kasutama; kui paljud sõidavad teatud automargiga, siis minagi pean selle ostma jne. Suuremale jaole ei sobi oma tee otsingud ja barrikaadile viskumine. Konformism aitas ellu jääda vaenulikus keskkonnas, on edasiviiv jõud: ela nii, nagu teised elavad, ja oledki õnnelik.
Voldemar Kolga. Konformism ja isemõtlemine. Eesti Päevaleht, 16.02.2009.
Arutle
- Arutlege klassiga, millistes olukordades ja miks on konformism kasulik, millistel kahjulik.
- Kas elades nii, nagu teised elavad, ollakse õnnelik? Põhjenda.
Kujutlus totalitaristlikust ühiskonnast
Põhimõtteliselt polnud Partei liikmel vaba aega ja ta polnud kunagi üksi, välja arvatud voodis. Peeti endastmõistetavaks, et kui ta parajasti ei tööta, ei söö või ei maga, võtab ta osa mingist kollektiivsest meelelahutusest; kõik, mis viitas üksinduse eelistamisele, isegi üksinda jalutama minemine, oli alati veidi ohtlik. Uuskeeles oli selle kohta sõna: omaelu, mis tähistas individualismi ja ekstsentrilisust.
George Orwell. 1984. Loomingu Raamatukogu 48–51, 1990.
Arutle
- Miks soosivad autoritaarsed ja totalitaarsed režiimid konformismi ja grupikuuluvust ning taunivad individualismi ja üksiolemist?
- Arutle, kui palju üksiolemist soosivad kollektiivid ja grupid, kuhu sina kuulud, näiteks kool, sõpruskond või muu sotsiaalne grupp.
Kultuuri mõju inimese käitumisele
Miks enamik inimesi mõtleb ja käitub ühtemoodi? Seda on seletatud harjumuse, kasvatuse ja ühiskondlike mõjudega.
Kõige selgemalt tuleb kultuurilise keskkonna mõju esile olukordades, kus inimese käitumine ja hoiakud muutuvad väga kiiresti. Kujutlegem olukorda, kus inimene võetakse sõjaväkke või ta saab kuritegeliku grupeeringu liikmeks. Mõlemal juhul on tegemist väga järsu üleminekuga ühest sotsiaalsete väärtuste süsteemist teise. Inimese enda hoiakute teisenemise põhjustab olukord, kus õhutatakse intensiivselt uusi ideaale ja väärtusi, uut grupiidentiteeti ja sellele vastavat käitumismudelit.
- Inimene on olukorras, kus kellelgi on peaaegu piiramatu võim kogu tema elukorralduse üle, st keegi kontrollib, kuidas grupi liikmed riietuvad, söövad, magavad, suhtlevad ja täidavad oma ülesandeid.
- Võimupositsioonil olev inimene soosib kõike, mis aitab kehtestada uusi kultuurilisi väärtusi ja soodustab neile väärtustele vastava grupiidentiteedi kujunemist ning surub alla ja karistab tegevust, mis on uute väärtuste ja uue identiteediga vastuolus.
- Kui oht karistada saada on piisavalt suur, hakkab enamik inimesi kiiresti vastavalt uutele väärtustele ja uuele grupiidentiteedile käituma.
- Mõne aja pärast muutub selline käitumine harjumuslikuks ning enamik inimesi hakkab uskuma, et selline käitumine ongi õige.
- Järgmistele uustulnukatele neid reegleid õpetades hakkavad inimesed oma grupi väärtusi õigustama, mispeale inimene tajubki neid enda omadena.
Antud näidete puhul tajub inimene sotsiaalse mõjutamise mehhanisme, sest muutused toimuvad kiiresti. Kuid enamiku sotsiaalsete rollide puhul, näiteks lapse, lapsevanema, õpetaja või õpilase rollis, ei taju inimene oma käitumise muutumist sotsiaalse ja kultuurilise keskkonna mõjul.
Arutle
- Kas enamiku poolt grupiidentiteedi omaksvõtt ühesuguste väärtushinnangute põhjal on pigem vabatahtlik või paratamatu? Põhjenda.
- Kui suur on haridussüsteemi roll inimese väärtushinnangute kujundamisel? Põhjenda.
Vanglaeksperiment
1971. aastal korraldasid Stanfordi ülikooli psühholoogid eksperimendi rollikäitumise uurimiseks. Ühes ülikooli õppehoones seati sisse ajutine vangla, kus kahekümnest juhuslikult valitud katsealusest määrati osa „vangideks“ ja osa „valvuriteks“. Kõik katsealused olid tavalised tudengid, kes olid läbinud mitu testi, mis pidi välja sõeluma psüühiliselt tasakaalutud isikud. Teadlasi huvitas peamiselt see, kuidas käituvad „vangid“ kahenädalase „vangistuse“ jooksul, ent nende üllatuseks ja peagi õuduseks paistsid katses silma hoopis „valvurid“. Kuigi viimaste ülesanne oli üksnes hoida korda ja tagada konkreetsetest reeglitest kinnipidamine, andsid valvureid mängivad tudengid peagi oma rolli ahvatlustele järele. Esimese kahekümne nelja tunni jooksul muutusid meelevaldsed karistused ja verbaalne alandamine tavapärasteks. Sellele järgnes füüsiline ja seksuaalne alandamine, kus osa „valvureid“ käskisid oma poolalasti ja põhjalikult demoraliseeritud „vange“ – omaenese kaasüliõpilasi, kes polnud vähematki halba teinud – matkima seksuaalakti põrandaga. Viiendal päeval tuli „vanglasse“ „vanglakaplan“, kes sai „vangidega“ ükshaaval kokku.
Kui ta küsis nende nime, siis pooled ei ütelnud mitte oma pärisnime, vaid vanglas antud numbri! Ühe „vangi“ vanemad võtsid ühendust eksperimendi korraldajatega ning palusid korraldajatel võtta ühendust advokaadiga. Vanemad soovisid oma poega võimalikult kiiresti „vanglast“ kätte saada. Advokaat küsitles „vange“, teades, et tegu on eksperimendiga. Siinkohal pidid uurijad oma katse lõpetama, sest asi oli läinud juba liiga tõsiseks ja jätkamine oleks toonud kaela ka kohtuprotsessi. Samuti hakkasid eksperimendi korraldajad mõistma, et katse võib selles osalejatele kaasa tuua karme tagajärgi – „vangidel“ esines tõsiseid psüühilisi probleeme ning „vangivalvurid“ muutusid üha sadistlikumaks. Nii lõppeski kaheks nädalaks kavandatud vanglaeksperiment juba kuuendal päeval.
Kui katse peatati, märkis üks „valvuritest“ nördinult, et mõnedki tema kaaslased olid pettunud, „osalt rahast ilmajäämise pärast, aga osalt sellepärast, et see neile meeldis“. Ükski eelnenud psühhiaatriline test ei ennustanud „valvurite“ vägivaldset käitumist, vaid neid nakatas olukord, millesse nad sattusid.
Arutle
- Milliseid järeldusi saab kirjeldatud eksperimendi põhjal inimloomuse kohta teha?
- Too näiteid väärtushinnangute ja grupiidentiteedi omaksvõtu kohta igapäevaelus.
Eluavaldused ja -väljendused
Erinevalt loomadest, kelle käitumine on suures osas seletatav instinktidega, mängivad inimese puhul olulist rolli ühiskondlikud reeglid ja tavad. Inimese käitumine sõltub kultuurist. Kultuuri võib selles kontekstis määratleda kui inimese eneseväljenduse kollektiivsete vormide (kultuurivormide) kogumit. Selle seisukoha mõistmiseks lähtume sellest, kuidas Saksa filosoof Wilhelm Dilthey (1833–1911) tegi vahet organismi eluavaldustel ja sümboolsetel eluväljendustel.
Eluavaldused on Dilthey järgi kõik organismi vahetud reaktsioonid ja impulsid. Nende hulka kuuluvad näiteks põletada saanud käe instinktiivne eemaletõmbamine tulest, näljatunne ja kõik sellised kontrollimatult tekkinud häälitsused nagu ohe, hirmukarje jms.
Seevastu sümboolsed eluväljendused on kultuurikogukonnas kõigile mõistetavate märkide abil vahendatud reaktsioonid. Näiteks lause “Mul on nälg“ annab näljatundele sellise vormi, et see saab mõistetavaks kõigile neile, kes valdavad keelt, milles lause formuleeriti. Järelikult on kultuurivormide vahendusel võimalik teistele edastada inimese sisemisi, ainult tema enda poolt tajutavaid tundeid ja meeleolusid.
Väikelapse eest hoolitsemise muudab keeruliseks asjaolu, et tal on küll eluavaldused, kuid tal puuduvad kultuurivormide abil vahendatud sümboolsed eluväljendused. Kirjanikud ja luuletajad viimistlevad keelelisi kultuurivorme väga peente detailideni, et nende abil inimese sisemaailma nüansse edastada.
Wilhelm Dilthey teooria | |
Eluavaldused | Eluväljendused |
Arutle
- Mis on eluavalduste ja eluväljenduste peamine erinevus?
- Mida tähendab, et inimese käitumine sõltub kultuurist?
Inimarengu astmed
Inimarengut kirjeldades eristas Šveitsi psühholoog Jean Piaget (1896–1980) oma kognitiivse (tunnetusliku) arengu teooria raames inimarengu astmed. Vaadeldes lapsi, tegi ta järelduse, et kõikidel lastel toimub areng kindlas järjekorras, kuigi erineva kiirusega, st erinevas eas.
- Sensomotoorne aste (sünd – 2 a) – lapse tunnetuslikud võimed on piiratud füüsiliste refleksidega, õpitakse vahetu kogemuse kaudu ümbritsevat keskkonda ja objekte tajudes, õpitakse juhtima oma liigutusi. Jäljendades nähtut ja kuuldut ning katsetades oma lihaste ja häälega, kujuneb lapsel suhtlemisvõime.
- Operatsioonide-eelne aste (2–7 a) – kujuneb mõtlemisvõime, samuti lihtsamate sümbolite mõistmisvõime. Loogiline mõtlemine pole veel omandatud, samuti pole lapsed võimelised nägema asju teise perspektiivist, vaid lähtuvad üksnes oma seisukohast ja isikust.
- Konkreetsete operatsioonide aste (7–12 a) – areneb loogika ja võime näha asju kellegi teise seisukohalt. Lapsed suudavad lahendada lihtsamaid probleeme ja teha üldistusi etteantud informatsiooni põhjal. Hakatakse taipama põhjus-tagajärg-seoseid ning seda, et inimestel on erinevad tunded.
- Formaalsete operatsioonide aste (12 a–...) – areneb võime mõelda loominguliselt, süstemaatiliselt ja kriitiliselt, suudetakse analüüsida oma käitumist. Arutletakse abstraktsetes kategooriates, näiteks tõenäosus, tulevik, õiglus. Kõik sellesse staadiumisse ei jõua.
Arutle
- Mis eristab Piaget’ inimarenguastmeid üksteisest?
- Milline on Piaget’ järgi koolieeliku ja kooliealise lapse peamine erinevus?
Keel kui kultuurivorm
Sellest ajast peale, kui inimene hakkab kasutama keelt nii teistega suhtlemiseks kui ka enda sees toimuvaks sisekõneks, on tema eluavaldused muutunud sümboolseteks eneseväljendusteks. See saavutatakse tänu kultuurivormide kasutamisele, mille hulgas kõige tähtsam on keel. Kuid keel ei ole ainult neutraalne eluavalduste vahendaja. Koos keelega tulevad ka asjade sotsiaalsed ja kultuurilised tähendused, nende kategoriseerimise ja liigitamise viisid, koos nendega aga ka teaduslikud ja tervemõistuslikud tõekspidamised asjade kohta, teooriad, maailmavaated, religioon jms. Kultuurivormide pideval kasutamisel on kaks olulist tulemust.
- Saab võimalikuks kommunikatsioon nende inimestega, kes kasutavad oma eluavalduste sümboolseks väljendamiseks (kodeerimiseks) sama keelt (järelikult on inimesel võimalik väljendada teistele seda, mis toimub tema sees, eelkõige tema teadvuses).
- Inimene tunnetab ennast samade sümbolite ehk kultuurivormide vahendusel, mida ta kasutab teistega suheldes, st tal pole privaatkeelt; järelikult mängib kultuur olulist rolli ka nendes olukordades, kus inimene on n-ö iseendaga üksi, sest tema individuaalne enesetunnetus on samuti kultuurivormidega vahendatud.
Kultuuriteoreetikud ja filosoofid on teinud viimasest seisukohast lähtudes vastakaid järeldusi. Ühed leiavad, et inimese elu iseloomustab pidev konflikt inimvaimu ja kultuurivormide vahel, sest inimvaimu iseloomustab unikaalne kordumatus, teisenemine ja voolavus; kultuurivormid on aga sotsiaalsele grupile ühised sümbolid, kohmakad ja kivinenud. Küllap on kõik seda konflikti tajunud olukordades, kus on raske olnud leida sõnu oma sisetunde väljendamiseks, või on tundunud, et ükski keeleline väljendus pole adekvaatne mõnda sisetunnet väljendama. Teised teoreetikud leiavad, et polegi olemas mingisugust kordumatut isiksuse tuuma, mis kultuurivormide kaudu ennast teistele (ja ka iseendale) väljendab, ning see, mida me kutsume oma minaks, on üks kultuurivormide abil loodud moodustisi.
Arutle
- Seleta, miks nimetatakse keelt kultuurivormiks.
- Kas oled kogenud inimvaimu ja kultuurivormide konflikti? Mida saab sellest järeldada?
Keel ja areng
Möödunud sajandi kuulsama arengupsühholoogina nimetatakse lisaks Jean Piagetʼle harilikult Lev Võgotskit (1896–1934), kelle teooriad inimarengu ja keele seostest mõjutavad psühholoogiat ja pedagoogikat tänapäevani. [---] Võgotski järgi areneb laps koostegevuses täiskasvanu ja teiste lastega, mille käigus kasutatakse keskkonda suunatud esemelisi tööriistu ning oma psüühikat reguleerivaid tööriistu ehk märke (nt keelt, tekste, numbreid, sümboleid). Märgi tunnus on tema tähendus, mis võimaldab keskkonna objekte asendada, näiteks kepphobusega „ratsutab“ laps siis, kui ta omistab kepile tähenduse „hobune“. [---] Täiskasvanu kasutab keelt kui märgisüsteemi nii suhtlemiseks kui ka oma vaimse tegevuse tööriistana. Sõnaline mälu ja mõtlemine ei olegi teisiti võimalikud. Valdavalt toimub mõtlemine sisekõnena, kuid avaldub ka mõtlemisena dialoogis. Mõnikord sõnastame väliskõnes mõtte ka iseenda jaoks, harilikult küll hääletult artikuleerides. Laps kasutab esialgu tegevusega kaasnevat väliskõnet, täpsemalt egotsentrilist kõnet (kõnet iseendale), millest areneb sisekõne. Keelekasutuse sisekõneline vorm areneb täielikult välja ajaks, mil juhtivaks psüühiliseks protsessiks muutub sõnaline mõtlemine. [---] Eakohase arenguga lapsel hakkab sisekõne arenema ligikaudu viie aasta vanuses ning kooli astudes suudab laps seda järjest enam kasutada, sh oma tegevust reguleerida. Õpiraskustega lapsel hilineb sisekõne kujunemise algus ligikaudu kaks aastat, abiõpet vajaval lapsel aga neli-viis aastat. [---] Selline arenguhälve põhjustab olukorra, kus õpilane pole võimeline iseseisvalt õppima. Ta suudab täita ainult neid ülesandeid, mille lahendamise oskus on matkimise teel või koostegevuses omandatud.
Karl Karlep. Lev Võgotski ideede aktuaalsus tänapäeval. Haridus nr 8, 2005.
Arutle
- Miks peab Võgotski mõtlemisvõimet ehk sisekõnet tähtsaks?
- Võrdle Dilthey, Piaget’ ja Võgotski seisukohti inimarengu kohta. Mis on nendes sarnast, mis erinevat?
Küsimused
- Kas sotsiaalne elu oleks võimalik, kui inimesed ei käituks nagu teised?
- Kuivõrd on inimene sotsiaalse keskkonna ja kultuuri produkt?
