Naturaal- ja täis­arvud

Kursus „Arvuhulgad. Avaldised. Võrrandid ja võrratused”

Arvu mõiste hakkas kujunema aasta­tuhandeid tagasi, täiustudes ja üldistudes koos inim­konna arenguga. Juba ürg­ühis­konnas tekkis vajadus teatavaid hulki võrrelda, selleks aga tuli nende hulkade elemente loendada. Nii tekkis meile kooli­õpingutest esimesena tuntuks saanud naturaal­arvude hulk N:

N = {0; 1; 2; 3; ...}.

Et loendamise teel on nulli raske saada, siis ei kuulunud see arv esi­algu tuntud arvude hulka. Alles 7. sajandil sõnastasid india matemaatikud reeglid arvu 0 kasutamiseks.

Oleme õppinud nelja põhi­tehet naturaal­arvudega. Need on liitmine ja korrutamine ning nende pöörd­tehted lahutamine ja jagamine.

Nr.

a

b

a + b

a · b

ab

a : b

1.

3

7

10

21

–4

\frac{3}{7}37

2.

3.

4.

5.

6.

Milliste tehete korral on tehte tulemus alati naturaal­arv?

  • liitmise
  • korrutamise
  • lahutamise
  • jagamise

Eelmises ülesandes selgus, et vahe 3 – 7 ei ole naturaal­arv. Seega, tundes vaid naturaal­arve, ei saa me alati lahutamis­tehet sooritada. Siit ka vajadus laiendada naturaal­arvude hulka uute arvudega nii, et saadud arvu­hulgas oleks alati võimalik ka lahutamis­tehe. Võttes kasutusele naturaal­arvude vastand­arvud, osutubki see võimalikuks.

Naturaal­arvu n vastand­arv n. Arvu ja selle vastand­arvu summa on 0.

n + (–n) = 0.

Naturaal­arvud koos oma vastand­arvudega moodustavad täis­arvude hulga Z:

Z = {...; –2; –1; 0; 1; 2; ...}.

Eraldi räägitakse veel positiivsete täis­arvude hulgast Z+Z+ = {1; 2; 3; ...} ja negatiivsete täis­arvude hulgast ZZ = {...; –3; –2; –1}.

Niisiis

Z = Z ∪ {0} ∪ Z+ ja NZ (joon. 1.4).

Joon. 1.4

Võtnud kasutusele vastand­arvud, võime öelda, et lahutamis­tehe on täis­arvude hulgas alati teostatav, s.t iga kahe täis­arvu vahe on alati täis­arv.

Nr.

a

b

a + b

a · b

ab

a : b

1.

3

7

10

21

–4

\frac{3}{7}

2.

3.

4.

5.

6.

Milliste tehete korral saame alati öelda, et tehte tulemus on täis­arv?

  • liitmise
  • korrutamise
  • lahutamise
  • jagamise

Äsja lahendatud ülesandes selgus, et täis­arvude jagatis pole alati täis­arv. Kui arv a jagub arvuga b (b ≠ 0), siis on jagatiseks täis­arv, vastasel juhul murd­arv \frac{a}{b}. Kui a ja b on sama­märgilised, siis on see murd positiivne, kui eri­märgilised, siis negatiivne.

Laiendades täis­arvude hulka murd­arvudega, saame uue arvu­hulga, kus on alati võimalik ka jagamis­tehe (v.a jagamine nulliga). Kõik täis­arvud ning positiivsed ja negatiivsed murd­arvud kokku moodustavad ratsionaal­arvude hulga Q. (joon. 1.5).

Joon. 1.5

Kuna iga täis­arvu saab avaldada jagatisena \frac{a}{b} (näiteks -5=-1020=02), siis võime defineerida, et

ratsionaal­arvuks nimetatakse arvu, mis avaldub jagatisena ab, kus aZbZ ja b0.

Ülesanded

  1. ei ole täis­arvud;
  2. ei ole positiivsed täis­arvud;
  3. on ratsionaal­arvud;
  4. on täis­arvud.
  • Iga kahe naturaal­arvu vahe on naturaal­arv.
  • Iga kahe naturaal­arvu summa on naturaal­arv.
  • Iga kahe naturaal­arvu jagatis on naturaal­arv.
  • Iga kahe täis­arvu vahe on täis­arv.
  • Iga kahe täis­arvu jagatis (välja arvatud jagamine nulliga) on täis­arv.
  • Iga kahe täis­arvu korrutis on täis­arv.
  • Iga kahe ratsionaal­arvu jagatis (välja arvatud jagamine nulliga) on ratsionaal­arv.
  • Iga kahe ratsionaal­arvu korrutis on ratsionaal­arv.
  • Iga naturaal­arv on täis­arv.
  • Iga ratsionaal­arv on täis­arv.
  • Iga täis­arv pole ratsionaal­arv.
  • Iga naturaal­arv on positiivne.
  • Leidub ratsionaal­arve, mis pole täis­arvud.
  • Leidub naturaal­arve, mis pole ratsionaal­arvud.
  • Leidub täis­arve, mis on naturaal­arvud.
  • Leidub naturaal­arv, mis pole positiivne.
  • Iga naturaal­arv on esitatav täis­arvude jagatisena