„Kuidas nõukotta valgust ja sooja toodi“

Friedrich Reinhold Kreutzwald (1803–1882) on üks ülemöödunud sajandi suuremaid eesti kirjanikke. Tema tegevust ja saavutusi meie rahva kultuuri arendamisel on väga raske paari lausega kokku võtta. Vanemates klassides õpid selle suurmehe elu ja loomingut sügavamalt tundma. Olgu siinkohal vaid öeldud, et Fr. R. Kreutzwald on muinasjutukogu „Eesti rahva ennemuistsed jutud“ autor ja meie rahvuseepose „Kalevipoeg“ looja. Selliseid mehi, kes on loonud eepose, ei ole maailmas palju! Samuti ei ole palju neid rahvaid, kellel on oma rahvuseepos.

(Katkend)

Kui nüüd nõukoda valmis oli, läksid kilplased sinna sisse. Ent niipea, kui värav selja taga kinni oli pandud, ei näinud nad sõrmegi suhu pista – ümberringi valitses pilkane pimedus.

Küll olid vaesed mehed selle imeliku asja pärast ehmunud! Nad mõtlesid pikalt ja laialt, kas ehitamisel ehk mingit eksitust ei juhtunud, kuid targemaks nad sellest mõtlemisest ei saanud. Et majale oli aknad tegemata unustatud, see ei torganud kellelegi pähe.

Kilplased tulid uuesti õue ja uurisid ehitist väljastpoolt. Aga siingi paistis kõik korras olevat. Kolm seina ja katus olid täiesti terved. Mitte kõige väiksemat pragugi polnud kusagil märgata ning ei hakanud neile ka muud viga ega mingit valguse puudust silma.

Mis nüüd teha? Ei olnud teist rohtu, kui tuli jälle nõupidamine kokku kutsuda, et veider pimeduselugu üheskoos ära mõistatada.

Määratud päeval tõttasidki kilplased virgal sammul nõukotta, igaühel tuletungal kaasas, et pimedas teisi võiks näo järgi ära tunda. Asja arutati jälle igast kandist, nii et meestel pead otsas suitsesid. Juba arvas suurem osa rahvast, et mõistlik oleks hoopis uus hoone teha ja ehitamisel rohkem hoolt ilmutada, kui korraga see kilplane ette astus, kes enne kõigist teistest oli targem olnud.

„Asju proovitakse maailmas mitmel kombel,“ kõneles ta. „Kuidas oleks, kui katsuksime valgust kotiga tuppa kanda, nagu ämbriga kaevust vett tuuakse? Kui see lugu meil korda peaks minema, siis oleme igatahes ennekuulmatult kavala tööga toime tulnud.“

Selle plaaniga olid kõik päri.

Keskpäeval, kui päike heledasti paistis, tulid kilplased nõukoja ette kokku, igaühel kott või paras anum käes. Leidus ka neid, kes koguni labida, reha või hargi olid kaasa toonud, et valgust parem oleks taga ajada.

Ja nüüd läks lugu lahti! Mõned lasksid päikesel kotti paista, sidusid siis kotisuu kiiresti kinni ja jooksid nõukotta valgust välja puistama. Teised tegid samasugust tööd lüpsikute, piimakirnude ja muude astjatega. Üks mees tõstis valgust hargiga korvi, teine jälle labidaga toobrisse. Kõige kavalam kilplane aga katsus hiirelõksuga päikesekiiri kinni püüda. Viimaks väsisid vaesed mehed nõnda ära, et ei jõudnud enam kätt ega jalga liigutada, kuid nõukoda oli endist viisi pime.

Juhtus nii, et keegi võõras teekäija nõukojast mööda sattus minema ja naljakat valgusepüüdmist pealt nägi. Õhtul küsis ta kilplaste käest asja kohta lähemat seletust.

„Oi-oi,“ ütles võõras, kui ta kilplaste murest kuulda sai. „Kahju, et te minu käest nõu ei küsinud.“

Kilplaste südames tärkas nüüd uus lootus ja nad lubasid võõrale rohket palka, kui see neile õpetab, kuidas valgust tuppa meelitada. Nad viisid teekäija nõukoja juurde ja näitasid talle hoonet lähemalt.

Võõras mees oli aga kaval naljahammas. Kui ta endamisi natuke plaani oli pidanud, käskis ta kilplastel üles katusele ronida ja katusekivid pealt ära võtta.

Rõõmuga nägid kilplased, et võõra õpetusest tõesti abi oli. Nad andsid talle targa nõu eest hulga raha ja saatsid ta tänuga teele.

Kilplaste rõõmul ei olnud nüüd otsa ega äärt. Suvi läbi istusid nad oma katuseta nõukojas, kuhu parasjagu valgust sisse paistis, ja arutasid tarvilikke asju. Nende õnneks oli sel aastal pealegi nii kuiv suvi, et sügiseni tilkagi vihma ei sadanud.

Kuid pikapeale jõudis kätte ka vihma ja tuule, udu ja lume aeg. Ning nüüd ei jäänud kilplastel muud üle kui endale uuesti katus pea kohale laduda.

Jälle tuli Kilpla-rahvas pimedasse nõukotta, tuletunglad käes. Ja jälle pidasid mehikesed pikka nõu, kuidas valgust majja muretseda..

Kord juhtus aga, et üks kilplane nõukojast välja tahtis minna ja pimeduse tõttu käsikaudu väravat otsis, sest ta tõrvik oli kustunud. Korraga märkas mees seinas tillukest pragu, kust parasjagu nii palju valgust läbi immitses, et ta oma habet võis näha. Seal tuli kilplasele äkki endine tarkus meelde. Sügavalt ohates läks ta teiste juurde tagasi ja lausus:

„Kulla naabrid! Oleme vist tõepoolest päris tobedaks muutunud, sest kuidas me muidu hoonele aknad tegemata jätsime.“

Nende sõnade peale vaatasid kilplased üksteisele rumala näoga otsa, nagu oleksid nad puuga pähe saanud. Seepeale aga tormasid kõik seinte sisse auke tegema, nii et lõpuks igal mehel nõukojas oma aken oli, kust valgust lahedasti sisse pääses.

Sellega oli lõpuks kilplaste suur mure murtud.

Talve tulek tõi aga kaasa uue häda. Kui Kilpla-rahvas kord külma ilmaga jälle nõukotta tuli, võttis igamees kodunt puuhalu ühes, et oleks millegagi tuba soojendada. Ehmatusega aga märkasid mehed, et majas üldse ahju polnud. Ning ei näinud nad ka kusagil parajat kohta, kuhu tuleaset oleks saanud sobitada.

Pika arutamise peale leiti viimaks siiski mõistlik nõu. Arvati, et kõige õigem on ahi õue seina äärde seada ja sealt siis soovi järele sooja tuppa sisse lasta. Keegi vana alp küll kartis, et niiviisi ehk kallist soojaväge liiga palju raisku võib minna, kuid sellegi ohu vastu leidsid kilplased rohtu. Üks tubli mees lubas kodunt tuua oma vanad jänesepaelad ja ahjusuu ette üles seada. Niiviisi polnud põrmugi karta, et soe ahjust omapead välja pääseb ja minema jookseb.

Nõnda siis tehtigi – ehitati ahi välja maja seina äärde ja pandi jänesepaelad ilusasti paigale. Ning nüüd oli kilplaste nõukoda lõpuks päriselt valmis.