„Väike Nicolas“

Neist kahest mehest võiks sulle ilmselt tuttavam olla René Goscinny (1926–1977), kes on kuulsa „Asterixi“ koomiksisarja looja ning „Lucky Luke’i“ sarja kaasautor. Jean‑Jacques Sempé (1932–2022) oli tema hea sõber, nende koostööst sündis suur hulk naljakaid jutte koolipoiss Nicolas’st ja tema sõpradest-klassikaaslastest. Goscinny kirjutas ja Sempé joonistas pildid juurde.

Väikesele Nicolas’le ja tema vahvatele semudele pakuvad ühepalju lõbusat sekeldamist nii igapäevane koolielu kui ka ühised ettevõtmised väljaspool kooli. Ning ikka ja jälle on nad sunnitud nentima, et „sai kangesti naerda“. See lugu pärinebki raamatust „Väike Nicolas“.

(Katkend raamatust „Väike Nicolas“)

Täna hommikul ei minda kooli, see on vahva, sest tuleb minna dispanserisse läbivaatusele, kus uuritakse, kas ei olda haige ja kas ei olda hull. Koolis anti meile igaühele paber, mis me pidime viima oma isale ja emale ning mis selgitas, et meil tuleb minna dispanserisse süstimistunnistusega, emaga ja päevikuga. Õpetaja ütles, et meile tehakse „test“. See test pidi tähendama, et meil lastakse teha väikesi joonistusi, et näha, kas me pole hullud.

Kui ma emaga dispanserisse jõudsin, olid Rufus, Geoffroy, Eudes, Alceste juba seal, vaikselt ja vagusi. Pean ütlema, et see arstide maja tegi mulle alati hirmu. See on üleni valge ja lõhnab rohtude järele. Poisid olid seal emadega peale Geoffroy, kellel on väga rikas isa ja kes oli tulnud Albertiga, isa autojuhiga. Siis jõudsid kohale Clotaire, Maixent, Joachim ja Agnan oma emadega ja Agnan nuttis koleda häälega. Üks väga lahke valges riides õde kutsus emad enda juurde ja korjas neilt süstimistunnistused kokku ning ütles, et doktor võtab nad kohe vastu ja et ärgu muretsetagu. Me ei muretsenud üldsegi. Emad hakkasid omavahel rääkima, paitasid meil pead ja ütlesid, et oleme kangesti armsad. Geoffroy’ autojuht läks välja nühkima oma suurt musta autot.

„Aga minu oma,“ ütles Rufusi ema, „ma pean temaga nägema ilmatumat vaeva, et teda sööma panna, ta on nii närviline.“

„Mina leian,“ ütles Clotaire’i ema, „et neilt koolis liiga nõutakse. See on hullumeelsus, minu oma ei jõua järele. Minu ajal...“

„Oo, ma küll ei tea,“ ütles Agnani ema, „minu omal, kallis proua, pole küll mingeid raskusi, see sõltub muidugi lapsest. Agnan, kui sa ei jäta nutmist, saad kõigi ees naha peale!“

„Tal pole võib-olla raskusi õppimises, kallis proua,“ vastas Clotaire’i ema, „kuid paistab, et vaene väike pole eriti tasakaalukas, mis?“

Agnani emale see, mis Clotaire’i ema ütles, ei meeldinud, aga enne, kui ta vastata sai, tuli õde valges ja teatas, et võib alata ja et meid riidest lahti võetaks. Siis hakkas Agnanil paha. Agnani ema karjus, Clotaire’i ema naeris ja arst tuli.

„Mis siin lahti on?“ küsis ta. „Need koolilaste läbivaatamise hommikud on alati hirmsad! Rahu, poisid, või ma lasen õpetajatel teid karistada. Võtke end riidest lahti, kähku!“

Saime end riidest lahti ja oli naljakas olla niiviisi täiesti alasti kõigi ees. Iga ema vaatas teiste emade poisse ja kõik emad tegid näo nagu minu ema, kui ta tahab osta kala, ütleb aga müüjale, et see pole värske.

„Tubli, lapsed,“ ütles õde, „minge kõrvaltuppa, arst vaatab teid läbi.“

„Ma ei taha ema juurest ära minna,“ karjus Agnan, kel polnud muud seljas kui prillid.

„Olgu,“ ütles õde. „Proua, te võite kaasa minna, aga katsuge teda rahustada.“

„Aga vabandage!“ ütles Clotaire’i ema. „Kui see proua võib oma pojaga kaasa minna, siis ma ei näe põhjust, miks mina ei või omaga minna!“

„Ja mina tahan, et Albert ka tuleks!“ hüüdis Geoffroy.

„Sa oled loll!“ ütles Eudes.

„Korda seda,“ ütles Geoffroy ja Eudes pani talle vastu nina.

„Albert!“ karjus Geoffroy ja autojuht tuli joostes samal ajal kui arstki.

„Uskumatu!“ ütles arst. „Olete siin vaid viis minutit, aga ühel on juba paha, teisel nina verine. See pole dispanser, vaid lahinguväli.“

„Mis,“ ütles Albert, „mina vastutan selle lapse eest samavõrd kui auto eest. Ma tahan nad mõlemad vigastamatult peremehele tagasi viia. Selge?“

Arst vaatas Alberti, avas suu, pani selle jälle kinni ja laskis meid kabinetti koos Agnani emaga.

Arst alustas meie kaalumisest.

„Mine kõigepealt sina,“ ütles arst, näidates Alceste’ile, kes aga palus, kas ta võiks enne lõpetada oma šokolaadipulga, sest tal pole enam taskut, kuhu see panna. Arst ohkas ja käskis minul kaalule astuda ja riidles Joachimiga, kes pani jala kaalule, et mind raskemaks teha. Agnan ei tahtnud end kaaluda lasta, aga ema lubas talle hunniku kinke ja Agnan läks, üleni värisedes, ja kui see tehtud oli, viskus ta nuttes ema käte vahele. Rufus ja Clotaire tahtsid naljapärast koos kaaluda, ning kui arst nendega riidles, virutas Geoffroy Eudes’ile jalaga vastutasuks tema tou eest. Arst läks jube vihaseks, ütles, et tal on meist küllalt, et kui meie oma lollusi ei jäta, annab ta kõigile kõhulahtistit ja et ta oleks pidanud hakkama hoopis advokaadiks, nagu isa oli soovitanud. Pärast käskis arst meil kõigil keelt näidata. Ta kuulas pisikese aparaadiga meie rinda, käskis meil köhida ning riidles Alceste’iga, kelle rind oli toidupuru täis.

Viimaks pani arst meid laua taha istuma, andis paberid ning pliiatsid ja ütles:

„Lapsed, joonistage, mis teile pähe tuleb, ja ma hoiatan teid, et esimene, kes teise pealt maha joonistab, saab naha peale, nii et mäletab.“

"Katsuge, ma kutsun Albert’i!“ karjus Geoffroy.

„Joonista!“ karjus arst.

Hakkasime peale. Mina joonistasin šokolaadikoogi; Alceste moorprae ubadega. Tema ütles mulle seda, sest ega esimesel pilgul sellest aru ei saanud. Agnan joonistas Prantsusmaa kaardi departemangude ja nende keskustega; Eudes ja Maixent joonistasid kauboid hobuse seljas; Geoffroy joonistas lossi koos ilmatu hulga autodega ja kirjutas: „Minu maja“; Clotaire ei joonistanud midagi, sest ta ütles, et ta polnud seda teadnud ning polnud ette valmistanud. Rufus joonistas täiesti palja Agnani ja kirjutas: „Agnan on paikas.“ Agnan nägi seda, hakkas nutma ja Eudes hüüdis: „Härra, Maixent joonistas maha!“ Oli täitsa äge, räägiti, naerdi, Agnan nuttis, Eudes ja Maixent kaklesid ja sisse tulid emad Albertiga.

Kui me ära läksime, istus arst lauaotsale, oli vait ja ohkas sügavalt. Õde tõi talle klaasi vett ja tablette ja arst joonistas revolvri.

See arst on ju hull!