„Saar kuuele tuhandele äratuskellale“

Miloš Macourek

Kujutage endale ette väikest sinist äratuskella, kes polnud veel mitte kedagi äratanud ega läbenud enam oodata. Ta ei mõtelnud mitte millelegi muule kui helisemisele, see oli ka loomulik, üksnes see mõte ta peas keerleski ja ta küsis igaühe käest, kuidas heliseda ka on.

Lõpuks ostis keegi isand ta ära, keeras üles ja seadis täpselt kella kuueks helisema. Võite juba arvata, et äratuskell ei maganud öö otsa, ta oli nagu poolunes, ta luges minuteid ja kujutas endale ette seda suurepärast hetke, mil ta heliseb.

Ma pean äratama täpselt, ütles ta endale ja tundis rõõmu, et ta arutleb nagu täiskasvanud äratuskell.

Ja juba saigi kell viis, juba oli see viie minuti pärast kuus, veel ivake aega, äratuskell ütles, nüüd, köhatas ja pistis helisema.

Ja ta helises nagu viisteistkümmend äratuskella, ta helises nagu Golfi hoovus, neli purjekat, üheksa lõokest ja neli kilo külmutatud puuvilja ühtekokku ja see oli tõesti suurepärane, sest tal oli nooruslik hääl, ta oli südi ja rind tuksus tal vaimustusest.

Aga mida te nüüd ütlete, korraga sai ta kõrvakiilu, mis oli salatiliuastki suurem.

Ta oli sellest päris ähmi täis, tema rõõm oli kadunud, ja kuidas siis teisiti, kõrvakiil on kõrvakiil, keda see rõõmustaks, päev otsa mõtles ta selle üle, veeretas seda mõtet oma peas, lõppude lõpuks ta ütles endale, küllap ma ei äratanud päris täpselt, inimestel on nõrkus täpsuse vastu, ja ta võttis nõuks täpsem olla.

Ja tõesti, öösel oli ta hirmus närviline, hommikul hoidis ta ärevusest hinge kinni ja helises nii täpselt, et enam täpsemalt poleks üldsegi mõeldav.

Aga mida te nüüd ütlete, ta sai kõrvakiilu, mis oli kiiktoolistki suurem.

Mida see peab tähendama, mõtles äratuskell, ta oli endast väljas, kuid asi hakkas teda huvitama, ja polnud ka ime, ta tahtis selles asjas selgust saada, helisemine meeldis talle hullupööra, ta oleks selle eest andnud ükskõik mida, kuid kõrvakiilud rikkusid tal helisemise, ja nõnda ta arutles ning ütles endale:

Ma ei tohi täpsusega liialdada, isand tahab veel natuke magada, mis selles siis halba on, tal on selleks õigus, ma äratan ta veerand tundi hiljem, ja hommikul äratas ta isanda veerand seitse.

Aga mida te nüüd ütlete, ta sai kõrvakiilu, mis oli köögiviljakioskistki suurem.

Ahhaa, ütles endale äratuskell, kui ma äratan täpselt, saan kõrvakiilu, kui ma äratan hiljem, saan kõrvakiilu, hakkan äratama natuke varem, see isand on varajane tõusja, ma ei tunne hästi inimesi, ja ta helises kolmveerand kuus.

Aga mida te nüüd ütlete, ta sai kõrvakiilu, mis oli suurem isegi kahte teadlast kujutavast skulptuurigrupist.

Siis langes äratuskell meeleheitesse, tal oli nutt kurgus ja helisemine tekitas temas hirmu.

Ja kuna ta oli langenud meeleheitesse, siis tuli talle kergesti pähe meeleheitlik mõte üleüldse mitte heliseda.

Ja tõesti, hommikul ta ei kõssanudki, ta vaikis ja ootas, ja ennäe, mitte midagi ei juhtunud, valitses rahu ja äratuskell tundis, et tal langeb kivi südamelt, ja ta mõtles, lõpuks ometi käitusin õigesti ja minu osutid võivad rahul olla, kuid pool üheksa sai ta asja ees, teist taga sellise kõrvakiilu, mis oli suurem isegi kolme korstnaga jäälõhkujast.

No teate, see oli viimaseks tilgaks tema kannatuste karikasse, ta pani hõlmad vöö vahele ja läks kikivarvul välja, läks lihtsalt vaatama, kas kusagil maailmas on veel olemas seesugust õnnetut äratuskella, kes armastab äratada, kes aina sellele mõtlebki, ja keda pekstakse, helisegu ta siis või mitte.

Ja näete, tal vedas, ta kohtas äratuskella, kes nägi välja nagu temagi, kellel oli numbrilaud ja osutid, ainult et ta oli üleni punane.

Kuule, kuidas sul selle äratamisega on, küsis meie äratuskell, kes oli üleni sinine.

Ah, ütles punane äratuskell, kui ma äratan täpselt, saan kõrvakiilu, kui ma äratan hiljem, saan kõrvakiilu, kui ma äratan varem, saan kõrvakiilu, ja kui ma ei ärata üldse, saan kõrvakiilu, mis on suurem isegi kolme korstnaga jäälõhkujast.

Nagu näib, ütles sinine äratuskell, on meie elu punktipealt ühte moodi, kutsume äratuskellad kokku ja peame nõu. Ja nad kutsusid kõik äratuskellad ööseks parki.

Juba oli öö kätte jõudnud, taevas särasid tähed, pargis oli numbrilaud numbrilauas kinni, kuus tuhat äratuskella ootasid, mis tuleb, ja nende tiksumine kostis ära linnaväljakule.

Kui kõik äratuskellad koos olid, ütles sinine äratuskell: Jätke tiksumine, kuulake, mida ma ütlen. Ja äratuskellad jätsid tiksumise, nad hakkasid kuulama, mida ütleb sinine äratuskell, ja sinine äratuskell ütles:

Äratuskellad! Meile meeldib äratada, mis on selles halba, me oleme ometi äratuskellad. Me ei lase endile kõrvakiile anda asja ees, teist taga.

Just nii, hüüdsid äratuskellad, oleme sellest tüdinenud hammasratasteni.

Äratuskellad, ütles sinine äratuskell, meil on ilus eluülesanne, kes kordki on helisenud, see teab, et maailmas pole midagi ilusamat. Kuid kõrvakiilud rikuvad selle ära. Teen ettepaneku ära minna mujale, kus võime heliseda ilma kõrvakiile saamata.

Läheme, hüüdsid äratuskellad, mis siin veel pikalt rääkida.

Nad hakkasid tiksuma ja läksid ning läksid, kuni jõudsid sinise mere äärde, nad asusid laevale ja sõitsid, kuni maabusid saarel, mis oligi just paras kuuele tuhandele äratuskellale.

Äratuskellad, ütles sinine äratuskell, see siin on meie tõotatud maa, siin võime heliseda hommikust õhtuni ja me ei ärata mitte kedagi.

Ja äratuskellad olid liigutatud, nad hüüdsid elagu, pistsid helisema ja helisevad lakkamatult, helisevad, kuidas keegi ainult tahab, nii et keset sinist merd on siin korraga väike hõbedaselt helisev saar ja see on suurepärane, seda pean ma teile ütlema, see on nagu palju Golfi hoovusi, lõokeste ja purjekate parvi ja suurel hulgal külmutatud puuvilja ühtekokku.

Tšehhi keelest tõlkinud Leo Metsar