Kursus „Tõenäosusteooria ja matemaatilise statistika elemente”
Sündmuse klassikalise tõenäosuse definitsioon eeldab sündmuse kõigi võimaluste võrdvõimalikkust. Seda ei ole aga sageli võimalik kindlaks teha või siis kõik üksikjuhud ei olegi võrdvõimalikud.
Heaks näiteks on lapse sünd. Kuigi erinevaid võimalusi on kaks, sünnib poiss või tüdruk, ei ole need võrdvõimalikud juhud. Nagu eespool ühes ülesandes märgitud, on P(sünnib poiss) = 0,514. Järelikult P(sünnib tüdruk) = 0,486.
Kuidas aga on need tõenäosused leitud?
Olgu vaatluse all sündmus A, mis iga katse korral (ka vaatlus on katse) kas toimub või ei toimu. Eeldame, et katseid saab korrata kui tahes palju kordi järjest. Katse võimalikud erinevad tulemused ei pea seejuures olema (aga võivad olla) võrdvõimalikud. Kui sündmus A esines n katse korral (ühe katseseeria korral) m korda, siis arvu m nimetatakse sündmuse A sageduseks (täpsemalt absoluutseks sageduseks) ning suhet
sündmuse A suhteliseks sageduseks (ka relatiivseks sageduseks). Suhtelist sagedust väljendatakse sageli protsentides.
Sündmuse A statistiliseks tõenäosuseks nimetatakse sündmuse A suhtelist sagedust , kui katsete arv n on küllalt suur.
Definitsiooni lõpp kui katsete arv n on küllalt suur tundub esialgu olevat ebamäärane ja võibolla isegi ebaoluline. Järgnevad näited peaksid meid aga veenma, et katsete arv n peab olema vahel tõesti suur, saamaks tõenäosuse küllalt täpselt. Teiseks on erinevate nähtuste korral vajalik teha väga erinev arv katseid, et saada vajaliku täpsusega tulemus.
Näide 1.
Inglise matemaatik Karl Pearson viskas münti 12 000 korda ja kull esines 6019 korda. Seejärel viskas ta münti veel 12 000 korda ning kull esines nüüd 5993 korda. Esimese katseseeria korral oli kulli esinemise suhteline sagedus 0,5016, teise seeria korral aga 0,4994. Neid arve võib definitsiooni kohaselt võtta kulli esinemise statistiliseks tõenäosuseks, kuid Pearsoni poolt tehtud katseid võib vaadelda ka ühe katseseeriana, kus n = 24 000 ja kulli esinemise sagedus on 12 012. Nüüd on kulli tuleku (kui juhusliku sündmuse) statistiline tõenäosus 0,5005.
Näitest selgub, et sündmuse statistiline tõenäosus on sündmuse klassikalise tõenäosuse (mündi viskamisel on kulli tuleku tõenäosus 0,5) hinnanguks. Võib teha ka oletuse, et mida suurem on katsete arv, seda vähem erineb sündmuse suhteline sagedus klassikalisest tõenäosusest (12 000 katse järel oli erinevus 0,0016, 24 000 katse järel vaid 0,0005). Selgub, et viimane väide nii resoluutsena siiski ei kehti. Osutub, et pikkade katseseeriate puhul ei erine sündmuse suhtelised sagedused klassikalisest tõenäosusest tõenäoliselt kuigi palju; teisiti öeldes:
mida rohkem tehakse katseid, seda tõenäosem on, et sündmuse suhteline sagedus
Öeldu väljendab tõenäosusteoorias tuntud suurte arvude seaduse mõtet.
Näide 2.
Leiame statistiliste andmete põhjal poeglapse sündimise tõenäosuse. Kasutame selleks Eesti kohta käivaid andmeid aastaist 1986–1994. Nimetatud ajavahemikul sündis Eestis 187 526 last, kellest 96 477 olid poisid. Seega oli poeglaste sündimise suhteline sagedus
Arvutades samadel andmetel 100 vastsündinud tüdruku kohta tuleva poiste sünnijuhtude arvu, saame 105,96 (tõenäosuse 0,514 järgi 105,76). Need tulemused ühtivad juba 17. sajandil fikseeritud seaduspärasusega, et iga 100 tüdruku kohta sünnib 105–106 poissi.
Sündmuse statistilise tõenäosuse korral kehtivad samad omadused, mis sündmuse klassikalise tõenäosuse korral:
0\le\frac{m}{n}\le1 , sest0\le m\le n ,P\left(U\right)=\frac{n}{n}=1 ,P\left(V\right)=\frac{0}{n}=0 ,P\left(A\right)+P\left(\overline{A}\right)=1 , sest\frac{m}{n}+\frac{n-m}{n}=1 .
Järelikult ei ole edaspidi põhjust vahet teha, kuidas tõenäosus arvutati. Tõenäosust, mis on korrektselt leitud, tuleb kõikjal kasutada ühtviisi.
Ülesanded
Vastus. Seemete idanemisprotsent on

Leidke tabeli abil, millise vanuseni elamise tõenäosus on 0,5
- meestel;
- naistel.
Vastus. Keskmiselt on kvaliteetsed pirni.
Vastus. Tõenäosus selleks, et selles ettevõttes parajasti valmiv toode on eriti vastupidav, on
Vastus. Tõenäosus, et valmiv detail ei ole praak, on