KESKAEG JA UUSAEG EESTIS

Eestis algas keskaeg 13. sajandil. Siis elas siin ligi 150 000 inimest ehk kümme korda vähem kui täna. Peamiselt tegeleti põldude harimisega. Ühtset riiki siinsetel elanikel ei olnud. Nad elasid väikestes asulates ja nende ümbruses. Kaitseks võõraste sõjakäikude eest ehitati linnuseid[mõiste: Linnus – kaitseehitis, mis on rajatud looduslikult kindlustatud kohta, näiteks künka peale või sohu.], kuhu ohu korral peitu minna. Ka ühte konkreetset valitsejat siinsetel elanikel ei olnud, kuid on teada mitu silmapaistvat rahva juhti ehk vanemat[mõiste: Vanem – maakonna, küla või rahvaväe juht muinasajal].

13. sajandi alguses tungisid siia Läänest tulnud ristisõdijad[mõiste: Ristisõdijad – ristisõjas paavsti poolel osalenud võitlejad], kes tahtsid maa endale võtta ning rahva oma võimule allutada. Kohalikud elanikud polnud sellega nõus ja püüdsid oma senist eluviisi kaitsta. Kumbki pool ei andnud alla ning nii kestsid ristisõjad[mõiste: Ristisõjad – ristiusu mõjuala suurendamiseks peetud vallutussõjad keskajal] mitukümmend aastat. Üks saksa preester Henrik kirjutas siinsed sõjasündmused ka oma kroonikasse[mõiste: Kroonika – tekst, kus keegi sündmustega seotud või neid näinud inimene on sündmused toimumise järjekorras kirja pannud.]. Sellest Läti Henriku „Liivimaa kroonikast” saab lugeda, kus ja millal lahingud toimusid ning millised ajaloolised isikud olid sõdimisega seotud. Näiteks on ta mitu korda maininud Sakala maakonnast pärit väepealik Lembitut. Läti Henrik kirjutas, et Lembitu juhtis suurt eestlaste väge ristisõdijate vastu, ent hukkus madisepäeva lahingus 1217. aastal. Pärast seda kestis sõda veel kümme aastat.

Kuna ristisõdijaid oli palju ja nende sõjakäiku toetas Rooma paavst, suutsid nad aastaks 1227 kogu maa enda kätte saada ja selle omavahel ära jaotada. Põhja-Eesti läks Taani kuningriigi alla. Ülejäänud maa hakkas kuuluma Rooma paavstile ning jaotati Saksa ordu, Saare-Lääne piiskopi ja Tartu piiskopi vahel. Vallutajad korraldasid siinse elu oma käe järgi ümber. Siia elama asunud uued asukad, peamiselt saksa pärisolu, hakkasid kohalike üle valitsema, linnu rajama ning kauba­vahetusega tegelema.

Kaubavahetus käis peamiselt veeteid mööda. Nii saidki mereäärsed Tallinn ja Pärnu ning jõgede ääres asuvad Viljandi ja Tartu liituda kaubalinnade liiduga, mida kutsuti Hansa Liiduks. Lääne-Euroopast toodud sool, vürtsid, kangad ja metallid liikusid läbi meie hansalinnade ida poole. Sealt saadeti vastu aga näiteks mett ja vaha, teravilja, puitu ning karusnahku. See kaubavahetus andis tööd ja kasvatas jõukust.

Ehkki pärast ristisõdu oli siinmail mõneks ajaks rahu, ei lõppenud vallutusretked ning järgnevate sajandite vältel jaotati Eesti alasid korduvalt ümber. Ka Eesti uusaja algus on seotud ühe sõjaga, mis toimus 16. sajandil. Seda kutsutakse Liivi sõjaks ning selle tulemusel läks suur osa Eestist Rootsi kuningriigi koosseisu. Hiljem kasvas Rootsi võim veelgi ja kogu maa liideti Rootsiga. Just Rootsi kuningas Gustav II Adolf oli see, kes andis 1632. aastal käsu rajada siia esimene kõrgem õppeasutus ehk akadeemia. Hiljem sai sellest Tartu ülikool.

1700. aastal algas Rootsi ja Venemaa vahel põhjasõda, mille Rootsi kaotas. Vene tsaar Peeter I võttis Eesti alad endale. Ka tema jälgi on siin endiselt näha – näiteks Kadrioru loss ning park on rajatud Peetri käsul ja saanud nime tema abikaasa Katariina järgi.

Eestis on palju nii kesk- kui uusaegseid hooneid ja kunsti. Astu hetkeks kunstiajaloolase[mõiste: Kunstiajaloolane – teadlane, kes uurib kunsti ja kunstnikke läbi aja.] kingadesse ja uuri fotosid. Võrdle oma­vahel ehituskunsti, maali ning skulptuuri. Mis on neis sarnast ja mis erinevat?

Ehkki keskaja ja uusaja jooksul kuulusid Eesti alad jupikaupa ja tervikuna erinevate valitsejate alla, jäid kõigist nendest suurtest muutustest hoolimata talurahva valitsejateks peamiselt just sakslastest mõisnikud[mõiste: Mõisnik – mõisa ehk suure põldusid, metsasid ja talusid hõlmava maavalduse omanik]. Samuti olid linnakodanikud, käsitöölised ja vaimulikud peamiselt sakslased. Neid oli nii Eesti kui Läti aladel nõnda palju, et peagi hakati neid kutsuma hoopis baltisakslasteks[mõiste: Baltisakslased – Saksa aladelt aastasadade jooksul Baltikumi elama asunud saksa keelt rääkivad linnaelanikud, mõisnikud ja vaimulikud.].

Baltisakslaste jälgi võib leida kõikjalt. Näiteks Tallinna toom­kirikus on mitu seina kaetud kunagi siinmail elanud baltisaksa suguvõsade vappidega[mõiste: Vapp – kujutis, mis ühendab üht perekonda või suguvõsa, aga ka näiteks linna, maakonna või riigi elanikke.]. Nimelt maaliti vanasti kilpide peale vappe, et oleks kindlam tunne lahingusse minna. Alguses maaliti neid üsna vaba käega, aga ajapikku hakkasid välja kujunema kindlamad reeglid nii selle kohta, mida mingi sümbol vapil tähendab, kui ka selle kohta, kes üldse tohtis endale vapi teha. Nii juhtuski, et kui kilpe enam ei kasutatud, jäid vapid ikkagi alles.

Baltisakslaste vapid toomkirikus on väga uhked ja oma­pärased ning jutustavad igaüks oma loo. Vappide uuri­misega tegeleb teadus nimega heraldika[mõiste: Heraldika – teadus, mis uurib vappe.], mida keskaja ja uusaja aja­­­loolased peavad valdama. Heraldika abil on võimalik vappe justkui „lugeda” ja mõista ka näiteks seda, kuidas olid suguvõsad omavahel seotud. Vappe kasutatakse tänapäevalgi: igal vallal ja linnal ja riigil on oma vapp.

1. Kuidas elati siinsetel aladel enne 13. sajandit? Millise muutuse ristisõdijad kaasa tõid?
2. Kirjelda, mis oli Hansa Liit. Millised siinsed linnad sinna kuulusid?
3. Nimeta vähemalt üks väljapaistev isik Eesti keskajast ja Eesti uusajast. Millise jälje ta meie maa ajalukku jättis?
4. Uurige oma kodukandi ehitisi ja leidke üks keskaegne või uusaegne hoone. Mille jaoks see kunagi ehitati ja kuidas seda praegu kasutatakse?
5. Kirjelda, kuidas tekkisid vapid.
6. Jagage klass rühmadeks. Iga rühm uurib ühe Eestis asuva mõisa kohta: kus see asub, milline see välja näeb, mis suguvõsad on seda mõisa valitsenud ning millised on nende suguvõsade vapid. Tutvustage oma mõisa teistele klassikaaslastele.
7. Vaata videot ja räägi, kes olid kadakasakslased.