Põlemine

Põlemisprotsessis reageerivad ained hapnikuga. Kütused, näiteks puit, maagaas, diislikütus, koosnevad peamiselt süsiniku ja vesiniku aatomitest. Nende põlemise saaduseks on enamasti süsihappegaas (CO₂) ja veeaur (H₂O). 

Samuti põlevad hapnikus paljud lihtained. Näiteks on vesiniku ja hapniku reaktsioon põlemis­reaktsioon, mille saaduseks on vesi.

${\mathbf{H}}_{\mathbf{2}}\mathbf{ }\mathbf{+}\mathbf{ }{\mathbf{O}}_{\mathbf{2}}\mathbf{ }\mathbf{\to }\mathbf{ }{\mathbf{H}}_{\mathbf{2}}\mathbf{O}$

Kui põletada sütt, mis koosneb peamiselt süsinikust, tekib süsihappegaas.

$\mathbf{C}\mathbf{ }\mathbf{+}\mathbf{ }{\mathbf{O}}_{\mathbf{2}}\mathbf{ }\mathbf{\to }\mathbf{ }{\mathbf{CO}}_{\mathbf{2}}$

Ainete põlemise käigus tekkinud ained üldiselt enam ei põle, näiteks ei saa vett või süsihappegaasi süüdata. Neid nimetatakse põlemise lõppsaadusteks.

Põlemine võib olla täielik või mittetäielik. Täieliku ja mittetäieliku põlemise saadused on erinevad. Täieliku põlemise korral on hapnikuvaru küllaldane ja põlemine kulgeb lõpuni, st tekivad põlemise lõppsaadused. Sellised tingimused on näiteks lõkkes: puit põleb, toimub reaktsioon hapnikuga, tekib süsihappegaas ja vesi. Kui kütus ei põle täielikult, tekib mürgine vingugaas (süsinikmonooksiid ehk CO), sest hapnikku pole piisavalt ja reaktsioon ei toimu lõpuni. Mittetäielik põlemine võib toimuda näiteks automootoris (sisepõlemis­mootoris) ja kütte­koldes, kui siiber liiga vara kinni panna.

Inimese keha ja aju tööks on vaja energiat, selleks on omakorda tarvis toitu ja hapnikku. Toit sisaldab süsi­vesikuid, valke ja rasvu, need n-ö lõigatakse toidu seedimisel väiksemateks molekulideks, mis imenduvad verre. Veri kannab need molekulid ja hapniku rakkudesse, kus toidu seedimise lõpp­saadused hapniku toimel lõhustuvad ja vabaneb energia.

Seda protsessi nimetatakse leegita põlemiseks. Reaktsiooni saadusteks on süsihappegaas ja vesi, mis väljuvad kehast välja­hingatava õhuga.