Selgrootud järves ja jões

Järve ja jõe kaldaäärne madal vesi soojeneb kiiresti. Seepärast on siin selgrootuid rohkesti: ühed kinnituvad veetaimedele, teised liiguvad nende vahel, kolmandad moodustavad hõljumi. Paljusid neist võib näha palja silmaga, kuid veel rohkem on väga pisikesi loomi, keda palja silmaga ei näe.

Veepinnal keerlevad tillukesed mustad läikivad mardikad kukrikud ning libisevad pikkade jalgadega lutikalised liuskurid. Vees ujuvad laia tumeda keha ja aerutaoliste tagajalgadega ujurid. Peamiselt tegutsevad nad veekogu põhjas ja taimede vahel. Nii ujurid kui ka nende vastsed toituvad teistest selgrootutest. Suured ujurid võivad rünnata isegi väikseid kalu.

Veekogu põhjal askeldab veelgi kirjum loomade seltskond. Siin leidub mitut liiki tigusid, karpe, kaane ja putukate vastseid. Ujumas käies oled kindlasti leidnud kaldaveest suuri karbikodasid, mis väljastpoolt on rohekaspruunid, seestpoolt aga säravat pärlmutrikarva. Need kuuluvad järve- ja jõekarpidele. Karbid pumpavad pidevalt vett läbi oma keha. Nii saavad nad korraga hapnikku hingamiseks ja ka toitu, sest sõeluvad veest välja pisiloomakesi ning lagunevaid taime- ja loomajäänuseid. Tigudest hakkab kõige enam silma suur mudatigu ehk mudakukk.

Mõnes veekogus elavad jõevähid. Kunagi oli neid peaaegu igas jões ning paljudes järvedes, kuid praegu on jõevähid üsna haruldaseks jäänud. Vähid tegutsevad peamiselt öösiti, päeval varjuvad nad kaldaalustes urgudes ja kivide all. Nad toituvad veekogu põhjas peamiselt taime- ja loomajäänustest. Sellega kiirendavad vähid surnud olendite lagunemist. Veekogudes, milles on palju vähke, on põhi puhtam. Jõevähi kõrval on jõe elustikus oluline osa ka tema märksa väiksemal sugulasel – kirpvähil. Lapiku kehaga kirpvähk on paljude kalade, näiteks forelli toiduks.

Veekogud on paljude maismaal elavate putukate „lasteaiaks”. Siin leidub näiteks sääskede, kiilide, ühepäevikute ja paljude teiste putukate vastseid. Kiilide vastsed on aplad röövloomad, kes söövad ühtviisi nii teiste putukate vastseid kui ka pisemaid konnakulleseid ja kalu. Jõe põhjas ronivad ringi ühepäevikuliste vastsed, keda on lihtne ära tunda kolme pika „sabaniidi” järgi.

Ühepäevikud väärivad oma nime, sest nende valmikud elavad vaid mõnest tunnist paari päevani. Selle aja jooksul valmikud paarituvad ja munevad. Ühepäevikute vastsed kanduvad tavaliselt jõevooluga mõned kilomeetrid allapoole sellest kohast, kus nende ema munes. Seepärast on ühepäeviku valmikutel kombeks lennata jõe kohal tantsides mõned kilomeetrid vastuvoolu. Täiskasvanud ühepäevikud süüa ei vaja, kuid nende pulmad on suureks söömaajaks kaladele. Forelle võib just ühepäevikute lennu ajal näha veest välja hüppamas, et püüda putukaid otse õhust.

Veekogu põhjas elavatest putukavastsetest on hästi ära tuntavad puruvanad ehk ehmestiivaliste vastsed. Nad on ehitanud ümber oma õrna keha taimetükikestest, kivikestest või pisikestest teokarpidest kaitsva kesta. Ohu korral tõmbub vastne oma „majja” ja ta kõva pealagi muutub turvaukseks.

Puruvanad söövad vetikaid, lagunevaid taimeosi, kuid ka pisiloomakesi. Ehmestiivaliste vastseid himustavad paljud kalaliigid. Ehmestiivaliste valmikud meenutavad veidi liblikaid.

Eestis elab palju liike ehmestiivalisi. Neil on päris toredaid nimesid: puruvanad, toruvanad, järvevanad, ojavanad, kivivanad, käppvanad, risuvanad, vooluvanad, liivavanad, allikvanad, lõpusehmeslased ja kuppelehmeslased.

Igaüks, kes on õngitsenud, tunneb puruvanasid hästi, sest neid kasutatakse sageli õngesöödana.

Voolavas vees saavad elada loomad, kes suudavad kõvasti kivide või põhja külge klammerduda. Mõnel neist aitab lame või voolujooneline kehakuju paigal püsida. Tigusid peab põhja küljes kinni kleepuva limaga jalg, paljusid putukavastseid aga jalgadel leiduvad konksukesed. Osa loomi poeb peitu kivide alla või kaevub jõe põhja, näiteks jõekarpidel ulatub jõepõhjast välja vaid osa koda.