Läänemeri

Meie kodumeri Läänemeri on Atlandi ookeani osa. Sügavale Euraasia mandrisse tungivat merd eraldavad ookeanist Skandinaavia ja Jüüti poolsaar. Neid poolsaari eraldavad teineteisest arvukad looklevad merekitsused – madalad Taani väinad, mis samas ühendavad Läänemerd ookeaniga.

Ookeanidega võrreldes on Läänemeri madal. Gotlandi saare lähistel laskub merepõhi küll üle 450 m sügavusele, kuid mere keskmine sügavus on vaid 60 m. Atlandi ookeani keskmine sügavus on üle 3500 meetri.

Arvukad lahed ja nendega vahelduvad poolsaared muudavad Läänemere rannajoone ehk maismaa ja mere piiri väga kääruliseks ehk liigestatuks. Suuri lahtesid on meres kolm: kõige kaugemale põhja ulatub Põhja- ehk Botnia laht, idasse pikk ja kitsas Soome laht, Eesti ja Läti ranniku vahele jääb madal Liivi laht. Nii nagu meie naabrid Soome ja Rootsi, on Eestigi lookleva rannajoonega lahtede ja poolsaarte rikas maa.

Saari on meie vetes loendatud üle 2300. Osa neist on nii madalad, et kõrgvee ajal jäävad sageli vee alla. Suured saared – Saaremaa, Hiiumaa, Muhu ja Vormsi – moodustavad koos arvukate väikesaarte ehk laidudega Lääne-Eesti saarestiku. Neid saari eraldavad üksteisest ja mandrist kitsad väinad ehk kurgud. Väinad ühendavad ka madalat Väinamerd mitmest küljest avamerega.

Viimase miljoni aasta jooksul on Läänemerd ja selle ümbruse maapinda korduvalt rõhunud mitme kilomeetri paksune mandrijää kiht. Kui mandrijää pärast viimast jääaega sulas, laius praeguse Läänemere koha peal suur mageda veega järv. Hiljem tekkis ühendus Atlandi ookeaniga ja vesi muutus soolaseks. Nii on meri oma praeguse ilme saanud tuhandete aastate jooksul. 

Kuna mandrijää sulamise järel vabanes piirkond raskest koormast, hakkas maapind tõusma. Algul oli maatõus kiirem, edasi üha aeglasem. Veel praegugi, tuhandeid aastaid hiljem, tõuseb Eesti loode-, lääne- ja põhjarannik igal aastal mõne millimeetri võrra. Aastasadade ja ‑tuhandete jooksul kerkivad merepõhja kõrgendikud maatõusu tõttu üle merepinna. Tekivad kivised või liivased saarekesed, mis kasvavad üha suuremaks. Lõpuks võivad need mandriga ühineda ja muutuda poolsaarteks nagu näiteks Noarootsi Lääne-Eestis.

Eesti mererannik on mitmekesine. Mõnel pool on see liivane või klibune, teisal kerkib mitmekümne meetri kõrguse astanguna otse vee piirilt. Lahesoppidesse, millesse suubuvad jõed toovad toitaineid, koguneb muda. Seal kasvab tavaliselt pilliroog. Hoolimata meie rannikulõikude erinevast ilmest muutub meri kõikjal sügavamaks aeglaselt, sest merepõhi on lauge. Seetõttu öeldakse, et Eestis on laugrannikud.

Mõnikord meri taganeb ja lauge merepõhi paljandub. Vahel aga ujutab pealetungiv vesi kogu madala ranna üle. Niisugust veetaseme kõikumist põhjustavad tuuled. Tugevad läänekaarte tuuled toovad avamerelt vee meie randa. Püsivad idatuuled aga langetavad seda. Lainekõrgus sõltub tuule tugevusest, kuid ei ületa Läänemeres tavaliselt 1–2 m. Vaid tugevate tormide ajal ründavad Eesti randu 3–4 m kõrgused lained. Avamerel on üksikud tormilained olnud koguni 14 m kõrged.