Mets kui elukooslus

Metsa elukooslus on hoopis teistsugune kui varem käsitletud aia ja põllu elukooslus. Erinevalt nendest ei ole metsa elukoosluse peamiseks kujundajaks mitte inimene, vaid mitme­sugused looduslikud tegurid. Metsa elu­koosluse liikmed – mitme­sugused taimed, loomad ja muud organismid – erinevad aia ja põllu elukoosluse liikmetest.

Kuid mets kui tervik ei koosne ainult selle elukoosluse liikmetest ehk elus­loodusest. Siia kuulub ka eluta loodus. Eluta looduse hulka kuuluvad muld, valgus, õhk jne. Elus ja eluta loodus moodustavad vastastikku üksteist mõjutades ühtse ökosüsteemi. Ökosüsteemiks[sõnaseletus: Ökosüsteem – terviklik osa loodusest koos selles sisalduva omavahel seostunud elusa ja eluta poolega.] nimetatakse terviklikku osa loodusest koos selles sisalduva elusa ja eluta poolega. Omaette ökosüsteemi moodustavad ka põld, soo, järv jne.

Metsas elukoosluse olendite elutingimused erinevad väga palju aia ja põllu elukoosluse liikmete omadest. Siin kasvab kõrvuti palju puid. Kuid iga paik, kus on koos palju puid, ei ole veel mets. Näiteks ei saa metsaks pidada vilja­puu­aeda või parki. Puud kasvavad seal liiga hõredalt ja liiga väikesel maa-alal. Metsa teeb metsaks see, et ala on suur ja puud asuvad seal piisavalt lähestikku. Selliselt kasvades mõjutavad puud kogu ümbritsevat keskkonda.

Metsas on selgelt teistsugused valguse-, temperatuuri- ja niiskuse­olud kui näiteks põllul ja mujal lagedatel aladel. Päikese­kiirgus[sõnaseletus: Päikesekiirgus – Päikeselt Maale jõudev aineosakeste voog.] jaguneb siin teistmoodi. Mets kasutab päikese­kiirguse ära tõhusamalt kui näiteks lage niit. Osa valgust neeldub puude ja põõsaste võrades. Vähest puude ja põõsaste alla jõudvat valgust kasutavad omakorda seal kasvavad samblikud, samblad, roht­taimed ja puhmad.

Lagedate aladega võrreldes on temperatuur metsa all ühtlasem. Ööpäeva jooksul on siin päeval jahedam ja öösel soojem. Samuti on temperatuurid aasta ringi ühtlasemad. Suvine keskmine õhutemperatuur on madalam, talvine aga kõrgem kui neid ümbritsevatel lagedatel aladel.

Ka niiskus jaotub metsas ühtlasemalt kui lagedatel aladel. Puude võrad on takistuseks tuulele ja püüavad kinni osa vihmast. Nende juured aga takistavad vee kiiret ära­voola­mist mullast. Seetõttu on metsas õhk ja muld ühtlasemalt niisked nii ööpäeva jooksul kui ka aasta ringi.

Metsade elukooslustega on seotud rohkesti taime- ja loomaliike. Kõikidest Eesti looduses elavatest linnu­liikidest on metsade ja puudega seotud umbes pooled. Meie looduse ligi 70 imetaja­liigist elab metsades tervenisti 40. Mõned elus­olendid on seotud otseselt puudega. Puud on elu- ja toitumis­paigaks putukatest näiteks üraskile ja imetajatest oravale. Suurem osa metsas asuvatest taime- ja looma­liikidest elab siin aga sellepärast, et metsas on väga vaheldus­rikkad elamis­võimalused.

Vaheldusrikkuse üks tähtsaid põhjusi on metsa­taimede jaotumine kõrguse järgi otsekui korrusteks. Igal korrusel on nagu mitme­kordses majas selle elanikele veidi erinevad elu­tingimused ja seal elab ka erinevaid asukaid. Erineva kõrgusega metsa­taimede korruseid nimetatakse metsa­rinneteks[sõnaseletus: Metsarinded – erineva kõrgusega metsataimede korrused.]. Igal metsarindel on oma nimi. Kõrgeima rinde moodustavad puud. Seda rinnet nimetatakse puurindeks[sõnaseletus: Puurinne – puudest koosnev rinne taimekoosluses.]. Puuliiki, mida on metsa kõrgeimas rindes kõige rohkem, nimetatakse enamus­puu­liigiks. Selle järgi antakse nimi kogu metsale. Kui puurindes on kõige enam mändi, kuid selle kõrval ka kuuske ja kaske, nimetatakse metsa ikkagi männikuks. Puurindest allpool asub põõsarinne. Siin kasvab madalaid puid, nagu pihlakas ja toomingas, aga ka põõsaid, nagu sarapuu. Põõsa­rindele järgneb puhmarinne. Siia kuuluvad sellised puitunud varrega taimed nagu kanarbik, mustikas, pohl (puhmastest oli juttu ka raba käsitlemise juures 5. klassi loodus­õpetuse tundides). Puhma­rindest veidi madalamal paikneb rohurinne[sõnaseletus: Rohurinne – rohttaimede rinne taimekoosluses.]. Siin kasvab mitut liiki rohttaimi. Madalaima rinde moodustab sambla­rinne. Mõnes metsa­tüübis, näiteks nõmme­metsas, asendab samblarinnet samblikurinne. Puhma-, rohu- ja sambla­rinnet kokku nimetatakse metsa alus­taimestuks[sõnaseletus: Alustaimestu – puhma-, rohu- ja samblarinne kokku.] ehk alus­taimestikuks.

Igale metsas kasvavale taimeliigile sobib teatava viljakusega ning niiskusega muld. Kanarbik kasvab näiteks peamiselt kuival ja vähe­viljakal, sinilill aga parajalt niiskel ja viljakal mullal. Sarnaste vajadustega taimed kasvavad üheskoos. Seega saab alus­taimestu taimi vaadeldes otsustada, missugune on antud paiga muld. Ühesuguse mullaga ja kasvu­tingimustega alasid metsas nimetatakse metsa­tüüpideks[sõnaseletus: Metsatüübid – ühesuguse mullaga ja kasvu­tingimustega alad metsas.]. Käesolevas õpikus tuleb neist juttu lihtsustatult. Siin nimetame metsa­tüüpideks nõmme-, palu-, laane- ja salumetsi (metsa­teadlased nimetavad neid metsa tüübi­rühmadeks). Nimetatud metsatüübid on levinud rohkem kui poolel kõigist Eesti metsamaadest.

Metsatüübid vahetuvad looduses mitme­suguste seadus­pärasuste järgi. Näiteks on see seotud pinnamoega. Künka lael võib levida nõmmemets, nõlval algul palumets, siis tuleb laanemets ja nõlva jalamil salumets. Põhjuseks on see, et künka lael on muld kõige kuivem ja toit­ainete poolest kõige vaesem. Allpool muutub muld aga järk-järgult niiskemaks ja toitainetelt rikkamaks. Selle tõttu levivad seal teist­sugused mullad ja ka teise­ilmelised metsad.

1. Kirjelda elutingimusi metsas.
2. Millist puuliiki loetakse metsa enamuspuuliigiks?
3. Iseloomusta metsarindeid.
4. Mis on metsatüüp?