Pühapäeval lõunalauas toidu juurde pohlamoosi võttes meenus Liisale ja Paulile, kuidas nad juulikuu lõpupäevadel koos vanaemaga just neid marju korjamas käisid. Enne metsa minemist küsis Paul tookord vanaemalt: „Aga milliseid marju me korjama läheme?” „Mustikad peaksid täitsa valmis olema ja võib-olla esimesed pohlad kah,” arvas vanaema. „Kas siis peab säärikud jalga panema?” küsis Liisa. „Säärikuid küll ei ole vaja,” muigas vanaema. „Ega need marjad siis soos kasva nagu jõhvikad. Palumetsa maa on liivane ja kuiv.”
- Millised on nõmme- ja palumetsas taimede elutingimused?
- Millised taimed kasvavad nõmme- ja palumetsas?
Elutingimused nõmmemetsas
Nõmmemetsad[sõnaseletus: Nõmmemets – kuiva liivase pinnasega alade mets.] on tavaliselt kuiva liivase pinnasega alad. Nendes metsades on mõnus jalutada või suusatada. Siin pole peaaegu üldse põõsaid ja männid paiknevad hõredalt. Nõmmemetsas ulatub pilk kaugele. Taimedele on see paik kasvamiseks aga üks raskemaid. Liivas on äärmiselt vähe toitaineid ja seal valitseb ka veepuudus. Valgust on aga nõmmemetsa all küllaga, sest puud kasvavad hõredalt ja alustaimestuni jõuab suur osa valgusest.
Mänd
Nõmmemetsa valdavaks puuliigiks on mänd. Mänd on Eesti levinuim metsapuu, sest suudab kasvada ka kõige viljatumatel ja veevaesematel kasvukohtadel. Tema võimas juurestik ulatub mullas sügavale. Mänd on toitainete ja vee kulutamisel väga kokkuhoidlik. Tema kahekaupa asetsevate okaste pind on kitsas ja kaetud vahakihiga. Nii aurab sealt vähe vett. Valguse suhtes on aga mänd nõudlik puu. Valgusenõudlikkus paistab juba tema välimusest. Vana männi tüvi on suuremas osas oksteta. Alumised oksad ei talu ülemiste varju ja kuivavad. Männi võra on laiuv ja suhteliselt hõre. Männid ei talu ka üksteise varju, seepärast paiknevadki puud nõmmemetsas harvalt.
Mänd tolmleb juunikuu algul. Siis on männikulähedaste veekogude servad kaetud kollase tolmukihiga. Tolmu levitavad sõrmeotsa suurused kollakad isaskäbid. Emaskäbid on veidi väiksemad ja punase värvusega. Emaskäbi täielik küpsemine võtab aega ligi kaks aastat. Käbisoomused avanevad alles ülejärgmisel kevadel ja seemned varisevad maapinnale.
Nõmmemetsa alustaimestu
Nõmmemetsa alustaimestule on tüüpilised mitmesugused samblikud (samblikud ei kuulu tegelikult taimede hulka, vaid koosnevad seentest ja vetikatest). Tihti on hallivärvilistest samblikest vaip nõmmemänniku all nii tihe, et kogu metsaalune on ühtlaselt halli tooni.
Väga tüüpiline nõmmemetsa taim on kanarbik. Mõnes kohas katab ta kogu maapinna, moodustades ühtlase põlvekõrguse puhmarinde. Kanarbiku lehed on imetillukesed, igihaljad ja paiknevad üksteise peal reas nagu katusekivid. Nii väldivad nad vee liigset auramist. Tillukesed õied on lillakasroosad ja puhkevad alles augustikuus. Siis on kogu nõmmemetsa-alune otsekui lillakas õiteväli. Kanarbiku seemned saavad küpseks talvel ja pudenevad lumele. Sealt kannab tuul neid uutesse kasvupaikadesse. Kanarbiku võrsed on toiduks metskitsele. Taimel elavad ja toituvad mitmed putukaliigid. Ka teistel taimeliikidel, kes nõmmemetsas kasvavad, on lehed tihti väikesed ja kaetud vahakihiga. Niisuguste lehtedega taimedest aurab vähe vett. Tuleb ju nõmmemetsa taimedel toime tulla veevaeses kasvukohas.
Palumets
Palumetsa[sõnaseletus: Palumets – keskmise kuni hea viljakusega muldadel kasvav männik.] taimestik on nõmmemetsa omast märksa lopsakam ja vaheldusrikkam. Ka siin on enamuspuuliigiks mänd. Sihvakate mändide kõrval on näha ka madalama kasvuga kuuski ja kaski. Puurinde all leidub siin-seal väikesi põõsaid.
Alustaimestu tüüpiline esindaja on pohl ehk palukas. Eriti rohkesti kasvab pohla hõredamates pohlamännikutes, sest pohl vajab palju päikesevalgust. Kui pohlataim talvel lume alt välja kaevata, näeb ta välja täpselt sama roheline kui suvel. Pohl on igihaljas taim. Nagu mändki, kasutab ta vett ja „ehitusmaterjali” lehtede kasvatamiseks kokkuhoidlikult. Pohla õiekellukad on valged ja paiknevad võrsete tipus. Punetavad marjad valmivad augustis.
Pohl ja leesikas on sarnased. Leesika ilusad punased marjad meenutavad pohla omi, aga on maitsetud ja jahused. Taimedel on ka olulisi erinevusi. Pohl ei ole kunagi roomavate vartega ja ka lehed erinevad. Pohla lehed on ümaramad, leesikal aga ühtlaselt kiilukujulised.
Tavaline palumetsa taim on ka mustikas. Mustikat kasvab rohkesti palumetsa niiskemates osades. Erinevalt pohlast ei ole mustikas igihaljas taim. Mustjat tooni marjad, mille järgi ta nime on saanud, valmivad juulis. Palumets on kõigist meie metsadest sageli parim marjamets.
Sügisel ei tule pohlamännikutesse marju hankima mitte ainult inimene, vaid seda teevad ka mitmed metsaelanikud. Lindudest näiteks teder ja metsis, imetajatest rebane ja karu.
Proovi järele
Otsi talvel metsast mustikataimi. Mustikas on siis lehtedeta. Too mõned mustikavarred koju vaasi. Peagi puhkevad neil ilusad õied. Püüa neid joonistada. Võid mustikaõie ka suhu pista. Mis maitse on?
Pean meeles
Nõmmemetsas on taimede jaoks palju valgust, aga liivases pinnases leidub vähe toitaineid ja niiskust.
Palumetsa mullas on niiskust ja toitaineid rohkem ning taimede kasvutingimused seetõttu paremad.
Nõmme- ja palumetsa peamiseks puuliigiks on mänd.
Küsimusi ja ülesandeid
- Kirjelda nõmmemetsa tüüpilist alustaimestut.
- Nimeta tüüpilisi taimi palumetsa puurindes ja alustaimestus.
- Miks aurab kanarbikulehtedest vähe vett?
Edasimõtlemiseks ja uurimiseks
- Võrdle pohla ja mustikat. Mille poolest nad erinevad?
- Palumetsas kasvab vahel ka pohlaga sarnanevat taime –leesikat. Uuri internetist või taimeraamatutest, milleks kumbagi taime kasutatakse.
