Salumetsa loomad

Salumetsa mullaloomade rohkus on võrreldav põllumullas elavate loomade rohkusega. Siin võib sageli leida vihmausse, keda muude metsatüüpide muldades leidub harva.

Rohurindes on palju putukaliike, näiteks jooksikuid. Põõsastel ja puudel elavad teist­sugused putuka­liigid. Ainuüksi haava puidust, koorest, pungadest ja lehtedest toitub 300 erinevat putuka­liiki. Puuliike on salumetsas palju ja igaühel neist võib leida putuka­liike, keda teistel puudel ei leidu. Mõnedki puudel-põõsastel elavad putukad on tuntud kui kahjur­putukad: kasel näiteks kasekedrik, sarapuul pähkli­kärsakas.

Kasekedriku vastsed toituvad kaselehtedest. Nendel vastsetel on meeldejääv liikumis­viis. Kord tõmbub ta kõverasse just nagu look, siis sirutab end sirgeks nagu pulk. Kasekedriku pruunikat valmikut ehk liblikat on raske avastada. Ta on kasetohuga ühte tooni. Aastatel, kui kase­kedriku röövikuid on palju, söövad nad mõnel puul ära palju lehti. Kask küll ei sure, kuid hakkab kiratsema.

Kui leiame sarapuupähkli seest valge „ussikese”, ütleme, et pähkel on ussitanud. Tegelikult on pähkli sees pähkli­kärsaka vastne. Pähkli­kärsaka valmik on herne­terast väiksem pruunikas­hall mardikas. Tema pea eesosas asub samasugune kärsak nagu männi­kärsakal. Sellega puurib pähkli­kärsakas pähklitesse auke ja poetab iga augu põhja muna. Munast kooruv vastne hakkab sööma pähkli­tuuma. Pähkli koor on talle kindluseks ja seeme toidulaoks. Kui inimene tõuku koos tema „elamuga” metsast minema ei vii, puurib ta sügisel pähkli­kooresse augu ja peidab end mulda. Järgmisel kevadel väljuvad mullast juba uued mardikad ja asuvad uusi valmivaid pähkleid otsima.

Salumetsas elab rohkesti linde. Laulu­lindude seas on sagedased metsvint, lehelinnud, ööbik.

Metsvint on meie metsade tavalisemaid linnuliike. Isaslinnul on kirev sulestik. Emaslind on üleni rohekas­hall. Mõlemal on tiival kaks valget vööti. Isaslinnu laul on kõlav ja reibas. Vanarahva meelest hõikab ta lauldes: „Siit metsast ei tohi võtta mitte üks pirrutikk!” Metsvindi pesa asub tavaliselt puu oksaharude vahel ja on seest vooderdatud samblaga. Poegade toitmise ajal on metsvindi põhiliseks toiduks putukad, muul ajal seemned, pungad ja marjad.

Imetajatest elutseb salumetsas mitmeid liike. Tüüpilised on põder, metskits, metssiga. Kõik kolm kuuluvad sõraliste[sõnaseletus: Sõralised – taimtoidulised maismaa­imetajad, kellel varvaste viimaseid lülisid kaitsevad sõrad.] hulka. Sõraliste tunnuseks on see, et nende paaris­varbad lõppevad sõrgadega. Sõrad on eriliselt kõvad küüniste teisendid.

Metskitse võib näha nii metsas, põllul kui ka niidul. Suvel on metskitse karvkate punakas­pruun, talvel hallikas. Nii sulab see paremini kokku ümbritseva maastiku tooniga. Sarved on vaid isas­loomadel. Igal sügisel heidab sokk sarved ja kasvatab need uuesti kevad­talvel. Metskitse suviseks toiduks on peamiselt rohttaimed. Talvel sööb ta lumest väljaulatuvaid puhmaid, põõsaste võrseid ja koort. Sügava lumega ei suuda metskits piisavalt toitu hankida. Siis tuleb talle appi inimene, kes toob metsa sööda­sõimedesse vihtu, heina ja juurvilja. Metskitse kõige tõsisem looduslik vaenlane on hunt. Kevad­talvel võivad nõrgaks jäänud loomad saada ka hulkuvate koerte saagiks.

Metssiga erineb koduseast selle poolest, et on kõrgemate jalgadega, saledam ja väledam. Tema keha on kaetud tumedate harjastega. Elupaigana eelistab ta niiskeid leht- ja segametsi. Talvel ei suuda ta sügavas lumes kuigi laialt ringi liikuda. Siis on ta pidevas toidu­puuduses. Praegune mets­sigade küllus meie maal poleks võimalik, kui jahimehed neile talvel vilja­jäätmeid, kartuleid ja muud söödavat ei viiks. Kevadel, suvel ja sügisel on metssea toiduks mitme­sugused taimed, putukate vastsed ja muud loomakesed. Ta sööb ka hiiri, konni, linnupoegi ja -mune. Kevaditi käib ta rüüstamas kartuli­põlde. Igal aastal kütivad jahimehed rohkesti metssigu. Ühest küljest metssigu talviti toites ja teisest küljest neid küttides on jahimehed meie looduses nende arvukuse peamised reguleerijad. Metssea tõsisemad looduslikud vaenlased on hunt ja ilves.

Kokkuvõttes tuleb salumetsa elukoosluse kohta öelda, et kuna muld on siin viljakas, on taimede orgaanilise aine tootmine siin ka kõige vilkam. Sama hoogsalt toimub ka taimse ja loomse toidu tarbimine. Salumetsa elukooslus on kõigist metsa elukooslustest kõige liigi­rikkam ja keerulisem. Toidu­ahelaid on rohkesti ja nad moodustavad omavahel läbi põimudes toiduvõrke. Käsitletud liikidest lähtudes võib näiteks tuua järgmise toiduahela: kask – kasekedrik – lehelind – rebane. (Rebase saagiks võivad langeda peamiselt lehelinnu pojad maapinnal asuvas pesas.)

1. Mis on toiduks kasekedriku ja mis pähklikärsaka vastsele?
2. Kirjelda salumetsa tüüpilisi linde.
3. Mida sööb metssiga erinevatel aastaaegadel?