Kaheksa-aastaselt hakkasin pidama trennipäevikut. Nüüd loen ja imestan: küll aga andsime Ruusal tuld!
Sissekanne 1989. aasta suvest: „Äratus. Läksime oja äärde pesema. Tegime metsatööd. Hommikune trenn: jooksuga kuus kilomeetrit Otepääle, tund sõitu rullidel, jooksuga tagasi. Õhtupoolikul matk Apteekrimäele, seal kaks ringi jooksu ja jooksuga tagasi: kokku 13 kilomeetrit. Siis tegime veel tööd ja läksime magama. Oli tore päev!”
Herbi (treener) oli küllalt karm, kord pidi majas olema. Tema mõttemaailm oli isepärane ja äraarvamatu. Mingit osa plikade sehkendustest ta talus, teist mitte. Missivalimisi ja lambada-tantsu – parajad lollitamised mõlemad – tuli isegi piidlema, aga padjasõja käratas hoobilt lõppenuks: „Teil pole midagi tarka teha või? Marss tööle!”
Järgmisel õhtul algatas Herbi haridusprogrammi, sundis meid lugema. Raamatusse tuli süveneda vaikselt, kuid huuled pidid liikuma, et ta näeks, kas loeme või ei.
Kristina Šmigun-Vähi ja Jaan Martinsoni raamatu „Kristina” järgi
Iga laps unistab ning sportival lapsel on omad unistused. Mõne unistused on väga kõrgelennulised, nähakse end suureks saades teab kellena. Minul suurejoonelisi unistusi ei olnud. Mulle ei tulnud kunagi pähe unistada olümpiavõidust. Mitte et unistused üldse puudunuks, minu lapse-ea kõige suuremaks unistuseks oli pääseda „10 olümpiastardi” võistlustele. See unistus ei täitunud kunagi. Põhjus: meie kooli ei arvatud osavõtjate hulka. Võisin ainult televiisorist vaadata – mõelda, näidati televiisorist! – kuidas minuvanune poiss võitis kõrgushüppe 1.45-ga. Ise olin hüpanud sama palju. Võite arvata, mis tunne oli.
Olen alati liikunud reaalsete unistuste treppi pidi. Kunagi näis kõige ahvatlevamana pääs Eesti koondisesse, seejärel Liidu juunioride koondisesse, siis pääsemine olümpiamängudele, ainult pääsemine, ilma isegi medalile mõtlemata.
Erki Noole raamatu „Autogramm” järgi
 | ||||||
Olen tahtnud õppida. Vanaisad-vanaemad aitasid, ema aitas, isa aitas. Koolihinne pole olnud kuigi tähtis, ma olen tahtnud teadmisi, mitte hindeid.
Ka medal pole oluline. Oluline on töö, mida tehakse medali nimel. Rahuldus tuleb sellest, kui sa näed, et teised mõtlevad sinuga ühes rütmis. See on ehk suurim rahuldus.
Ma ei saa iial öelda, et medalid seinal oleks suurim väljund, mida teenisin sporditeel.
Väljund on see, mida saavutasin sisemises usus!
Need pole minu medalid, need on meie medalid. See on hea tunne!
Gunnar Pressi raamatu „Jüri Jaanson. Sauruse tee” järgi
