Iseloomustus

Iseenda või mõne teise inimese iseloomust on raskem kõnelda kui millestki silmaga nähtavast, sest iseloomu kohta saame teavet ainult käitumise, kõne ja välise oleku kaudu, millest peame oma järeldused tegema.

Iseloomust on ka sellepärast raske kirjutada, et inimene muutub pisut iga elatud päevaga ja pealegi me ei tunne paljusid inimesi nii hästi, et teada nende varjatud külgi. Inimene on saladus ja temast kirjutades tuleb olla väga peenetundeline, et mitte teha talle sõnadega haiget. Kui kirjutada naljakat iseloomustust, siis peab enne hoolega läbi mõtlema, kas teine inimene (sõber, klassikaaslane) nalja samamoodi mõistab ega sellest äkki solvu. Vältima peab halvustava varjundiga sõnu.

Iseloomustus on tähtsamate omaduste või tunnuste kirjeldus, mis ei piirdu välise küljega, vaid peegeldab ka kirjeldatava olemust.

Iseloomustuse nagu kirjeldusegi sõnakasutus sõltub kirjutamise eesmärgist ja olukorrast. Näiteks kooli direktorile esitamiseks mõeldud iseloomustus peab olema asjalik ja neutraalne, kuid sõbrale saadetud e-kirjas võib kellegi olemuse esile tuua hoopis värvikamalt.

Kui kogud materjali iseloomustuse jaoks, pane tähele,

• millised on inimese teod;
• mida arvavad temast teised;
• milline on tema enesehinnang;
• kuidas ta suhtub teistesse inimestesse;
• millised on tema põhimõtted ja seisukohad;
• kuidas ta kõneleb;
• millises seltskonnas ta armastab viibida;
• milline on tema väline olek (näoilme, kõnnak, kehahoiak, harjumused, käitumis- ja riietumistava), sest ka see võib peegeldada inimese olemust.

Iseloomustust võib alustada väliste joonte kirjeldusest, seejärel tuua esile peamised iseloomujooned (headus, tahtekindlus, hoolimatus) ning edasi võtta vaatluse alla see, mis järeldub käitumisest, suhtumisest jm.

Harri Ahvena iseloomustus

Harri on lihtsalt super inimene. Noh, hakkaks kooliasjadest pihta. Ta on vist läbi lugenud suurema osa maailmas leiduvatest raamatutest ja surfanud netis miljonil leheküljel – kuidas muidu mahuks tema pisikesse heleda juuksetutiga kaunistatud peanuppu nii palju tarkust! Õppimine on tal, loogiline, korras, õpsid koogutavad tema ees ette-taha, aga lisaks on ta kinni pannud eesti keele ja mata olümpiaadi. Tuusalt on ta esinenud mitmes mälumängus.

Ega Harri pole mingi nohkar! Ta on ikka ilge pullivend: osaleb kooli näiteringis, teeb kahte bändi ja ei ole kooliüritust, mille korraldamisel ta abiks poleks. Tema juhitud õpilasomavalitsus ruulib ikka kohe nii, et ohohoo! Ah jaa, unustasin, ta on ka koolilehe peatoimetaja. Välimuselt on Harri täielik lihaserull, sest ta tegeleb kulturismi, džuudo ja sportvõimlemisega. Ta on kinni pannud kolmed Eestikad, medalikapp on tal põrandast laeni kraami tõis. Jõu poolest ei saa talle koolis keegi vastu!

Pole vist raske arvata, et kutt on suhtleja nr 1. Absoluutselt! Ta on kõigiga sõps ja headus ise. Klassikaaslased, kel on õppimisega problasid, saavad temalt ikka abi. Vabal ajal on ta Punases Ristis ja Tores, aitab hädasolijaid ja teeb igast koolitusi.

Peaaegu Tuhkatriinu

Ketlin Priilinn

Vanaemale on tädi Sirje miskipärast kogu aeg väga meeldinud. „Su isal on vedanud, et ta Sirje-suguse naise leidis,” ütleb ta pidevalt. „Korralik ja tore inimene, temast saab sulle hea kasuema!” Ma ei tea, miks vanaema niimoodi mõtleb. Miks ta üldse arvab, et ma tahan omale mingisugust kasuema? Ja miks peaks minu arust olema tore, kui võõras inimene oma võõra lapsega meie juurde elama kolib ja meie kodus mingit hirmus usinat perenaist hakkab mängima? Sest jah, juba esimesest päevast peale on tädi Sirje meil lakkamatult koristanud ja kraaminud, nõusid pesnud, tolmu võtnud, sööke vaaritanud ja ma ei tea, mis kõik veel. Kogu aeg on ta millegagi tegevuses. Minule tundub see imelik. Kui varem isaga kahekesi elasime, ei olnud meil kunagi korteris mingit jubedat segadikku – ikka vahel koristasime, pesime pärast sööki nõud ära ja tegime koos süüa. Isa õpetas mind pannkooke küpsetama ja kartuleid praadima ja puha. Aga tädi Sirje on täitsa nagu segane. Ühes raamatus oli selliste puhtusehullude kohta kohe kindel sõna, vist „pedant”. See käib täpselt tema kohta. Tomist on mul vahel lausa kahju, kui tädi Sirje tal kogu aeg lapiga järel käib ja kogu aeg ta mänguasju kokku korjab, kuigi poisil on alles mängimine pooleli. Algul mõtlesin, et kogu see perenaisetamine on tädil jälle üks trikk, kuidas isale pugeda, aga nüüd hakkab mulle tunduma, et ta ongi sihuke poolearuline. Justkui peale koristamise ja söögivaaritamise muud maailmas ei olekski!

Uku ja Jaan

Põim Kama

Jaan kõnnib aeglaselt mööda Näituse tänavat vasakpoolsel kõnniteel. Ta lonkab natuke, sest vasaku jala botase tald on lahti ja tahab igal sammul takerduda. Astuma peab ettevaatlikult, katkise botasega jalga teisest kõrgemale tõstes. Ta läheb Selverisse pudeleid viima. Ega tal seekord suurt midagi viia polegi. Viimased päevad on rasked olnud. Sellise pakasega ei pista keegi vabatahtlikult nina oma soojast elamisest välja. [---]

See ei olnud Jaani esimene talv tänaval. Oli juba ei tea mitmes, ega Jaan isegi enam hästi ei mäletanud. Ja ega ta sellele suuremat ei mõelnud ka. Ajal pole erilist tähtsust, kui sul pole kohta, kuhu sa minema peaksid, ega ühtegi kellaaega, millest kinni pidada.

Isegi ruumi mõiste oli ammu muutunud. Juba neil esimestel ammustel nädalatel, kui ta kodu ja peavarjuta sihitult ringi hulkus ega adunud veel, et kui sul ei ole oma katust, oma kodu, oma ruumi, siis on su kodu ja ruum kõikjal, kuhu iganes sa satud. Iga samm, mille sa astud, toimub sinu ruumis, kõik, mida sa näed, leiab aset sinu ruumis. Kui see mõte Jaani esmakordselt tabas, tundis ta äkitselt piiritut vabadust ja kõik tema mured elukoha või töö leidmise küsimustes olid korraga kadunud. Just siis otsustaski Jaan, et ei pöördu enam tagasi. Tagasi normaalse elu juurde, nagu nad ütlevad. Mis selles normaalset on, kui inimesel sünnist surmani neli seina ümber on? Olgu siis reaalsed või mõttelised piirid, mis ei lase tal ühtegi sammu valitud rajalt kõrvale astuda. Normaalne, ütlevad nad!