Reportaaž

Kuidas kirjeldada sündmust? Kuidas kirjeldada igavust? 

Kuidas anda edasi koolikaaslastele mõnd huvitavat sündmust nõnda, et ka nemad seda sama hästi ette kujutaksid? Üks hea moodus selleks on kirjutada reportaaž. Kui keegi ei tea juhtumisi, mis on reportaaž, siis tuletage meelde mõnd spordivõistluse ülekannet, kus kommenteeritakse võistluse käiku, intervjueeritakse sportlasi jne.

Sageli viibib ajakirjanik (reporter) reportaaži tehes ise sündmuste keerises ja elab kõike toimuvat läbi, püüdes seda ka lugejate-kuulajate-vaatajateni tuua.

Ajalehereportaažid sisaldavad ajakirjaniku teksti, fotosid ja intervjuusid. Reportaaž erineb uudisest selle poolest, et selle eesmärk pole üksnes esitada fakte ja informeerida lugejat toimunust, vaid anda edasi ka üritusel valitsenud meeleolu. Seetõttu on reportaažides nii jutustavaid lõike kui ka kirjeldusi.

Reportaaž peab olema hoogne, värvikas ja kaasakiskuv ning kajastama kirjeldatava sündmuse põhimeeleolu. Reportaaž hõlmab tavaliselt küllaltki lühikest ajavahemikku, näiteks mõnd tundi või päeva.

Reportaaži tehes

• tee märkmeid või salvesta jutt diktofoniga,
• küsi sündmuses osalejate arvamust toimuva kohta,
• kirjelda eredaid detaile.

Teil on küll vist üks hea päev!

Madis Jürgen

Madis Jürgen sõitis kolm päeva mööda Eesti linnu ja kaotas igal pool rahakoti ära. Kümme korda kaotas ära, kaheksal korral sai tagasi.

Mu rahakoti vahel on 92 krooni paberraha ja kaheksa krooni peenikest. Veel on seal Hansapanga maksekaart Maestro ja pildiga pressikaart, mõlemad kaotasid kehtivuse kaks aastat tagasi. Eesti Telefoni kaart, tiigriga. Tänavuse Helsinki International Horse Show rinnasilt, igasuguseid tšekke ja mõttetut pudi. Ja nimekaart, kus on telefoninumber peal. Ostsin selle rahakoti kunagi pool kuus hommikul ühelt kassiahastuses soomlaselt. Tal oli lilla ülikond, ta nina oli verine ja ta vajas viivitamatult 26 krooni, et oma piinu õllega leevendada.

Tartu
​Poetan rahakoti pingile Toomkiriku varemete lähedal. Ei möödu kolme minutitki, kui pingi juures peatub lõbus rühm seltsilisi (daamil on valged püksid), ja kui rühm oma teekonda jätkab, rahakotti enam pingil ei ole. Kadri Kõusaar (üliõpilane) läheb parasjagu üle Toomemäe poodi lehtsalatit ostma, näeb mind ja sisustab mu aega sundimatult kaks tundi. Ta kiidab Kerttu Rakket (et sel on ikka uskumatult nõtke intellekt), juurdleb, kas maksaks veeta suvi keskealise Hispaania onukese juures tolmu pühkides. Kõusaare prognoos rahakoti asjus on pessimistlik: vaevalt leidja mulle kunagi helistab. Ja et vaevalt ta selle 92 krooni eest ka Loomingut või Vikerkaart ostab. Ta lööb oma leiu laiaks jäätisekokteili ja kanapraega Wilde rõdul.
​Kurbade mõtetega sõidan Tartust minema. Lähenen Äksile, kui heliseb telefon, võõras mees otsas. Madis jah? – Jah. – Eks Madis ole vist veidi mures ka? – Jah, on küll. – Eks Madisel ole rahakott vist ka ära kadunud! – Õige! Eks Madis tuleb nüüd ilusti Atlantise juurde ja ta saab oma rahakoti tagasi! Atlantise juures kingib vallatu seltskond (ühel on valged püksid) mulle pudeli Saku Originaali. „Eks meil hakand südametunnistus piinama.“

Paide
​No kus on Paide inimeste silmad pühapäeva pärastlõunal? Täpselt tund aega läheb, enne kui kvartett nooremapoolseid isikuid (neist kolm on naissoost) avastab priske rahakoti jalgteel kirikuesisel platsil. Üks (teksaülikonnas) kükitab järsku maha, vaatab ringi, torkab rahakoti hõlma alla ja sooritab lüheldase, kuid kiire jooksu esimeste majadeni. Minut pärast põgusat ekskursiooni minu rahakotis, hüppab teksakandja õhku, huilgab jabadaba-duu!!! Vehib rusikatega, ja näitab igati mitmekesist koreograafiat. Siit ei tule tagasi midagi.

Viljandi
​Kas panna rahakott Viljandis Jakobsoni või Köleri ausamba jalamile? Jakobsoni juures käib liiga palju inimesi. Köleri juures paistab päike fotograafile objektiivi. Kino juures ka ei saa. Seal peesitab kottis pükstega salkus vanamees.
​Nii, ja nüüd lugupeetavad, kus on mu oma rahakott? Oli vasakus pintsakutaskus. Enam ei ole. Panin vist portfelli? Portfellis ei ole. Autos? Autos ka ei ole. Kohvikus? (Lähen küsin järele.) Seal ka ei ole. Pangakaart, Statoili kaart, haigekassakaart, raamatukogu ja igasugu uksekaardid! Juhiluba, autopaberid! Kõik! Ma olen mõttes tänulik fotograafile, et see naerma ei hakka. Jama küll!
​Ja siis tuleb kõne. Madis? – Jah – No täna on teil küll hea päev! – Mis mõttes? – Rahakott ei ole kadunud või? – On jah. – Novatt. Ma olen Männimäel. Mu naine kümme minutit tagasi leidis Keskväljakul Jakobsoni juurest. Mees sõidab kohale, toob rahakoti ära ja räägib, et tal on mitu korda sellist asja juhtunud. Et ta teab, mis see tähendab. Tal on seljas Navitrolla pluus kirjaga „Tegelikult olen ma hea“.