ainsus – grammatiline arv, mis väljendab seda, et esemeid, nähtusi vms on üks
alfabeetiline – tähestikuline
algvorm – käändsõnadel ainsuse nimetav (kes? mis?), pöördsõnadel ma-tegevusnimi (mida tegema?)
algvõrre – omadussõna vorm, mis väljendab mingit omaduse määra, nt kollane, suur
alus – lauseliige, mis väljendab tegijat või olukorras olijat
argikeel – igapäevase suhtluse keel
dialoog – kahekõne, kahe või mitme inimese vahel toimuv vestlus
emotikon – kirjamärkidest koostatud piltmärk emotsioonide väljendamiseks, nt ;)
enneminevik – väljendab tegevust, mis oli toimunud juba enne mingit mineviku hetke, nt Kui me jaama jõudsime, oli rong juba väljunud.
fakt – tõsiasi, tõene informatsioon, mille õigsust saab kontrollida
helilised häälikud – a, e, i, j, l, m, n, o, r, u, v, õ, ä, ö, ü
helitud häälikud – b, p, d, t, g, k, s, h, f, š, z, ž
hõimurahvas – sugulasrahvas, sama keelelise päritoluga rahvas
kaashäälikud – b, d, f, g, h, j, k, l, m, n, p, r, s, š, z, ž, t, v
kaashäälikuühend – kaks või enam kõrvuti seisvat erinevat kaashäälikut
kaudkõne – rääkija ütluse edastamine kellegi teise sõnadega
keelesugulus – mitme keele ühine päritolu
keskvõrre – omadussõna vorm, mis väljendab seda, et kellelgi on mingit omadust rohkem kui teisel, nt kollasem, suurem
kirjakeel – keele ühtsem, üldrahvalikult kasutatav keelekuju
koondlause – lihtlause, milles on kaks või enam samale küsimusele vastavat lauseliiget
käändsõna – sõna, mida saab käänata, nt kollane, koerus, kolm, kes
lihtlause – lause, milles on üks öeldis
lihtminevik – väljendab minevikus toimunud lõpetamata, kestvat või korduvat tegevust, nt Rong jõudis jaama.
liigisõna – kohanime juurde kuuluv sõna, mis näitab, mis tüüpi kohaga on tegu, nt tänav, küla, väljak, jõgi, puiestee
liitlause – lause, milles on kaks või enam öeldist
läänemeresoome keeled – eesti, soome, karjala, vepsa, isuri, vadja ja liivi keel
meedia – info edastamise ja suhtluse vahendid
mitmus – grammatiline arv, mis väljendab seda, et esemeid, nähtusi vm on kaks või rohkem
murrak – murdest väiksem piirkonnale omane keelekuju
murre – mõnele piirkonnale omane keelekuju, nt Mulgi murre, saarte murre
omadussõna – sõna, mis väljendab omadust ja vastab küsimusele missugune?
oskuskeel – mingi eriala inimestele omane keel
otsekõne – kõneleja ütluse edasiandmine tema enese sõnadega
portreelugu – inimese kujutamisele keskendunud ajakirjandustekst
pöördsõna – tegusõna, mida saab pöörata, nt kolletab, kolletas, kolletavad
repliik – kahekõnes esinev kõneleja ütlus
saatelause – otsekõne juurde kuuluv lause, mis näitab, kes midagi ütleb
släng – mingile rühmale iseloomulik keelekuju
soome-ugri keeled – eesti keelega sama päritolu keeled, nt mari, soome, ungari, karjala keel
sotsiaalvõrgustik – suhete võrgustik, mis ühel inimesel on teiste inimeste ja neist moodustatud gruppidega
sugulaskeel – sarnase päritoluga keel
sulghäälik – k, p, t, g, b, d
sünonüüm – sarnase tähendusega sõna, nt punane – verev
tarbetekst – kindlate reeglite järgi koostatud informatiivne tekst
teabetekst – infot esitav ja vahendav tekst
täishäälikud ehk vokaalid – a, e, i, o, u, õ, ä, ö, ü
täisminevik – väljendab minevikus toimunud tegevust, mis võib kõnelemise hetkel jätkuda, nt Rong on jaama jõudnud.
vastandsõna – vastandtähendusega sõna ehk antonüüm, nt must – puhas
võõrsõna – sõna, milles on säilinud võõrale keelele omaseid jooni
öeldis – lauseliige, mis esineb tegusõna pöördelise vormina ja väljendab tegevust või olukorras olemist
ülivõrre – omadussõna vorm, mis väljendab seda, et kellelgi on mingit omadust kõigist rohkem, nt kõige kollasem, kõige suurem
üte – selle nimi või nimetus, kelle poole pöördutakse
