[1]
Erukindralmajor Buldejevil hakkasid hambad valutama. Ta loputas suud viinaga, konjakiga, pani haige hamba peale piibupigi, oopiumi, tärpentini, lambiõli, määris põske joodiga, ta kõrvades oli piiritusse kastetud puuvill, kuid ei see ega teine aidanud või pani pööritama. Saabus tohter. Ta urgitses hamba kallal, kirjutas hiniini, kuid seegi ei aidanud. Haige hamba väljatõmbamise soovitusele vastas kindral keeldumisega. Kõik kodused: naine, lapsed, teenijad, isegi kokapoiss Petka – igaüks esitas oma abinõu. Muude hulgas tuli ka Buldejevi kubjas Ivan Jevseitš tema juurde ja soovitas sõnadega arstida.
„Siin meie maakonnas, teie ekstsellents,” ütles ta, „elas kümne aasta eest aktsiisiametnik Jakov Vassiljitš. Arstis posimisega hambaid – suurepäraselt. Pöörab näo akna poole, pomiseb midagi, sülitab – ja nagu pihuga võttis ära. Oli juba seesugune jõud talle antud ...”
„Kus ta siis praegu on?”
„Aga pärast seda, kui aktsiisist lahti lasti, elab Saraatovis oma ämma juures. Elabki nüüd ainult hammastest. Hakkab mõnel inimesel hammas valutama, läheb tema juurde, aitab ... Sealseid saraatovlasi arstib kodus enese juures, aga neid, kes on teistest linnadest, telegraafi teel. Saatke talle, ekstsellents, telegramm, et nii ja naa ... et jumala sulasel Alekseil hambad valutavad, palun arstida. Aga raha arstimise eest saadate postiga.”
„Lora! Tüssamine!”
„Kuid katsuge, teie ekstsellents. On teine väga maias viina peale, ei ela oma naisega, vaid sakslannaga, suur lõuamees, aga võib öelda, otse imettegev isand!”
„Saada, Aljoša,” palus kindrali proua. „Näe, sa ei usu lausumist, aga mina olen enese peal ära proovinud. Ja kuigi sa ei usu, kuid miks mitte saata? Ega käed sellepärast otsast lange.”
[2]
„Noh, olgu,” nõustus Buldejev. „Saadaks telegrammi mitte ainult aktsiisiametnikule, vaid vanakuradile enesele ... Ooh! Ma ei jõua enam! Noh, kus su aktsiisiametnik elab? Kuidas talle kirjutada?”
Kindral istus laua taha ja võttis sule kätte.
„Teda teab Saraatovis iga koer,” ütles kubjas. „Suvatsege kirjutada, teie ekstsellents, Saraatovi linna, see tähendab ... Tema aususele härra Jakov Vassiljitš ... Vassiljitš ...»
„Noh?”
„Vassiljitš ... Jakov Vassiljitš ... perekonnanime olen ma unustanudki! ... Vassiljitš ... Kurat ... Kuidas ta nimi nüüd oli? Äsja, kui siia tulin, oli meeles ... Lubage ...”
Ivan Jevseitš tõstis silmad lakke ja liigutas huuli. Buldejev ja kindraliproua ootasid kannatamatult.
„Noh, mis? Mõtle rutemini!”
„Otsekohe... Vassiljitš... Jakov Vassiljitš... Ära unustanud! Veel sihuke lihtne nimi... just nagu hobuse oma... Märaste? Ei, ei ole Märaste. Pidage... Kas mitte Varsaste? Ei, mitte ka Varsaste. Mäletan, on hobuse nimi, aga missugune – otsekui peast pühitud...”
„Varsasalu?”
„Sugugi mitte. Pidage ... Märala ... Märapalu ... Murila ...”
„See on juba koera, aga mitte hobuse nimi. Varsapalu?”
„Ei, ka mitte Varsapalu ... Hobuste ... Obeste ... Ikka mitte see!”
„No kuidas ma talle kirjutada saan? Mõtle ometi!”
„Otsekohe. Hobusma ... Ruunaste ... Kronuvere ...”
„Lauguste?” küsis kindraliproua.
„Ei, ei ole. Kabjasson? ... Ei, mitte see! Olen unustanud!”
„Milleks sa siis, kurat sind võtku, ronid siia oma nõuannetega, kui oled unustanud?” vihastas kindral. „Käi välja!”
[3]
Ivan Jevseitš väljus aeglaselt, kindral aga haaras põsest kinni ja hakkas tuba mööda sammuma.
„Oi, issakene!” ulgus ta. „Oi, emakene! Oh, ei näe enam maailma valgust!”
Kubjas läks aeda ja, tõstes silmad taeva poole, hakkas meenutama aktsiisiametniku nime:
„Varsaheli ... Varsapalu ... Varsaaru ... Ei, mitte see! Hobuneeme ... Täkussoo ... Varsalaas ... Märando ...”
Varsti kutsuti ta härraste juurde.
„Kas tuli meelde?”
„Ei, teie ekstsellents.”
„Võib-olla Säluste? Sokulaas? Ei?”
Ja kõik majas hakkasid üksteise võistu nimesid leiutama. Võeti läbi kõik hobuste ead, sood ja tõud, meenutati lakkasid, kapju, hoburiistu ... Majas, aias, teenijate toas ja köögis käisid inimesed ühest nurgast teise, sügasid kukalt ning otsisid nime ...
Kubjast kutsuti ühtesoodu sisse.
„Kimmelso?” küsiti temalt. „Lakamaa? Ruunvere?”
„Ei ole,” vastas Ivan Jevseitš ja silmi taeva poole tõstes jätkas ta valjult mõtlemist: „Valjaste ... Traavelsoo ... Varsang
... Märapadu ...”
„Papa!” kisendati lastetoast. „Sabaste! Hirnman!”
Kogu mõis kihas. Kannatamatu, kurnatud kindral lubas viis rubla sellele, kes meenutab õige nime, ja Ivan Jevseitši taga hakati käima suure salgana ...
„Kõrbele!” öeldi talle. „Raudjaste! Nõleting!” Ja nii heidetigi magama ilma telegrammi saatmata.
[4]
Kindral ei maganud kogu öö, käis ühest nurgast teise ja oigas ... Kell kolm hommikul väljus ta majast ja koputas kupja aknale.
„Kas mitte Ruunsalu?” küsis ta nutuse häälega.
„Ei, mitte Ruunsalu, teie ekstsellents,” vastas Ivan Jevseitš ja õhkas süüdlaslikult.
„Aga vahest polegi hobuse nimi, vaid mõni teine!”
„Tõsi, mu sõna, teie ekstsellents, hobuse oma ... Seda ma mäletan isegi väga hästi.”
„Küll oled sa, vennas, sandi mäluga ... Mulle näib see nimi nüüd kallim kui miski muu siin maailmas. Elu võtab seest!”
Hommikul saatis kindral jälle tohtri järele.
„Las tõmbab välja!” otsustas ta. „Ei ole enam jõudu kannatada ...”
Tohter saabus ja tõmbas haige hamba välja. Valu vaikis kohe ja kindral rahunes. Teinud oma töö ja saanud, mis selle eest saada, istus tohter kalessi ning hakkas koju sõitma. Värava taga väljal kohtas ta Ivan Jevseitšit ... Kubjas seisis tee ääres, vahtis keskendunult oma jalge ette ja mõtles midagi. Otsustades ta laupa kündvate kortsude ja silmade ilme järgi, olid ta mõtted pingsad, piinavad ...
„Võikru ... Päitsema ...” pomises ta. „Hobunõlg ... Laukver ...”
„Ivan Jevseitš!” pöördus tohter tema poole.
„Kas ma ei võiks teilt, kulla mees, viis setverikku kaeru osta? Mulle müüvad meie küla mehed, kuid see on liiga vilets ...”
Ivan Jevseitš vaatas tömbilt tohtrile otsa, naeratas kuidagi metsikult, ja lausumata vastuseks ühtegi sõna, lõi käed kokku ning pistis sellise kiirusega mõisa poole jooksma, nagu oleks teda marukoer taga kulutanud.
„Meelde tuli, teie ekstsellents!” karjus ta rõõmsalt võõra häälega, lennates kindrali kabinetti. „Meelde tuli, andku jumal tohtrile tervist! Kaeraste! Aktsiisiametniku nimi on Kaeraste! Kaeraste, teie ekstsellents! Saatke telegramm Kaerastele!”
„Säh sulle!” ütles kindral põlgusega ja tõstis ta näo ette kaks trääsa. „Ma ei vaja enam su hobuse nime! Säh sulle!”
