Pinnamood ja pinnavormid. Ookeaninõod ja mandrid

Maakera pind võib nii maismaal kui ka ookeanide põhjas olla väga ebatasane, tugevasti liigestatud, kuid on ka üsna tasaseid ehk liigestamata alasid. Pinnamood ehk reljeef iseloomustab maakera pealis­pinda, mis on lauge, künklik, vulkaaniline, astanguline, vee poolt uhutud, inim­tekkeline jne. Mingi koha pinnamoe moodustavad sarnase välisilme ja tekkelooga pinnavormid ehk kindla kujuga maapinna osad, meres aga merepõhja osad. Sarnased pinna­vormid esinevad enamasti rühmiti ja annavad pinnamoele ilme laialdasemal alal. Nii pinnamoodi kui ka pinna­vorme saab mõõta ja kirjeldada mitmel moel: missugune on suhteline ja üldkõrgus või üldsügavus (vt osa 5.2), mäenõlva või oruveeru kallakus, pinnamoe liigestatus.

Ookeaninõod ja mandrid

Sõltuvalt sellest, kas tegemist on näiteks maakera, Euroopa, Eesti, Otepää kõrgustiku või veel väiksema maa-alaga, saab pinnavorme vaadelda mitmes suurus­järgus. Kõige ulatuslikumate pinna­vormidena võib käsitleda ookeani­nõgusid ja mandreid.

​2/3 maakera pinnast on vee all (joonis 4.1.1). Ookeaninõod asuvadki selles hiiglaslikus veeväljas ehk maailma­meres. Maailma­meri jaotatakse neljaks suureks ookeaniks: Atlandi ookean, India ookean, Vaikne ookean ja Põhja-Jäämeri (joonis 4.1.2). Ookeanide juurde kuuluvad rannikute ja saarte lähedal asuvad mered. Kõige suurem on Vaikne ookean. See on ka kõige sügavam – keskmine sügavus ligi 2000 m ja sügavaim koht Mariaani süvikus 11 022 m.

Joonis 4.1.1.
​Vee ja maismaa jagunemine maakeral.
Joonis 4.1.2.
​Maailmamere jaotumine ookeanideks.

Kogu maakera pindalast vähem kui kolmandiku (29%) hõlmab maismaa. Suured maismaa osad on kokkuleppeliselt mandrid ehk kontinendid, neid on kuus: Põhja-Ameerika, Lõuna-Ameerika, Aafrika, Euraasia, Austraalia ja Antarktis (joonis 4.1.3). Väiksemad maismaa osad on saared, nende arv ulatub miljonitesse.

Joonis 4.1.3.
​Maismaa jaotumine mandriteks.

Maapinna pealmine ehitus on reljeef ehk . See võib olla tasane või mägine. Pinnamoodi moodustavatest suurtest  on vähem kui 1/3  ja ülejäänud . Mandritel asuvaid tasaseid pinnavorme nimetatakse  ja mägiseid pinnavorme . Vaadates maailma üldgeograafilist kaarti, näeme, et mandrid on hästi liigestatud. See tähendab, et tasandikud vahelduvad mäestikega. Ookeanide looduslikud piirid kujunevad piki mandrite  või on kokkuleppelised.

Ookeanide piirid

Ookeanide looduslikud piirid kulgevad piki mandrite rannikut või on kokkuleppelised (vt üld­geograafilist kaarti). Näiteks Atlandi ookeani piiriks India ookeaniga loetakse Aafrika lõunatipu (Nõela­neeme) meridiaani. Vaikse ookeani piir Atlandi ookeaniga on aga Lõuna-Ameerika Hoorni neeme meridiaan. Atlandi ookeani piir Põhja-Jäämerega kulgeb Grööni­maalt üle Islandi saare Skandinaavia poolsaare rannikule. Vaikse ookeani piir Põhja-Jäämerega läheb läbi Beringi väina ja India ookeaniga Austraalias piki Kaguneeme meridiaani. Piiriks Põhja- ja Lõuna-Ameerika vahel on Panama maakitsus ning Euraasia ja Aafrika vahel Suessi maakitsus. Sageli on suuremate ava­vee­alade piirid antud lihtsalt geograafiliste koordinaatide järgi – merede ja nende osade piiritlemine on oluline näiteks kala­püügi­õiguse või mere­sõidu ohutuse tagamise üle otsustamisel.

Ookeanide ehk maailmamere ja maismaa üldist jaotust maakeral kajastab ilmekalt järgmine diagramm.

Joonis 4.1.4. Joonise vasakpoolses osas on kõrgused ja sügavused jaotatud kilomeetrite lõikes. Suurema osa (üle 20%) maismaa kõrgus on 0–1 km ja enamiku maailmamere (14–ligi 24%) sügavus 3–6 km. Joonise parem­poolses osas on kõrgussuhted esitatud pideva joonega. Maailma­mere keskmine sügavus on maismaa keskmisest kõrgusest mitu korda suurem. Arvuta, mitu meetrit peaks maailma­mere veetase langema, et maismaa keskmine kõrgus ja maailma­mere keskmine sügavus oleksid võrdsed.

Pinnavormide suurus

Mandrite ja ookeaninõgude piires on väga palju suuri pinna­vorme, mille ulatus piirdub enamasti kindla mandri või ookeaniga. Vahel võivad need pinna­vormid aga ulatuda ka naaber­mandrile või -ookeanile. Suured pinna­vormid on näiteks mäestikud, kiltmaad, tasandikud, ookeani­süvikud jm. Neist olulisemaid on lihtne leida gloobuselt ja atlase kaartidelt.

Tagasihoidlikuma suurusega pinnavormide hulka kuuluvad sellised, mille kõrgus või sügavus jalamilt on kokku­leppeliselt kuni 200 m. Need on mitme­sugused kõrgendikud, künkad, seljakud, vallid, orud. Niisugused pinna­vormid on nähtavad suure­mõõt­kavalistel topograafilistel kaartidel, millel on kujutatud pinnamoodi.

Väiksemaid pinnavorme on tohutul hulgal ja nende mitme­kesisus on väga suur. Ka muti­mulla­hunnikut võib pidada pinna­vormiks, mis sellest, et ta on loomse tekkega.

Küsimused

  1. Milliste omadussõnadega võib iseloomustada pinnamoodi?
  2. Mõtle, milliste näitajatega (mõõdetavates ühikutes) saab pinnavormi kirjeldada.
  3. Kus asub sinu kodu lähedal kõige kõrgem mägi?