Pinnamoe kujutamine kaardil

Maailmamere tasemest lähtutakse nii maismaa pinnavormide kõrguse kui ka maa­ilma­mere sügavuse määramisel. Mõlemal juhul väljendatakse seda absoluut­arvudes (meetrit merepinnast, vastavalt pluss- või miinusmärgiga). Suhteline kõrgus või sügavus on midagi muud – see tuleneb pinnavormi (küngas, nõgu jne.) vertikaalsest ulatusest.

Ükskõik, kas koduümbruses liikudes või kaugemal matkates pakub alati huvi, kui kõrge on üks või teine küngas ja mägi või kui sügav on org. Eriti juhul, kui on vaja mäenõlvast või oruveerust üles ronida. Siis peab künka või mäe kõrgust arvestama tema jalamist tipuni, oru sügavust aga oru põhjast perveni. Need on vastavalt suhteline kõrgus või suhteline sügavus, mis näitab, kui palju on üks koht teisest kõrgemal või madalamal (joonis 4.2.1).

Joonis 4.2.1. Suhteline kõrgus ning üldkõrgus ja üldsügavus. Üldsügavust tähistatakse miinusmärgiga.

Kui tahetakse kohtade kõrgusi või sügavusi omavahel võrrelda ja neid kõrgusi ka kaardile kanda, kasutatakse kokku­leppelist algkõrgust, milleks on maa­ilma­mere tase. Mis tahes koha kõrgust või sügavust maa­ilma­mere tasemest nimetatakse koha üldkõrguseks ehk absoluutseks kõrguseks või üldsügavuseks ehk absoluutseks sügavuseks (joonis 4.2.1). Eestis kasutatakse kokku­leppelise algkõrgusena Amsterdami nulli (alates 2018).

Pinnavormide kõrgusi ja sügavusi mõõdetakse . Mõlemal juhul väljendatakse seda .

Üldkõrgust tähistatakse märgiga m merepinnast. Üldsügavust tähistatakse märgiga m merepinnast.

Üldkõrgus maailmamere pinnast on  kõrgus. Üldsügavus maailmamere pinnast on  sügavus. Kõrgust mäe jalamilt tipuni nimetatakse  kõrguseks.

Seotud sisu
Muud tegevused

Kõrgused ja sügavused kaardil

Kaardil saab kujutada üldkõrgusi ja üldsügavusi väga hästi samakõrgus- või sama­sügavus­joonte abil. Sama­kõrgus­joon ehk horisontaal on plaanil või kaardil olev joon, mis ühendab ühe­suguse kõrgusega punkte (joonis 4.2.2), sama­sügavus­joon ehk isobaat aga ühendab merepõhja ühesuguse sügavusega kohti. Et paremini aru saada, millise kõrgus­vahemikuga on tegemist, värvitakse samasugused kõrgus­vahemikud ühesuguse värvusega.

Joonis 4.2.2. Künka kujutamine samakõrgusjoontega. Joonte tihedus näitab, kui järsk on nõlv. Sellel joonisel on järsem läänenõlv ja laugem idanõlv. Samakõrgusjoonte kõrguste vahe on 10 m. Kui on olemas kaart koos samakõrgusjoontega, saab välja joonistada ka pinnavormi kuju ehk profiiljoone.

Sellisel põhimõttel on koostatud ka üldgeograafilised kaardid. Maismaa madalamad kohad on kaardil rohelised. Ala kõrgenedes läheb roheline üle kollaseks, helepruuniks ja lõpuks tume­pruuniks. Jääga kaetud alad jäetakse valgeks (vt üld­geograafilist kaarti). Sama põhimõtte järgi näitavad merepõhja sügavusi sinised värvitoonid. Millist kõrgus­vahemikku mingi värvus tähistab, seda saab lugeda kaardi või atlase legendis olevalt skaalalt. Numbriga märgitakse kaardile üksikute kohtade üldkõrgus või üldsügavus (vt joonist 1.4.2 ja üldgeograafilist kaarti).

Joonis 4.2.3. Lõik Eesti põhikaardist mõõtkavas 1 : 20 000. Tee kindlaks, kui suur on samakõrgusjoonte kõrgusvahe.
  • 0,5 m
  • 1 m
  • 2,5 m
  • 5 m
  • 10 m
  • 80 m

Võimalusi, kuidas ainult samakõrgus­joonte abil aru saada, kas tegemist on künka või nõoga, on veel mitmeid. Kasutatakse langujooni – kriipsukesi, mille vaba ots näitab languse suunda; kõrgus­arve, mille ülemine pool sama­kõrgus­joonel osutab tõusu suunas. Kui kinniste sama­kõrgus­joontega on piiratud veekogu, siis on langus veekogu suunas (joonis 4.2.4).

Joonis 4.2.4. Näiteid, kuidas on võimalik samakõrgusjoonte abil kaardil lihtsalt aru saada, kas maapind tõuseb või langeb.​
Samakõrgusjooned ühendavad ühesuguse kõrgusega punkte.​

Miks koostatakse kaardid absoluutkõrguste ja -sügavuste järgi?

  • Et kõrgused ja sügavused oleksid võrreldavad.
  • Et kõrgused ja sügavused ei oleks võrreldavad.
  • Sest absoluutkõrgust ja -sügavust on lihtne mõõta.

Millises olukorras kasutatakse suhtelisi kõrgusi?

  • Et teha ülevaade koduümbruse maastikust.
  • Et hinnata matkates ühe või teise mäe kõrgust.
Seotud sisu
Muud tegevused

Profiiljoon

Kui joonistada pinnavormist iseloomulik läbilõige, saadakse profiiljoon, mis annab ettekujutuse maa-ala pinnamoest (joonis 4.2.5). Joonega ühendatakse erineva kõrguse või sügavusega punktid. Profiil­jooni saab joonistada nii väikese- kui ka suure­mõõt­kavalise kaardi abil. Lihtsat profiili on võimalik teha looduses, kui kasutada silma­mõõtu (vt suhtelise kõrguse mõõtmise juhend) ja mõõta sammu­paariga vahemaid (vt juhendit).

Joonis 4.2.5. Profiiljoone joonistamine suuremõõtkavalise kaardi abil punktist A punkti B. Kaardile märgitakse joon, kust tahetakse profiili joonistada. Abijoontega kantakse alumisele skaalale profiili ja samakõrgusjoonte ristumiskohad. Saadud punktide ühendamisel tekkinud joon ongi profiiljoon punktist A punkti B. Kui joonistada joonele ka metsa, soo või niidu leppemärgid, siis aitab profiiljoon loodust paremini kirjeldada.

Profiiljoone pikkus punktist A punktini B on umbes  m.

Punkti A kõrgus on  m, see on kõige  koht ja kaetud 

Küngas A muutub madalamaks  suunas ja mäe jalamil on 1 m 

Siis hakkab maapind taas muutuma  kerkides  kõrguseni, kus laiub ulatuslik

Piirkonna kõige madalam koht on 0 m . Jõgi voolab  Nii jõe vasakul kui ka paremal kaldal laiub

Mis on profiiljoone eeliseks kaardi ees?

  • Lihtsustab ilmakaarte määramist looduses.
  • Annab parema ülevaate pinnamoest.
Seotud sisu
Muud tegevused

Küsimused

  1. Selgita, mille poolest erinevad üldkõrgus ja suhteline kõrgus.
  2. Mõtle, miks on MA Euroopa üldgeograafilisel kaardil Kaspia madalikule kirjutatud –28 m. Mida see tähendab? Nimeta atlase abil veel kaks kohta maailmas, kus on maismaal kõrgusarvud miinusmärgiga.
  3. Kasuta MA Balti riikide kaardi kõrgusskaalat ja leia, millistes kõrgusvahemikes on Eesti maismaa-ala.
  4. Loe samalt kaardilt, kui sügav on Väinameri ja Soome lahe sügavaim koht.
Seotud sisu
Muud tegevused