Merepõhja uurimine algas vajadusest saada parem ettekujutus mere sügavusest, eriti tähtsates laevasõidu piirkondades: sadamad ja sissesõidud sadamatesse, väinad, ohtlikud karid, madalikud jne. Loomulikult uuriti merepõhja ka seoses uppunud laevade otsimisega, eriti kui neil oli olnud hinnaline last.
Uue tõuke merepõhja uuringuteks andsid allveelaevade laiem kasutuselevõtt 19. sajandi lõpul ja maailmamere sügavamate kohtade otsimine batüskaafide abil. Hiljem on maailmamere põhja uuritud maavarade otsingute ja ammutamise, kaablite ja torujuhtmete paigaldamise, tunnelite ehitamise ja muude praktiliste tegevuste käigus.
- kuhu rajada sadamaid
- kuidas ehitada tunneleid
- kust leida uppunud laevu
- kus saaksid liikuda allveelaevad
- kuhu paigaldada torujuhtmeid ja kaableid
- kust otsida maavarasid
Maailmamere põhja pinnamood on tänaseks üldjoontes teada, kuid pilt merepõhjast pole siiski võrreldav sellega, millised on meie teadmised maismaa kohta. Moodsate kajaloodide kasutuselevõtt võimaldab saada ettekujutuse merepõhja pinnamoest ja setetest ainult laevasõidu raadiuses. Maailmamere ulatus on aga sedavõrd suur, et selle täielik kaardistamine helisignaali abil on kauge tulevik. Isegi madalas ja laevateedega kaetud Soome lahes kulus üle sajandi, enne kui Eesti Meremuuseumi ekspeditsioonil õnnestus 2003. aastal kindlaks teha 1893. aastal uppunud sõjalaeva Russalka asukoht. Maailma ilmselt ühe tuntuima laeva Titanicu katastroofi jälgi otsisid okeanograafid samuti aastakümneid. Ligi 3,8 km sügavusel lasuv vrakk leiti alles 1985. aastal.
- 90 m sügavuseni võib minna akvalangiga
- 460 m sügavusele tuukriülikonnaga
- 1200 m sügavusele allveerobotiga
- 4000 m sügavusele süvaveeaparaadiga
- kuni 11 022 m sügavusele batüskaafiga
Maailmamere põhja pinnamood
Austraaliast kirdesse jääb Korallimeri, mis on soodne elukeskkond paljudele veetaimedele ja -loomadele ning kus asub tuhandeid saari.
Ida pool paikneb lubitoesega loomade ja vetikate tekitatud moodustistest ehk korallrahudest koosnev Suur Vallrahu.
Kuidas näeb välja maailmamere põhja pinnamood? Veealust pinnamoodi kujundab kõige rohkem laamade pidev liikumine üksteise suhtes kiirusega 1–10 cm aastas, kohati põrkudes või tõukudes. Ookeanide põhi järgib üldiselt mandrite pinnamoodi, kuid veeväli on väga ulatuslik ja seetõttu on veealused pinnavormid veelgi suurejoonelisemad kui maismaal. Pilkases pimeduses laiuvad maakera suurimad tasandikud, sügavaimad orud (süvikud), pikimad mäeahelikud.
Enamik maailmamere põhjast (tinglikult loetakse selleks merepinnast sügavamal kui 2 km asuvaid alasid) on suhteliselt tasane. Seal lasub mitme kilomeetri paksune settekiht, mis saab pidevalt lisa peamiselt vulkaanide purskematerjali, vähem jõgede poolt edasikantud setete arvel. Vulkaane on maailmameres üle 10 000, seega palju rohkem kui maismaal.
Kõikide ookeanide – maailmamere üksikute osade pinnamoes on selge korrapära. Kõrgemale kui 2 km jääb mandreid ääristav, kuni 200 m sügavuseni ulatuv mandrilava ja üleminekuline mandrinõlv (joonis 4.3.1). Maailmamere põhja liigestavad eri kõrgused mäestikud. Need on seotud ulatuslikuks, nn ookeanide keskmäestike süsteemiks. Ahelike pikkus kokku moodustab maailma pikima, ligi 64 000 km pikkuse mäestiku, mis lookleb läbi kõikide ookeanide. Ookeanide keskmäestikes (vt üldgeograafilist kaarti ja õppetükki „Laamad ja nende liikumine”) on kohti, mille suhteline kõrgus, seega kõrgus jalamilt ületab maismaa kõrgeima tipu Džomolungma. Paraku on need mäed aga suuremas osas vee all.
Ookeanide keskmäestikud on kujunenud laamade lahknemise aladel, kus magma välja voolab ja laavana tardudes maakoort, seega ka veealuseid mäestikke juurde kasvatab.
Väga hästi on ookeanide keskmäestik eristatav Atlandi ookeanis, kus ta kulgeb tuhandete kilomeetrite pikkuselt põhjast lõunasse ja jätkub siis India ookeanis. Atlandi keskmäestik ulatub ookeanipõhjast kuni 2 km kõrguseni ja mõnes kohas ka üle merepinna, mille näideteks on Island ja Assoori saared. Laamade kokkupõrkealal tekkinud vulkaanilise päritoluga kaarekujulised saarestikud paiknevad ookeanis sageli pika ahelikuna, näiteks Jaapani ja Kuriili saared, Filipiinid, Väikesed Antillid jt.
Süvikud (joonis 4.3.1) on üle 6 km sügavused, enamasti järsud ja kitsa kanjonilaadsed vagumused maailmamere põhjas. Näiteks maailmamere sügavaim (kõige sügavamas kohas 11 022 m), kirde–edela-suunaline Mariaani süvik on ligi 2500 km pikk ja keskmiselt ainult 70 km lai. Süvikud on tekkinud kahe laama kontaktalal, kus raskem laam tungib kergema laama alla. Nii on tekkinud ja süvenevad edasi Jaapani, Aleuudi, Peruu–Tšiili ja mitmed teised süvikud.
- mäeahelikke
- sügavaid orge
- 4 miljardi aasta vanuseid meteoriidikraatreid
- vulkaane
- lamedaid tasandikke
- kanjoneid
- Godzillat
Veealused uurimistööd
Mariaani süviku uurimine
Ookeanide sügavamad kohad olid inimesele kaua aega tundmatud. Maailmamere kõige sügavamasse piirkonda, Mariaani süviku põhja sukeldus Šveitsi–Ameerika ühisekspeditsioonil batüskaaf Trieste alles 1960. aastal. Pärast viietunnist laskumist puudutas batüskaaf merepõhja 10 910 m sügavusel. Hiljem on Mariaani süvikus käinud ka Jaapani ja USA allveerobotid, mis on kogunud pinnaseproove ja teinud filmi. Nii sügaval merepõhjas valitseb pilkane pimedus ja veemassi poolt avaldatav rõhk on tohutu – ligi 1 tonn 1 cm2 kohta.
Uppunud sõjalaev
Teinekord on aga raske midagi teada saada hoopis madalamal merealal. Näiteks keskaegse Rootsi sõjalaev Vasa uppus paljude Stockholmi elanike silme all 1628. aastal. Laev vajus põhja nii, et mastid jäid esialgu veest paistma.
Aeg aga läks, sündmus ununes ja laev lagunes. Lahe põhi muutus aina mudasemaks. 300 aastat hiljem nägid ajaloolased kõvasti vaeva, et kindlaks teha, milline veealune kõrgendik asub just Vasa vraki kohal. Vasa leiti siiski üles, tõsteti veest välja, taastati ja on välja pandud muuseumis.
Küsimused
- Leia MA või UMA abil kõikide ookeanide sügavaim koht.
- Leia MA kaardil kolm merd, mis asuvad mandrilava alal.
- Nimeta MA abil need rannikuriigid, mis paikevad ookeanisüvikute naabruses.
- Miks paiknevad ookeanide keskmäestike kohal sageli sügavad piklikud orud (riftiorud)?
Milliste riskide ja raskustega tuleb maailmamere põhja uurimisel arvestada?
