Tasandikud

Maakera maismaast hõlmavad tasandikud umbes kolmandiku. Tasandikke liigitatakse nende kõrguse järgi mere­pinnast (joonis 4.4.2). Mõned tasandikud mandrite sisealadel paiknevad maailma­mere tasemest madalamal, neil puudub ühendus ookeaniga ja seetõttu ei ole nad vee all. Selliseid tasandikke nimetatakse alamikeks ja neid tähistatakse üldgeograafilisel kaardil tume­rohelise värvusega. Suurim on Kaspia alamik (joonis 4.4.1). Ta asub ulatuslikus nõos paiknevast Kaspia merest, mis tegelikult on järv, põhja pool. Et Kaspia mere tase jääb allapoole maailma­mere taset, on alamik kõige madalamas kohas mere­pinnast 28 m allpool. See tähendab, et koha üldkõrgus on –28 m.

Need tasandikud, mille kõrgus meretasemest ulatub kuni 200 meetrini, on madalikud (joonis 4.4.2). Siia rühma kuuluvad ranniku­alad või suurte jõgedega seotud piirkonnad, mis on enamasti üsna tasase pinnamoega. Maailma suurim madalik on Amazonase madalik. Ulatuslikud on ka Lääne-Siberi, Mississippi, Mesopotaamia, Induse–Gangese ja teised madalikud. Nii mõnigi üldkõrguse järgi madalik võib kanda tasandiku nimetust. Näiteks Suur Hiina tasandik, valdavalt üldkõrgusega kuni 50 m merepinnast, on tegelikult tüüpiline madalik. Maa-alade rangelt meetri järgi jaotamist tasandikeks või madalikeks tegelikult ei olegi olemas, iga geograafilise paikkonna kohta võib olla kasutusel kas üks või teine nimetus.

Tasandikud võivad olla ka veidi lainjad või künklikud (joonis 4.4.1 ja 4.4.2). Selliseid liigestatud tasandikke nimetatakse lausk­maadeks. Uurali mäestikust kuni Läänemereni laiub Ida-Euroopa lauskmaa. Lauskmaa piires võib olla alasid, mille üldkõrgus on üle 200 m, suhtelised kõrgused on aga enamasti väikesed, alla 200 m.​​

Meretasemest 200–500 m kõrgusel asuvaid tasandikke nimetatakse kesktasandikeks. Need jäävad meredest kaugemale, paiknevad suurte mäestike jalamil ning on rohkem liigestatud (suhteliste kõrguste vahed on suuremad) kui tasandikud. Kesktasandike hulka kuulub suur osa Sahara (Nuubia, Liibüa jt) ja Austraalia kõrbe­aladest (Suur Liivakõrb, Suur Victoria kõrb jt), Põhja-Ameerika Kesktasandik jt (vt üldgeograafilist kaarti).

Kõrgemal kui 500 m merepinnast asuvaid tasandikke nimetatakse kiltmaadeks, ka kõrgtasandikeks või kõrg­lava­maadeks (joonis 4.4.2). Tüüpiline näide on Põhja-Ameerikas asuv Suur tasandik. Kiltmaad on kujunenud kas madalamate tasandike kerkimise või vanade mäestike kulumise tagajärjel. Maailma kõrgeim ja ulatuslikem kiltmaa asub Euraasias. See on Himaalaja kõrgmäestikust põhja pool paiknev Tiibeti kiltmaa, mis ulatub 4500–5000 m üle merepinna. Kiltmaid liigestavad kuni 1000 m sügavused jõgede poolt kivimitesse uuristatud järsu­seinalised kanjonid ja kuristikud. Suurtest kiltmaadest on tuntud ka Mehhiko, Kesk-Siberi, Iraani, Dekkani jt kiltmaad (vt üldgeograafilist kaarti).