Mäestikud ja mägismaad

Gloobusel või maakera loodusgeograafilisel kaardil on kõrgema pinnamoega alad – mäestikud ja mägismaad – tähistatud kollase ja pruuni värvusega. Sama värvi on ka tasase pinnamoega kiltmaad, sest nad asuvad kõrgel – kõrgemal kui 500 m. Enamasti on mäestike ja mägismaade jalam üle­minekuline, seega on raske määrata kohta, kus täpselt algab mäestik ja lõpeb tasandik. Kui mäestik ulatub kõrgemale lumepiirist ehk, teisiti öeldes, on alaliselt kaetud lumega, siis on ta kaardil valge. Üldistades saab meie planeedi maismaal eristada kahte peamist mäestiku­vööndit. Üks on põhja–lõuna-suunaline vöönd (Kordiljeerid ja Andid) läbi Põhja- ja Lõuna-Ameerika; teine on läänest itta kulgev vöönd – Vahemere äärest läbi Euraasia kuni Malai saarestikuni (joonis 4.5.1).

Mäestikud on kõrged, tugevasti liigestatud pinnavormid. Nad moodustuvad mäeahelikest ning nende­vahelistest orgudest ja nõgudest. Paljudes kohtades ulatub mäestike üldkõrgus mitme tuhande meetrini üle merepinna ja pikkus tuhandete kilomeetriteni. Mäestikes on ka suhtelised kõrgused suured. Tuletame meelde, et mägi on kokku­leppeliselt pinnavorm, mille kõrgus jalamilt ületab 200 m, madalam on küngas. Sõltuvalt mäestiku vanusest võivad mäeharjad olla hambulised ja teravad või ümarad ja lamedad, orud aga sügavad, järskude veerudega ja kitsad või hoopis laiad, laugete veerudega ja madalad.​

Vähem liigestatud ja väiksemate suhteliste kõrgustega on mägismaad. Mägismaal vahelduvad kõrgendikud ja kiltmaad lameda­põhjaliste nõgudega. Mägismaad on kujunenud pika aja jooksul mäestike kulumise tagajärjel. Mäestikud pinna­vormidena on enamasti nooremad, mägismaad vanemad.

Piki Põhja-Ameerika lääneosa kulgevad Kordiljeerid, mille kõrgeim tipp on Denali (6190 m, varasema nimega McKinley). Lõuna-Ameerikat läbib enam-vähem põhja–lõuna suunas maailma pikim mäestik Andid, kõrgeim tipp Aconcagua (6960 m). Kordiljeeride koosseisus on ka tasasemaid alasid, nagu Suur nõgu, Mehhiko kiltmaa ja mitmeid eraldi paiknevaid mäeahelikke, ulatuslikum neist on Kaljumäestik. Ka Andid on liigestatud paljude mäeahelike ja sügavate orgudega, mille vahel asuvad tasasemad alad (joonis 4.5.3). Mõlemas mäestikus ja nende lähialadel esineb sageli maavärinaid ja vulkaani­purskeid. Ahelikevahelistes kuivades nõgudes on kõrbealasid.

Keerulisem on teine suur mäestikuvöönd. See algab Atlandi ookeani äärest Aafrika põhjaosast Atlase mäestikuga, seejärel tulevad Püreneed ja Apenniinid, Alpid ning Karpaadid Euroopas. Mäestiku­vöönd jätkub Aasias Kaukasuse, Iraani kiltmaa, Himaalaja ja Tiibeti kiltmaaga. Ka siin vahelduvad kõrged mäe­ahelikud tasasemate pinna­vormidega. Alpides paikneb Euroopa kõrgeim mäetipp Mont Blanc (4810 m) ja Himaalajas maailma kõrgeim mäetipp Džomolungma (8846 m). Selleski vööndis ei ole maavärinad haruldased (vt üldgeograafilist kaarti).

Ka väljaspool nimetatud kahte vööndit on ulatuslikke mäestikke ja mägismaid. Need on tekkinud väga ammu laamade piiridel ja praeguseks on nad madalamaks kulunud: Apalatšid Põhja-Ameerikas; Skandinaavia, Uurali, Tian Shani ja Altai mäestikud Euraasias; Suur Vee­lahkme­ahelik Austraalias; Draakoni­mäed Aafrikas. Mägismaadest on suuremad näiteks Brasiilia ja Guajaana mägismaa Lõuna-Ameerikas, Etioopia mägismaa Aafrikas (vt üldgeograafiline kaart).​

Kõrguse alusel võib jaotada mäestikud kolme rühma: kõrg-, kesk- ja madalmäestikud. Kõrgmäestikud on näiteks Alpid, Andid, Kaukasus, Himaalaja, mis ulatuvad üle merepinna vähemalt 3000 m. Nende hambulised tipud on kaetud sageli jää ja lumega isegi ekvaatori piirkonnas. Nõlvad on järsud, orud aga kitsad ja sügavad, tavaliselt on need noored mäestikud. Keskmäestikke, mis on 1000–3000 m kõrgused, iseloomustavad suhteliselt lauged nõlvad ja ümarad tipud. Kõige väiksemate kõrgus­vahedega ja alla 1000 m merepinnast on madal­mäestikud, tavaliselt vanad mäestikud.​

Maakera kaheksa kõrgemat mäge asuvad Himaalajas, mis sanskriti keeles tähendab lume kodu. See nimetus on igati õigustatud, sest enamik Himaalaja tippe on kaetud lumega ning ulatuvad keskmiselt 6000 meetrini merepinnast. Maakera kõrgeimal mäetipul Džomolungmal käisid 1953. aastal esimesena Uus-Meremaa alpinist Edmund Hilary ja Nepali šerpa Tenzing Norgay. Esimese eestlasena jõudis Everesti tippu Alar Sikk 2003. aastal.