Inimtegevuse mõju mullale

Mullast saab taim vett ja mineraal­aineid ning taime­juured saavad ka hapnikku. Viljakas muld suudab neid taimedele paremini anda ja nii saame suuremaid saake. Inimene oskab mulla­viljakust tõsta maaparanduse, mullaharimise ja väetamisega.

Maaparandustöid alustatakse juba põllu rajamisel. Põllumaalt koristatakse ära kivid. Pinnasesse viidud torustike ja kuivendus­kraavide abil toimub liigniiskete põldude kuivendamine.

Taimede juured levivad mullas hästi ja saavad toitained kergesti kätte siis, kui mulla ülemine kiht on kobe, parajalt niiske ja soe. Seepärast haritakse mulda põllutöö­masinatega.

Sügisel alustatakse sügiskünniga. Muld pööratakse adraga kuni 30 cm sügavuselt ümber. Selle tulemusel muutub muld õhurikkaks ja kevadel koguneb sinna taimede kasvamiseks hulgaliselt niiskust. Mullas elavatel mulla­bakteritel on sügisel palju tööd, sest mulda satuvad surnud taimeosad, mida nad hakkavad lagundama.

Kevadel takistatakse vee auramist kultiveerimisega. Kultivaator koos äkkega lõhub mulla­kapillaare ning takistab kooriku teket mulla pinnale.

Taimede kasvamise ajal on mulla­harimis­võtteks muldamine. Muld kuhjatakse taime­juurtele ja varre alumisele osale. Nii pääsevad vesi ja õhk paremini mulda, paranevad soojus­tingimused mullas ning taime toitumine. Muldamisega hävitatakse umbrohtu ning soodustatakse taimede lisajuurte teket.

Koos saagiga viib inimene põllult ära palju taimede poolt mullast võetud aineid. Kui ära viiakse ka need taimed, mille kõdunemisel tekiks huumus, muutub muld viljatuks. Muistsetel aegadel jätsid inimesed sellise kurnatud põllu maha ja rajasid uue. Tänapäeval rikastatakse ehk väetatakse mulda taimede kasvamiseks vajalike toitainetega. Selliseid toitaineid sisaldavad väetised.

Tähtsamad orgaanilised väetised on sõnnik, virts, kompost ja turvas. Sõnniku ja virtsaga väetasid meie esivanemad mulda juba kauges minevikus. Turvast kasutatakse ka loomadele allapanuks ning veetakse seejärel koos sõnnikuga põllule. Komposti valmistamisel kuhjatakse hunnikusse taime­jäänused, looma­sõnnik, toidu­jäätmed. Bakterite ja seente elutegevuse tulemusena need ained lagunevad ja tekib huumus. Komposti­hunnikus hävinevad ka taime­jäänuste ja sõnniku hulgas olevad umbrohu­seemned ning haigusi tekitavad pisikud.

Orgaaniliste väetiste lagunemisel tekkivat süsihappe­gaasi kasutab taim foto­sünteesi käigus oma orgaaniliste ainete valmistamiseks. Orgaanilised väetised soodustavad huumuse teket, vähendavad mulla happesust, muudavad mulla sõmeraliseks. Nad sisaldavad kõiki taimedele vajalikke toitaineid, mille mulla­organismid muudavad taimedele kätte­saadavaks. Mineraal­väetised sisaldavad suures koguses taimedele vajalikke toitaineid. Mineraal­väetisi saadakse maavaradest, aga neid toodetakse ka tööstuses.

Lämmastikuühendeid sisaldavaid väetisi nimetatakse lämmastik­väetisteks. Neid vajab taim eriti kevadel, et kasvada kiiresti ja lopsakaks. Hilissuvel vajavad taimed rohkem kaaliumi­ühendeid ja fosfori­ühendeid, et kasvatada vilju ning valmistuda talveks. Siis väetatakse kaalium­väetiste ja fosfor­väetistega.

Suurte saakide saamiseks kasutatakse orgaanilisi ja mineraal­väetisi üheaegselt.

Põllumees, kes põldu õigesti harib, annab juurde vajalikke toitaineid ja õigel ajal kündes hoolitseb ka mulla­elustiku eest. Kui mulla­elustik tunneb end hästi, siis tõuseb ka saagikus.

1. Mida vajavad taimejuured ja mullaorganismid oma elutegevuseks?
2. Milline tähtsus on mulla kobestamisel?
3. Miks jäävad väetamata põldudel saagid iga aastaga väiksemaks?
4. Milliseid väetisi kasutatakse mulla omaduste parandamiseks?
5. Milliseid põllutöid oskad nimetada?