Suur segadus vampiiri ja muumia osavõtul. Markus Saksatamm

Mauri ja Liisu läksid vanaisale külla. Tegelikult oli see küll vaid Liisu vanaisa, aga ka Mauri kutsus teda niimoodi.

Vanaisa elas suures maamajas, kus oli ka südasuvel jahe ja hämar. Lapsed jätsid jalgrattad kuuri nurga taha ning ruttasid majja.

Vanaisa rõõmustas nende tuleku üle ja teatas, et käib kärmelt poes ära. Kommi jaksavat ta ikka ise tuua, tõrjus ta külaliste abipakkumise väärikalt tagasi.

„Ega te üksi kartma ei hakka?“ küsis ta lahkudes.

„Ei hakka!“ turtsatas Liisu puudutatult. Ka Mauri tundis, kuidas ta kõrvad pahameelest tulitama löövad.

„Kuule, miks su vanaisa sedasi küsis?“ päris Mauri, kui nad olid kahekesi jäänud.

„Ei tea,“ tunnistas Liisu. „Vanad inimesed on vahel väheke veidrad.“

Korraga kõlas vanaisa magamistoast imelik kääksatus.

„Mis see oli?“ Mauri vaatas pingsalt hämarusse, kuid näha ei olnud midagi. Siis ta lausus: „Tead, ühes filmis juhtus samamoodi.“

„Ja mis edasi sai?“ küsis Liisu katkeval häälel.

„Algul oli kääksatus, siis kõlas jube muusika ning pimedast nurgast hiilis välja vampiir.“

Mõlemad kuulatasid hetke. Ja tõepoolest: kostiski vaikset muusikat. See ei olnud küll eriti jube, aga siiski ...

„Vampiiri vastu aitab küüslauk,“ sosistas Mauri.

Liisu kohmitses veidi kapis ja siis riiulitel. Midagi kukkus põrandale ja läks klirinal katki.

„Ma leidsin ainult ühe konservi,“ teatas tüdruk. „See on Räim Tomatis. Ei tea, kas selle sees on küüslauku?“

„Lõhn on küll hirmus,“ arvas Mauri. Ühtäkki kostis vaikne vile.

„Kas kuuled?“ sosistas Liisu. „Vampiir vilistab. Annab kambajõmmidele märku.“

Mauri ütles: „Vampiiridel ei ole mingeid kambajõmme. Või kui, siis ...“

„... on see muumia,“ lõpetas Liisu poisi lause. „Taevas, see veel puudus.“

Nüüd kostis suletud ukse tagant tasast jutuvada. Lapsed kikitasid kõrvu.

„Näe, muumia tuligi vile peale kohale,“ ütles Liisu. „Kuule, mis muumiate vastu aitab?“

„Ma ei tea. Vist iidsed Egiptuse palved.“

„Kas sa oskad Egiptuse palveid?“

„Ei oska,“ tunnistas Mauri. „Ma oskan ainult inglise keeles kümneni lugeda. Aga sellest ei ole vist suuremat abi.“

Liisu arvas niisamuti. Inglise keel jääb muumia vastu kahtlemata nõrgaks. Vene keelest oleks ehk rohkem tolku, aga paraku ei osanud seda kumbki lastest.

Sel süngel hetkel jõudis vanaisa poest tagasi. Lastes tärkas viimane habras lootuskiir.

Liisu kisas: „Vaa-naa-iisa! Kas sa vene keelt räägid?“

„Mida? Mis juhtus?” ehmus vanaisa. „Kas maja põleb või?“

„Loe ruttu vene keeles kümneni?“

Vanaisa oli nii heitunud, et asuski numbreid lugema: „Odin, tva, tri ... Mis juhtus?“

„Su toas on muumia!“

Vanaisa lõpetas numbrite lugemise hoobilt. Siis tõi ta kuuldavale ühe sootuks teistsuguse sõna. See oli küll selges eesti keeles, aga see-eest säärane, et oleks ka terve muumiate armee taganema löönud.

„No vaatame, kus see teie muumia siis on,“ ütles vanaisa, kui oli kraanist külma vett joonud ja veidi rahunenud. Ta läks reipal sammul magamistuppa. Aeg venis piinavas ootuses.

„Va...vanaisa?“ hüüdis Liisu arglikult. Taat ilmus taas nähtavale.

„Aga me kuulsime ju hääli.“ Mauri kortsutas kulmu.

„Ma unustasin,“ seletas vanaisa muheledes, „et jätsin ennist televiisori mängima. Nii on lood, tondikütid!“

Kõik kolm puhkesid naerma.

„Muuseas, naer on just see, mida vampiirid ja muumiad üle kõige kardavad,“ lausus vanaisa lõpetuseks. „Eks proovige mõnikord järele.“

Lõpp