Antiikkultuuri taassünd algas Itaaliast õige mitmel põhjusel. Esiteks oli Itaalia olnud Rooma impeeriumi keskus, kus oli säilinud küllalt palju antiikseid mälestisi. Teiseks asusid Põhja-Itaalias võimsad linnriigid, kuhu tänu Vahemere-kaubandusele voolas üha uusi rikkusi. Paljudes linnades oli võim jõukate perekondade käes, kes lasid endale püstitada uhkeid monumente ja tahtsid omada kauneid kunstiteoseid. Nad koondasid oma lähikonda andekaid kunstnikke ja kirjamehi, tellides neilt taieseid ja luues neile soodsad töötingimused. 15. sajandil kujunes tähtsaimaks renessansi keskuseks Firenze, kus valitses Medicite perekond. 16. sajandil tõusid esile paavstilinn Rooma ja Veneetsia.

Itaalias käis palju rännumehi ning teistegi maade kunstnikud sõitsid siia oma oskusi täiendama. Euroopa valitsejad imetlesid Itaalia paleede ilu ja luksust ning kutsusid kunstnikke oma õukonda tööle. Nii levisid uued kunstilised ja kultuurilised ideed pikkamööda üle kogu Euroopa.

Skulptori töökoda

Renessansiaja kunstnikud vaimustusid antiigi pärandist, püüdes seda oma töödes jäljendada ning edasi arendada. Toetudes antiikaja kirjameeste arusaamadele sümmeetriast ja proportsioonidest, otsisid kunstnikud looduse ilule ideaalset matemaatilist seletust. Võrreldes eelnenud gooti stiiliga hindasid arhitektid nüüd pigem lihtsaid vorme ja harmooniat. Kõige täiuslikumaks peeti kuppelehitisi, mida kaunistasid antiiksed sambad.

Maalikunstnikud ja skulptorid püüdsid inimkeha tõepäraselt kujutada ning võtsid eeskuju antiikskulptuuridest. Kuigi suurem osa teoseid loodi endiselt kristlikel teemadel, mängisid üha tähtsamat rolli ka antiikmütoloogia tegelased. Uuesti õpiti valama pronksist ratsamonumente ning valmistama ümarskulptuure. Maalikunstis avastati tsentraalperspektiiv, s.o kolmemõõtmelise ruumi edasiandmise viis, mida viljeldakse pildikultuuris senimaani.

Renessanssi peetakse ka kunstniku isiksuse avastamise ajaks. Tõepoolest, tagasihoidliku anonüümse käsitöölise asemel astuvad meie ette kunstnikest geeniused, kes signeerivad töid oma nimega ja tujutsevad tellijaga, kuid keda ometi austatakse. Tuleb siiski tunnistada, et nii võisid käituda vaid vähesed tipud, kunsti loomise argipäeva jäi veel palju keskaegset, kollektiivsest tsunftikorrast kammitsetud käsitööd.

Renessansiaegsed õpetlased nimetasid end humanistideks (ld humanitas – inimlikkus, haritus). Neid ei rahuldanud enam keskaja ülikoolides õpetatavad teadused ja skolastiline meetod. Hoopis enam kui loogika ja olemise algpõhjus, Jumal ja igavene elu – teemad, millega tegelesid keskaja õpetlased – huvitas humaniste grammatika, kõnekunst, ajalugu, luulekunst ja eetika. Kõik need teadused keskendusid mitte enam Jumalale, vaid inimesele ja tema loomingule.

Humanistid seadsid eesmärgiks ladina keele oskuse parandamise, et see küündiks antiikaja stiilimeistrite tasemeni. Peale ladina keele õpiti taas ka kreeka keelt, mis oli keskaja Euroopas unustusse vajunud. Kloostriraamatukogudest otsiti välja antiikteoste keskaegsed ärakirjad, võrreldi neid omavahel ning püüti kõrvaldada ümberkirjutamise käigus tekkinud vead ja taastada algtekst.

Lisaks antiikautorite paremale tundmaõppimisele pühendasid humanistid palju energiat piibli parandamiseks ja uuesti tõlkimiseks. Erasmus Rotterdamist, keda juba tema eluajal tituleeriti humanistide vürstiks, andis välja kreekakeelse Uue Testamendi ja selle parandatud ladinakeelse tõlke, mis sai aluseks paljudele edasistele piiblitõlgetele.

Renessansi kirjamehed olid ise kõige uhkemad oma saavutuste üle ladina keele alal. Tänapäeval hinnatakse aga paljusid neist hoopis rahvakeelse ilmaliku kirjanduse edendamise eest. Näiteks Giovanni Boccaccio kirjutas itaalia keeles kogumiku „Dekameron“, milles katku eest maale põgenenud noored räägivad üksteisele lugusid kõikvõimalikest armuseiklustest.

Humanistlike kirjameeste tegevus ei piirdunud ainult keeleteaduse ja kirjasõnaga. Otse vastupidi, nad kutsusid üles oma kirjanduse ja kõnekunstialaseid võimeid rakendama ühiskonna ja kogu maailma teenistusse. Paljud tuntud humanistid tegutsesid vürstlikes õukondades kantsleritena: pidasid kirjavahetust, lõid kaasa poliitilistes vaidlustes või kirjutasid ajalooteoseid. Itaalia linnriikide poliitika oli renessansi ajal kohati päris jõhker: otsese sõjajõu kõrval kasutati tihti nii saladiplomaatiat kui ka palgamõrvasid. Sellise realistliku poliitika ajamist kirjeldab näiteks Firenze linnasekretäri Niccolo Machiavelli raamat „Valitseja“.

Renessansiajal hakati senisest rohkem uskuma inimese võimetesse. Piibli ja antiikautorite õpetust ei peetud enam nii kindlaks kui varem. Selle asemel hakati rohkem tähelepanu pöörama looduse uurimisele ja teaduslike katsete korraldamisele. Arstid asusid inimkeha paremaks tundma õppimiseks laipu lahkama, astronoomid jälgima taevakehade liikumist. Nii näiteks jõudis Poola vaimulik Mikołaj Kopernik taevakehade vaatluse käigus veendumusele, et Maa keerleb ümber Päikese, mitte vastupidi, nagu varem oli arvatud. Isegi suured kunstnikud nagu Leonardo da Vinci tegelesid teaduslike katsete ja leiutamisega ning pakkusid valitsejatele oma teeneid, näiteks kindlustuste täiustamise või sõjatehnika alal.