Eesti kultuurielu

  • Mis iseloomustas Eesti kultuurielu 20. sajandi algul?
  • Milliste reformidega püüti Eestit venestada või saksastada?

Riik ja kultuur

Iseseisva riigi loomine oli ülimalt oluline ühiskonnaelu kõigi tahkude jaoks, kuid kõige positiivsemalt mõjutas see rahvus­kultuuri. Esimest korda kadus seni eestlasi ähvardanud oht kaotada oma rahvuslik kultuur ja identiteet järje­kordse saksastamise või venestamise laine tõttu. Riik, milles seni oli nähtud võõra võimu ja vaimu teenijat, aitas nüüd teadlikult kaasa eesti kultuuri püsimisele ja edendamisele. Järjepidevalt hakati rahastama rahvuskultuuri, seni oli sellest vaid unistatud. Esialgu oli riik vaene, kuid kui majandus kosus, kasvasid ka kultuurile eraldatud summad. Aastal 1925 asutatud Kultuur­kapital hakkas jagama stipendiume ja preemiaid loovisikutele ning toetas olulisi kultuuriasutusi ja -ettevõtmisi.

Rahvas osales nii kultuuritarbimises (üha rohkem käidi teatris, kinos, kontserdil) kui ka kultuuriloomes. Kujunes tihe rahva­majade võrk, kõikjal tegutsesid kultuuri- ja haridusseltsid, ise­tegevuslikud laulukoorid ja orkestrid, ülipopulaarseks muutus näitemänguharrastus. Jätkus kohalike ja maakondlike muusika­päevade traditsioon.

Üldlaulupeod toimusid iga viie aasta tagant, suurimaks (üle 17 000 esineja) kujunes 1938. aastal peetu, millega tähistati Eesti Vabariigi 20. aastapäeva.

Kultuurisidemed laienesid märgatavalt. Varem oli eesti kultuur saanud mõjutusi peamiselt saksa ja vene kultuurist, nüüd aga õpiti süvitsi tundma ka prantsuse, inglise, Skandinaavia jt kultuure. Tegevust alustasid mitmesugused kultuurikontakte vahendanud seltsid (Eesti-Prantsuse ühing, Eesti-Poola ühing) ja eesti kultuuri tutvustati välisriikides.

Eesti Rahva Muuseum Raadil
Muuseum loodi 1909. a Tartus eesti esemelise ja vaimse kultuuripärandi säilitamiseks, väljapanemiseks ja uurimiseks. 1923. a avati endise Raadi mõisa peahoones Eesti Rahva Muuseumi esimene püsinäitus.
10. üldlaulupidu 1933. a
XI üldlaulupidu 1938. aastal Tallinnas
Üldlaulupeod muutusid omariiklusaastail regulaarseks: need toimusid iga viie aasta järel. Kasvas nii osalevate kooride ja orkestrite kui ka pealtvaatajate arv. Eriti suurejooneliseks kujunesid X (juubeli-) ning XI üld­laulupidu. Viimane seostati Eesti Vabariigi 20. aasta­päeva pidustustega ning sellel osales 569 koori ja orkestrit; esinejate koguarv ületas aga 17 000 piiri. Esimene sõjajärgne laulupidu toimus veel Kadrioru staadionil, 1928. a üldlaulupeoks valmis aga Eesti Lauljate Liidu eestvõttel Lasnamäe veerule suure lava ja avara vaate­platsiga lauluväljak.

Eesti kultuur iseseisvas riigis

LISA. Vähemus­rahvuste kultuuri­autonoomia

Kahe maailmasõja vahel moodustasid eestlased väga suure osa (88%) Eesti elanikkonnast, siiski leidus siingi vähemusrahvusi.

Venemaa impeeriumis vähemus­rahvuseks olnud eestlased mõistsid kaaskodanike hirme ja muresid. Juba vabadussõja ajal kuulusid valitsuse koosseisu saksa, vene ja rootsi rahvusministrid (hiljem rahvus­sekretärid siseministeeriumi juures). Riik toetas vähemusrahvuste kultuurilisi ettevõtmisi ja rahastas nende koole. Vähemusrahvuste kultuuriautonoomia kindlustas 1925. aastal vastu võetud seadus, mis tagas vähemusrahvuste kultuuri püsimise ja edenemise.

Eesti rahvastik 1934. aastal
  1. Kas nõustud seisukohaga, et Eesti Vabariigis suhtuti lugu­pidavalt vähemusrahvustesse? Põhjenda oma vastust kahe argumendiga.
  2. Miks on oluline, et vähemusrahvustel oleks kultuuri­autonoomia?
  • lätlased
  • baltisakslased
  • juudid
  • venelased
  • rootslased
  • eestlased

Haridus

Riigi hariduspoliitika peamine siht oli tõsta üldist haridus­taset. Kõikides kooliastmetes mindi üle emakeelsele õppele, kehtestati 6-klassiline koolikohustus, kaasajastati õppe­kavad ja õpikud, rajati uusi koole ja parandati õpitingimusi vanades. Vabariigi algusaastail pürgis uskumatult suur hulk õpilasi gümnaasiumidesse, kuid 1930. aastate teisel poolel paranes ka kutsekoolide maine ja tase ning üha enam noori otsustas kutsehariduse kasuks. Kõrgharidust oli võimalik oman­dada kas väärika ajalooga Tartu ülikoolis või noores Tallinna tehnikaülikoolis, samuti kõrgemates kunsti- ja muusika­koolides. Kõrgkoolid, eriti Tartu ülikool, kujunesid ka teadustöö keskus­teks, kus erilise tähelepanu all olid rahvusteadused (eesti keel, kirjandus, rahvaluule, ajalugu jms).

Käravete (Järvamaal) kooli- ja rahvamaja – üks palju­dest moodsatest koolihoonetest
Riik ja omavalitsused hoolitsesid koolide olu­korra parandamise eest. 1920. aastate algul viidi 222 algkooli senistest õhu- ja valgusvaestest ning pahatihti ebasanitaarsetest hoonetest üle maareformi käigus tühjaks jäänud mõisahäärberitesse. Aastail 1923–35 ehitati või renoveeriti kohalike omavalitsuste jõududega ja riigi rahalisel toel 323 koolimaja. Eriti kiirenes uute moodsate koolihoonete ehitamine 1930. aastate teisel poolel: 1937. a valmis 50 ja 1938. a koguni 76 uut koolimaja.
Õpilased heakorratöödel Paide Ühisgümnaasiumi ees (1920–1930ndad)
Kadrina algkooli II klassi õpilase tunnistus

Õppeasutus

1922

1938

Üldhariduskoolid

1521

1382

Kutsekoolid

31

177

Kõrgkoolid

2

6

Õppeasutused Eestis
Kohustuslik õppe­aeg

1918–1939

Täna­päeval

 klassi

 klassi

Vaata nt Estonica.org.

Kõrgem õppeasutus

Mida sai õppida?

Kõrgkultuur

Moodsat euroopalikku kõrgkultuuri viljelesid elukutselised loojad: kirjanikud, muusikud, näitlejad, heliloojad. Nende arv suurenes omariiklusaastail kiiresti. Kunstiinimeste omavahelist lävimist ja vaimset rikastamist hoogustasid kutseliidud (Eesti Kirjanikkude Liit, Eesti Näitlejate Liit jt).

Asutati uusi kutselisi orkestreid, koore ja teatreid. Teatrielu keskuseks kujunes Tallinn, kus tegutses korraga kolm teatrit. Kutselised teatrid töötasid ka Tartus, Pärnus, Viljandis ja Narvas. Eesti muusikat rikastasid uued sümfoonilised suurvormid (ooperid, oratooriumid) ning koori- ja soololaulud. 1930. aastatel levis kerge ajaviitemuusika, mida viljelesid menukad tantsu­orkestrid.

Kunstielu mõjukaimad edendajad olid Tartus tegutsenud kunsti­ühing Pallas ning Tallinnas asutatud Kunsti­hoone. Ilu­kirjanduses valitses 1920. aastate algul luule, mida kujundas jõuliselt kirjanike ühendus Siuru (Marie Under jt). Kümnendi teisel poolel algas realistliku romaani kõrgaeg ja nimekaimaks kirjanikuks tõusis Anton Hansen Tammsaare. Tõlgete kaudu jõudis eesti lugejateni ka maailmakirjanduse paremik.

Siuru liikmed 1917. aastal. Vasakult: August Gailit, Henrik Visnapuu, Johannes Semper, Artur Adson, Marie Under ja Friedebert Tuglas
Pallase kunstikooli õpilased joonistamas
Kool alustas tööd 1919. a. Kooli asutamise mõtte taga seisid kunstnikud Konrad Mägi, Ado Vabbe ning Anton Starkopf. Kunstikoolis tegutsesid maali-, joonistamis- ja skulptuuriateljeed. 1924. a sai Pallasest kõrgkool.
Eesti esimene algupärane ooper Evald Aava „Vikerlased“ Estonia laval 1938. a

A – Konrad Mägi. Saad­järve maastik II, 1923–1924; B – Ado Vabbe. Tänava­stseen, Pariis, 1924; C – Anton Starkopf. Naise figuur (Ärkaja), 1938; D – Natalie Mei. Naised, 1928; E – Karin Luts. Kunstnik, 1937; F – Salome Trei. Poisi portree, 1937

  • „Nimed marmortahvlil“
  • „Kõrboja peremees“
  • „Rõõm ühest ilusast päevast“
  • „Teraspoiss“
  • Albert Kivikas
  • A. H. Tammsaare
  • Marie Under
  • Jüri Parijõgi

Elulaad

Eestlasi iseloomustas endiselt haridusjanu, sest sooviti leida tasuvamat tööd ja nii parandada elujärge. Lugemishuvi suurenes, sellele aitas kaasa ka väga paljude uute raamatute ning ajakirjandusväljaannete ilmumine. Meelsasti käidi kinos, kus peamiselt näidati Hollywoodi ja Saksa filmikompaniide toodangut, kuid tutvustati ka Eesti filme. Nii kodu- kui ka välis­maiste kroonikafilmide kuldajaks olid 1930. aastad.

Üha rohkem hakati harrastama sporti. Endiselt oli moes raskejõustik, ennekõike maadlemine ja tõstmine, kuid nende kõrval kogusid populaarsust ka kergejõustiku alad ning palli­mängud, eeskätt jalgpall. Spordiharrastuse levikul oli oluline osa Eesti sportlaste saavutustel. Ainuüksi olümpiamängudelt toodi koju 21 medalit, neist kuus kuldset. Rahvuskangelasena võeti vastu 1936. aastal Berliini olümpiamängudelt kahe kullaga naasnud maadleja Kristjan Palusalu. Maailma tippu tõusid laskurid (Eesti meeskond krooniti kahel korral maailmameistriks) ja maletaja Paul Keres.

Reisimisest ja suvitamisest oli saamas oluline osa inimese elus. Välisreisid polnud küll enamikule taskukohased, kuid suviti liikusid raudteel odavad huvirongid, mis võimaldasid soovijatel tutvuda kodumaa vaatamisväärsustega. Väljasõite sai teha ka laevade ja bussidega. Suvitajaid võõrustasid nii tuntud merekuurordid (Pärnu, Haapsalu, Narva-Jõesuu) kui ka kõigile taskukohased sisemaa puhkelinnad (Viljandi, Elva).

Hotell Palace Tallinnas on hea funktsionalistliku  arhitektuuri stiilinäide, 1930ndatel ehitati selles stiilis teisigi maju
Ambla sportlased 1920. aastatel
Narva-Jõesuu rand suvitajatega 1938. a

Moodne linnakodu 1930. aastatel

[‑‑‑] arhitektide propaganda üritas välja süüa raskeid nikerdustega garnituure ja tolmukoguvate nips­asjade kogumeid. Nii nagu küllusliku lillebuketi asemel kuulutati ilusaks üksik õis või oks vaasis, samamoodi januneti tühjalt napi ja lihtsa toa järele, kus seina katab tagasi­hoidliku mustriga hele tapeet ja ilmestab üksik pilt. Köögi ratsionaliseerimisega tegeldi vähem, kuid usinasti propageeriti elektrifitseerimist. Elektriliste pesu-, kuivatus- ja triikimismasinatega pesuköök jäi luksus­majade harulduseks, kuid rohkem levis elektri­pliit. Külm­kappi asendas aastakümne lõpuni köögi nurgas välis­õhuga kontaktis olev sahver­kapp. Oluliselt paranesid sanitaar­olud, mis Eestis võrreldes muu maailmaga polnud kiita. 1930. aastal ehitati pooled korterid omaette klosetiga, kolmekümnendate lõpus juba peaaegu kõik. Omaette vanni­tuba jõudis aastakümne lõpul pooltesse uutesse korteritesse.

Mart Kalm. Eesti 20. sajandi arhitektuur. Tallinn, 2001.
  1. Nimeta 1930. aastate moodsale Eesti linnakodule iseloomulikke jooni.
  2. Too näiteid sanitaarolude paranemise kohta Eesti linnades 1930. aastatel.

Tartu kauplused 1930. aastatel

Kesklinnast kaugemal oli väikesi toiduainete kauplusi igal tänavanurgal, pikemal kvartalil ka majaderivi keskel. [‑‑‑]

Piima ja piimasaadusi müüdi selleks kohandatud ruumis, kus oli omapärane, veidi kauaks seisma jäänud hapu­piima meenutav ja mitte just kõige meeldivam lõhn. [‑‑‑] Võis osta lahtist või pastöriseeritud pudelipiima. Meie pere eelistas esimest. Seda mõõdeti suurtest plekk­silindritest pika varre otsas olevate kas pooleliitriste või liitriste toopidega. [‑‑‑]

Väikestes, rahva suus vürtspoodides käis ostjaid harva ja peremehel või perenaisel ei olnud mõtet kogu aeg leti taga igavleda. Võõra sisenemisest andis märku kell, mis ukse avamisel ja sulgemisel tugevasti kõlises ja kohe oli müüja platsis. [‑‑‑] Kauplemise eeskirju muudeti järjest rangemaks. Petrooleumi-, hiljem ka heeringatünn viidi sealt, kus kaubeldi toiduainetega, kõrvalruumi. [‑‑‑] 1930. aastate alguseni küpsetasid vürtspoodnikud ise leiba ja oli teada, kelle toodang on parim. Mõnikord pidid lapsed jalutama mitme kvartali taha toda head peamist toiduainet hankima. Hiljem, kui bussiliinide omanik August Kook pani Emajõe tänava lõpus käima moodsa sisustusega leivavabriku, surus ta väiketootjad oma maitsva toodanguga kõrvale. Tema kahe­kilostel leiva­pätsidel oli suurte tähtedega kiri KOOK. Nii siis sõid tartlased igal söögiajal kooki. [‑‑‑]

Kesk­linnas oli koloniaalkauplusi, kust võis osta kohviube, kakaod, lõunamaa puuvilju, igasuguseid maitseaineid, peenemaid napse, isegi kalleid välismaiseid jooke. [‑‑‑] Mõnesse sellisesse poodi sisenedes sattusid aroomide pilve, mida ei oska õieti kirjeldadagi ja mis oli täiesti erinev vürts­poodide lõhnast. Esimesena hakkas seal silma läikiv elektriga käivitatav ilmatu suur kohvijahvatamise masin. Kui see töötas, kattis meeldiv kohvilõhn kõik muu.

Kaljo Villako. Ajarännak, I. Mälestused lapsepõlvest kuni 1944. aasta sügiseni. Tartu, 1999.
Koloniaalkaupluse sisevaade
  • Võrdle Tartu 1930. aastate kauplusi tänapäevaste Eesti kauplustega.

Raadio algusaastad

Lisaks trükiajakirjandusele oli suur mõju avaliku arvamuse ja inimeste maailmavaate kujunemisele ka raadiol. Esialgu oli raadio, mille regulaarsed saated algasid 1926. aastal, eraaktsiaseltsi „Raadio-Ringhääling“ ettevõtmine. Paraku oli raha napilt, tehnilisi probleeme aga külluses, ning seetõttu stabiliseerus kuulajate arv umbes 15 000 juures. Olukord hakkas muutuma pärast raadio riigistamist (Riigi Ringhääling loodi 1934) ning võimsa saatejaama ehitamist Türile (1937). 1939. aastaks jõudis raadiokuulajate arv 100 000-ni ning saadete kestus tõusis üheksa tunnini ööpäevas. Raadio üheks üles­ehitajaks ja saatekava peamiseks kandjaks oli kõne­tehnika virtuoos, raadio-onu Feliks Moor, kelle eest­võttel hakati 1928. aastast lavastama kuuldemänge (raadio­teater). Mitmed kasutusele võetud uudsed tehnika­saavutused, nagu magnetofonid ja reportaažiauto (Hõbe­hall), võimaldasid eetrisse antavaid saateid oluliselt mitmekesistada ja info operatiivsust suurendada.

Eesti ajalugu, VI. Vabadussõjast taas­iseseisvumiseni. Tartu, 2005.
  1. Miks raadiokuulajate arv pärast 1934. aastat märgatavalt kasvas?
  2. Seleta raadio tähtsust eestlaste iga­päevaelus perioodil 1926–1940.
Raadio Philips

Nimi: 

Saavutus: 

Nimi: 

Saavutus: 

Küsimused

  1. Too välja muutusi Eesti kultuurielus pärast omariikluse saavutamist.
  2. Miks oli Kultuurkapitali rajamine tähtis?
  3. Selgita kolme näite abil kultuurisidemete laienemise väärtust Eesti kultuurielus aastatel 1918–1940.
  4. Missugused muutused toimusid eestlaste kultuuritarbimises aastatel 1918–1940 võrreldes varasema ajaga?
  5. Nimeta eesti kultuuriloomele iseloomulikke jooni kõnealusel perioodil.
  6. Miks on Eesti kultuuriloos olulised järgmised isikud: Marie Under, Anton Hansen Tammsaare, Kristjan Palusalu, Paul Keres?