Ilu ja elu vastuolulised suhted

Liikumist pidas ta muide tarbetuks ja uskus, et mõtte­kujutus võiks vabalt labase elu­tegelikkuse välja vahetada. Tema meelest oli võimalik rahuldada kõiki ihasid, mida peeti tava­elus kõige raskemini rahuldatavaks, ja seda väikese kavalusega, ihades igatsetud objekti üli­peene võltsimisega. Eks meki ju meie päevil iga gurmaan mõnes oivalise veini­keldri poolest kuulsas restoranis hinnalisi margi­veine, mis on valmistatud viletsast härra Pasteuri meetodil toodetud veini­lakkest. Olgu puhtad või segatud, on neil veinidel sama aroom, värv, bukett, ja järelikult võib selline muudetud ja järele­tehtud rüübe pakkuda sama suurt naudingut kui puhas, naturaalne, kulla hinna eestki kätte­saamatu vein.

Kui see salakaval eksitamine, osav pettus intellekti valda üle kanda, peaks kahtlemata võimalik olema, ja niisama lihtsalt kui materiaalses maailmas, nautida kujutluslikke mõnusid, mis on igas mõttes tegelikega võrreldavad; kahtlemata võime näiteks ette võtta pikki avastus­retki, kui istume kamina ees ja vajaduse korral tõrksat või pikaldast vaimu järele aitame, lugedes mõnd sisendusjõulist kaugest reisist pajatavat raamatut; kahtlemata võime – ilma et jalga Pariisist välja tõstaksime – kogeda turgutavat mere­suplust; tarvitseb vaid minna Vigier’  supelasutusse, mis asub paadil keset Seine’i jõge.

Kui seal siis vanni­vette soola raputada ja ravimi­registri retsepti järgi glaubri­soola, magneesium­kloriidi ja lupja lisada, võtta hoolikalt suletud kastist nööri­rull või trossi­jupp, mis on spetsiaalselt toodud mõnest suurest köie­vabrikust, mille avarad lao­hallid või keldri­ruumid uhkavad värske kala ja sadama lehka, kui hingata sisse neid nööris või trossi­jupis talletunud lõhnu, silmitseda teraselt kasiino fotot ja lugeda innukalt Joanne’i reisijuhti, mis kirjeldab igatsetud ranna võlusid, lasta lainetel end kiigutada, kui supel­asutuse pontooni tugevalt riivavate jõeaurikute kiilu­vesi neid vannis kergitab, kuulata silla­kaarte alla vangistatud tuulte ulgu ja omni­busside tumedat mürinat, kui need paari sammu kaugusel pea kohal mööda Port-Royali  sõidavad, on mere­illusioon vaieldamatu, võitmatu ja kindlustatud.

Tuleb vaid seda osata, tuleb osata oma vaimu ühte punkti koondada, tuleb osata piisavalt keskenduda, et viirastus­pilti esile kutsuda ja asendada tegelikkus tegelikkuse unistusega.

Kunstlikkust muide pidas des Esseintes inim­vaimu tähtsaimaks tunnusmärgiks.

Nagu ta ütles, loodus on oma aja ära elanud. Ta on rafineeritud  vaimu valvsa kannatlikkuse oma maastike ja taeva­laotuse tülgastava ühe­taolisusega lõplikult ära tüüdanud. Aga tegelikult, kui lame on see oma alaga piirduv spetsialist, kui väiklane see ainuüksi oma kauba­artikliga rahulduv pisi­poodnik, kui monotoonne see heina­maade ja puude ladu, kui igav see mägede ja merede kaubakontor!

Hirmukarjatus lipsas kunstniku huulilt, kui ta nägi ähmases valguses seda võigast nägu endale lõuendilt vastu irvitavat. Näoilmes oli midagi, mis äratas temas vastikust ja jälkust. Armuline taevas! See, mida ta nägi, oli Dorian Gray enda nägu! Ükskõik mis koledus siin ka mängus oli, see polnud siiski veel täielikult hävitanud ta imelist ilu. Leidus veel pisut kulda hõrenevais juustes ja pisut puna himural suul. Silmades tursunud laugude all oli säilinud veel endist sinist armsust, voolitud nina­sõõrmed ja nõtke kael polnud veel täiesti minetanud oma kaarjat joont. Jah, see oli Dorian Gray ise. Kuid kes oli selle maalinud? Ta näis ära tundvat iseenda pintsli­löögi ja ka raam oli tema kavandatud. Mõte oli täiesti pöörane, ent ometi tuli talle hirm peale. Ta haaras põleva küünla ja uuris selle valgel pilti lähedalt. Vasakus nurgas seisis tema oma nimi – kõrged, särava punase värviga kirjutatud tähed.

See oli mingi inetu paroodia, mingi häbematu ja alatu pilge. Tema polnud seda kunagi teinud. Ja siiski oli see tema enda töö. Ta teadis seda ja talle tundus, nagu oleks ta vere endine tuli äkki raskeks jääks muutunud. Tema oma pilt! Mida see tähendab? Miks ta muutunud oli? Ta pöördus Doriani poole ja vahtis teda sõgedate silmadega. Ta suu tõmbles ja pahtunud keel ei tahtnud sõna kuulda. Ta tõmbas peoga üle otsa­esise. Seda kattis tihke higi.

Dorian toetus kaminale ja vaatas teda äraoleval ilmel, mida võib näha näidendit jälgivate inimeste nägudel, kui mängib suur näitleja. Selles polnud ei tõelist muret ega tõelist rõõmu. See oli vaid pealt­vaataja kirg, kusjuures silmades oli ehk tsipakese võidurõõmu. Ta oli võtnud lille nööp­august ja nuusutas seda või tegi, nagu nuusutaks.

„Mida see tähendab?” kisendas Hallward viimaks. Ta enda hääl kõlas ta kõrvus lõikavalt ja võõralt.

„Aastate eest, kui olin alles poisike,” ütles Dorian Gray peos lille muserdades, „kohtasite mind, ütlesite mulle meelitusi ja õpetasite mind edevaks mu ilu pärast. Ühel ilusal päeval tutvustasite mind oma sõbraga, kes tegi mulle selgeks nooruse ime, ja teie lõpetasite minu portree, mis ilmutas mulle ilu ime. Hulluse silma­pilgul, mille kohta ma praegu veel ei tea, kas seda kahetseda või mitte, sõnastasin ma ühe soovi – teie võib-olla nimetate seda palveks ...”

„Ma mäletan seda! Oh, kui hästi ma seda mäletan! Ei! See on ometi võimatu! Tuba on niiske. Hallitus on lõuendisse sööbinud. Värvidel, mida ma tarvitasin, oli mingi vastik mineraalne mürk sees. Kinnitan teile, et see on võimatu.”

„Kuidas? Mis on võimatu?” pomises noormees akna alla astudes ja otsa­esist vastu külma, uduseks tõmbunud klaasi surudes.

„Te ütlesite mulle, et te hävitasite ta ära.”

„See polnud tõsi. Tema hävitas minu.”

„Ma ei usu, et see on minu maalitud.”

„Kas te selles oma ideaali ära ei tunne?” küsis Dorian kibedalt.

„Minu ideaal, nagu teie seda nimetate ...”

„Nagu teie seda nimetasite.”

„Selles polnud midagi halba, midagi häbistavat. Teie olite mulle ideaaliks, mida ma enam kunagi ei leia. See on saatüri nägu.”

„See on minu hinge nägu.”

„Issand! Mida ma küll olen jumaldanud! Tal on kuradi silmad.”

„Igaühel meist on Taevas ja Põrgu südames, Basil,” hüüdis Dorian metsikul meeleheite liigutusel.

Hallward pöördus jällegi pildi poole ja vahtis seda ainiti.

„Mu jumal! Kui see on tõsi,” hüüdis ta, „ja kui see on tõesti see, mida teie oma elust olete teinud, siis olete küll veel palju halvem, kui arvavad need, kes teist halba räägivad!” Ta lähendas küünla uuesti pildile ja uuris seda. Pildi pind näis täiesti rikkumatuna, see oli just niisugune, nagu see temast oli jäänud. Lagunemine ja koledus oli alanud seestpoolt. Kummaliselt kiirenenud siseelu tõttu oli patu pidali­tõbi pilti vähehaaval järama hakanud. Isegi korjuse mädanemine märjas hauas pole nii hirmus kui see.