PIŠTŠIK (imestab): Sada aastat ... Kujutage ette ...
GAJEV: Jah ... see juba on midagi ... (Patsutab kappi.) Kallis ja lugupeetud kapp! Tervitan sinu olemasolu, mis juba üle saja aasta on olnud suunatud headuse ja õigluse kirgaste ideaalide teenimisele; saja aasta kestel ei ole vaibunud sinu vaikiv kutse viljakale tööle, mis on (läbi pisarate) põlvkonnast põlvkonda hoidnud meie suguvõsas ülal vaimuerksust, usku paremasse tulevikku ning kasvatanud meis headuse ja ühiskondliku eneseteadvuse ideaale. (Paus.)
TšehhovLoe ja mõtle
A. Kuidas kirjeldab Rimbaud oma loometeed? Millest on ta kokku pannud oma isikliku luulekeele?
B. Iseloomusta katkendi põhjal Tšehhovi „Kirsiaia” tegelasi. Seleta, millele täpsemalt sinu iseloomustus toetub. Mille põhjal on võimalik tegelaste kohta järeldusi teha?
Hooaeg põrgus
DELIIRIUM
II
SÕNADE ALKEEMIA
Räägime minust. Lugu ühest minu hullusest.
Juba ammu kiitlesin, et kannan endas kõiki võimalikke maastikke, mistõttu kaasaegse kunsti ja luule kuulsad teosed tundusid mulle tobedad.
Mulle meeldisid idiootlikud maalid, sildid uste kohal, rändnäitlejate dekoratsioonid ja eesriided, kuulutused, rahvapildid, ajast ja arust raamatud, kirikuladina keel, kirjavigu täis erootilised ajakirjad, esiisade armastusromaanid, muinasjutud, lasteraamatud, vanad ooperid, lihtsameelsed laulukesed, naiivsed rütmid.
Unistasin ristiretkedest, maadeavastajatest, kes teadmatult kadunuks jäid, riikidest, mida ei mäleta ajalugu, veristest ususõdadest, uuest moraalist, rahvaste ja mandrite rändamisest. Uskusin kõiki neid imesid.
Iga täishääliku jaoks leiutasin oma värvi! A – must, E – valge, I – punane, O – sinine, U – roheline. Igale kaashäälikule määrasin oma vormi ja liikumise. Kiitlesin, et olen oma vaistu kõrghetkil leiutanud poeetilise sõnavara, mida varem või hiljem tajutakse kõigi viie meelega. Loomulikult kuulus seesuguse kunsti lahtimõtestamise õigus ainuüksi minule.
Kõik algas katsetustest. Kirjeldasin vaikust, pimedust, märkisin üles kirjeldamatut. Talletasin peapööritusi.
Tõlkinud Lauri Leesi
Kirsiaed
LOPAHHIN: Tahaksin teile ütelda midagi õige meeldivat ja lõbusat. (Vaatab uuri.) Pean kohe sõitma, pole aega pikalt heietada ... noh, ma teen lühidalt. Te juba teate, et teie kirsiaed müüakse võlgade katteks maha, oksjon on määratud kahekümne teisele augustile, aga ärge muretsege, mu kallis, magage rahulikult, väljapääs on olemas ... Minu plaan on niisugune. Palun tähelepanu! Teie mõis on linnast ainult kahekümne versta kaugusel, raudtee läheb siit lähedalt mööda, ja kui kirsiaed ja maa jõe ääres suvilakruntideks jagada ning suvilate ehitamiseks rendile anda, siis on teie sissetulek vähemalt kakskümmend viis tuhat rubla aastas.
GAJEV: Vabandage, mis jama see on!
LJUBOV ANDREJEVNA: Ma ei saanud teist päriselt aru, Jermolai Alekseitš!
LOPAHHIN: Te võtate suvitajatelt aastas vähemalt kakskümmend viis rubla tiinult, ja kui te selle kohe välja kuulutate, siis võin ma pea anda, et teile ei jää sügiseks ainsatki vaba maalappi, kõik rabatakse ära. Ühesõnaga, õnnitlen, te olete päästetud. Koht on suurepärane, jõgi sügav. Siin tuleb muidugi kasida ja korda teha ... ütleme näiteks, kõik vanad hooned lammutada, see maja ka, see ei kõlba enam kuhugi, vana kirsiaed maha raiuda ...
LJUBOV ANDREJEVNA: Maha raiuda? Mu kallis, vabandage väga, te ei saa millestki aru. Kui terves kubermangus üldse on midagi huvitavat, isegi tähelepanuväärset, siis ainult meie kirsiaed.
LOPAHHIN: Tähelepanuväärset on selles aias kõigest niipalju, et ta on väga suur. Kirsipuud kannavad ainult üle aasta, ja sedagi saaki pole kuhugi panna, keegi ei osta.
GAJEV: Isegi „Entsüklopeedilises sõnaraamatus” on seda aeda mainitud.
LOPAHHIN (vaatab uuri): Kui me midagi välja ei mõtle ja mingile otsusele ei jõua, siis müüakse nii kirsiaed kui ka mõis kahekümne teisel augustil oksjonil maha. Otsustage siis ära! Teist väljapääsu ei ole, kinnitan teile. Ei ole ega tulegi.
FIRSS: Vanasti, nelikümmend-viiskümmend aastat tagasi, kirsse kuivatati, hapendati, marineeriti, keedeti moosiks ja mõnikord ...
GAJEV: Ole vait, Firss.
FIRSS: Ja mõnikord saadeti kuivatatud kirsse vooride viisi Moskvasse ja Harkovisse. Kus tuli raha! Ja kuivatatud kirss oli siis pehme, mahlane ja magus, lõhnas ... Vanasti osati seda kunsti ...
LJUBOV ANDREJEVNA: Kuhu see kunst siis nüüd on jäänud?
FIRSS: Ära on unustatud. Keegi ei mäleta enam.
PIŠTŠIK (Ljubov Andrejevnale): Mis Pariisis uudist oli? Mismoodi seal elatakse? Kas konni sõite?
LJUBOV ANDREJEVNA: Krokodille sõin.
PIŠTŠIK: Kujutage ette ...
LOPAHHIN: Siiamaani elasid maal ainult härrased ja talupojad, nüüd on lisaks tekkinud veel suvitajad. Kõikide linnade, isegi kõige väiksemate ümber on nüüd kerkinud suvilad. Ja võib oletada, et paarikümne aasta pärast on suvitajaid siginenud arutul hulgal. Praegu istub see suvitaja ainult rõdul ja joob teed, aga võib juhtuda, et ta hakkab oma ühel tiinul ka aiapidamisega tegelema, ja siis muutub teie kirsiaed õnnelikuks, jõukaks, lokkavaks ...
GAJEV (vihastab): Mis loba see on!
Tulevad Varja ja Jaša.
VARJA: Mammakene, teile on siin kaks telegrammi. (Valib võtme ja avab võtmekimbu kõlisedes vanaaegse kapi.) Siin nad on.
LJUBOV ANDREJEVNA: Need on Pariisist. (Rebib telegrammid puruks ilma neid lugemata.) Pariisiga on kõik lõpetatud ...
GAJEV: Kas tead, Ljuba, kui vana see kapp on? Nädal tagasi tõmbasin ma alumise sahtli lahti, vaatan, seal on sissepõletatud numbrid. Kapp on tehtud täpselt sada aastat tagasi. Mis te kostate? Ah? Pühitse või juubelit. Elutu asi küll, aga ikkagi, nii või teisiti raamatukapp.
PIŠTŠIK (imestab): Sada aastat ... Kujutage ette ...
GAJEV: Jah ... see juba on midagi ... (Patsutab kappi.) Kallis ja lugupeetud kapp! Tervitan sinu olemasolu, mis juba üle saja aasta on olnud suunatud headuse ja õigluse kirgaste ideaalide teenimisele; saja aasta kestel ei ole vaibunud sinu vaikiv kutse viljakale tööle, mis on (läbi pisarate) põlvkonnast põlvkonda hoidnud meie suguvõsas ülal vaimuerksust, usku paremasse tulevikku ning kasvatanud meis headuse ja ühiskondliku eneseteadvuse ideaale. (Paus.)
Tõlkinud Ernst Raudsepp
Keel elus ja kunstis
Realism tõi kirjandusse tähelepanu keeletegelikkuse vastu. Kirjanikud hakkasid hoolikalt jälgima, kuidas inimesed kõnelevad, ning edasi andma nende keelepruugi eripärasid (kõnekeelt, murdeid, vigaseid keelendeid, isikupärast sõnavara jm). Iseäranis suur oli selle muutuse mõju teatris. Loomulik keelekasutus lasi paremini avada tegelaste psühholoogiat, kujutada suhteid ja siseelu dialoogides-monoloogides, mis sarnanesid usutavalt sellega, kuidas inimesed tegelikult omavahel räägivad ning omaette arutlevad. Ka jutustavasse kirjandusse lisandus nõnda vahendeid tegelaskujude loomiseks: tegelast ei iseloomusta ainult see, mida jutustaja tema kohta ütleb või mida tegelane räägib, vaid ka see, kuidas ta kõneleb.
Märkimisväärselt muutus arusaam kirjandusteksti, iseäranis lüürilise teksti olemusest. Traditsiooniline arusaam, et tekst väljendab tunnet või mõtet, mis on autoril enne selle sõnastamist valmis, hakkas asenduma arusaamaga, et tekstid sisendavad lugejatesse tundeid ja mõtteid, millel ei tarvitse autori omadega mingit seost olla. Samuti tekib autoril endal tekstiloome käigus uusi tundeid, mõtteid ja keelelisi seoseid, mida ilma selle tekstita ei oleks tekkinud. 20. sajandi alguseks mõisteti, et kunstiline tekst erineb põhimõtteliselt tarbetekstist. Kunstilist teksti ei looda esmajoones selleks, et teistele inimestele mingit üldarusaadavat teadet edastada, vaid et rakendada oma keelelist loovust ning lasta lugejal rakendada enda oma.
Mida tähelepanelikumalt inimeste keelekasutust jälgiti, seda selgemaks sai, et keel moodustab väga suure osa inimese identiteedist. Seda on eriti ilmekalt kujutanud iiri kirjanik George Bernard Shaw (1856–1950) näidendis „Pygmalion” (1913). Foneetikaprofessor Higgins otsustab õpetada harimatu neiu Eliza rääkima kõrgklassi hääldusega, et näidata, kuidas inimese keelt saab muuta ja kuidas koos sellega muutub inimene ja teiste ettekujutus temast. Shaw’ näidendi pealkiri viitab kreeka müüdile kujur Pygmalionist, kes lõi kauni naisekuju ning armus sellesse. Ka Higgins loob keele abil justkui ise uue inimese. Tema ettevõtmine õnnestub, kuid erinevalt antiikmüüdi Pygmalionist ei saa ta seda inimest endale kaaslaseks. Shaw suhtub kriitiliselt inimestesse, kes tahavad teisi kontrollida ja oma tahtele allutada, ning Higgins kaotab näidendi lõpus kontrolli Eliza üle.
H. Mida Pygmalioni müüt ja Shaw’ näidend sinu arvates kõige paremini esindavad, kas inimvaimu loomingulist kõikvõimsust, inimese arenemisvõimet, ühe inimese vägivalda teise kallal või midagi muud? Põhjenda.
I. Arutle, miks Shaw ei tahtnud oma näidendile lõppu, kus Higgins ja Eliza armastajapaarina kokku jäävad. Miks paljud näidendi lavastajad ja adapteerijad on sellist lõppu tahtnud? Kuidas see, kuidas lugu lõppeb, loo tähendust muudab?
Sedamööda, kuidas avastati keele mitmekesiseid funktsioone, hakati märkama, et suhtlus ei kuulu sugugi alati nende funktsioonide hulka. See, et inimesed üksteise kuuldes räägivad, ei tähenda alati, et nad üksteist kuulavad, üksteisest aru saavad või et nende jutt üldse teistele mõeldud oleks. Esimesi kirjanikke, kes seda olukorda ilmekalt kujutab, on Tšehhov. Tšehhovi tegelased räägivad alatasa üksteisest mööda, repliigid ei moodusta dialoogi.
J. Kuidas avaldub Tšehhovi „Kirsiaia” katkendis suhtluse katkemine? Mis teemasid tegelased käsitlevad? Kes kellega räägib? Kes keda kuulab? Kes kellele vastab?
K. Kui eluliselt selline suhtlusolukord mõjub? Arutle, miks sellised olukorrad tekivad.
L. Kuidas lavastaksid või esitaksid Gajevi pöördumise kapi poole?
M. Too näiteid tekstidest, mis on sinu arvates poeetilised, ehkki pole loodud kunstilisel eesmärgil.
