Kokkuvõte

(1)

XI

Kord kirjanduses komme kehtis,
​et sulemees-entusiast
​romaanis voorustega ehtis
​eeskujulikku kangelast.
​See sangar oli, nagu vaja,
​siis ikka süütult kannataja,
​tark, tundehell ja peale muu
​ka välimuselt laitmatu.
​Ning ikka-ilusas ekstaasis
​ta ohverdas end alati
​ning ikka pahet nuheldi
​romaanilõpu viimses faasis
​ning ikka õpetas finaal,
​et võidupärja saab moraal.

XII

Nüüd udu voogab kõigi mõttes,
​moraal on tüüdand surmani
​ja pahe, võidupoosi võttes,
​ju laiutab romaaniski.
​Me lugejannadele kallid
​on briti muusa kukerpallid:
​neil unes kummitab Korsaar,
​neid võikalt vaimustab Sbogar,
​neid võlub Melmoth marutuules,
​Vampiir ja Igavene juut.
​Ning juba esindabki uut
​etappi romantismi luules
​lord Byronil ka egoism
​ja peruksläinud pessimism.

(2)

Kuna fotograafiatööstus sai kõigi nurjunud, liiga andetute või õpingute lõpetamiseks liiga laiskade maali­kunstnike pelgu­paigaks, ei olnud sel üleüldisel pöörasusel mitte ainult pimestatuse ja lolluse iseloom, vaid ka kättemaksu värv. Ma ei usu, et nii tobe vandenõu, milles võib leida nagu kõigis muudeski vandenõudes paha­tahtlikke ja lolliks tehtud osalisi, võiks täielikult õnnestuda, või vähemalt ei taha ma seda uskuda; kuid ma olen veendunud, et fotograafia vääriti rakendatud areng on palju kaasa aidanud, nagu muide kõik puhtmateriaalsed arengud, juba isegi haruldase prantsuse kunsti­geeniuse vaesestumisele. Möiraku modernne Enesega Rahulolu, palju tahab, päästku valla kõik oma tüseda kere röhitsused, öökigu välja kõik seedimatud sofismid, mida üks hiljutine filosoofia ta kurguni täis on toppinud, ikkagi on ilmselge, et kunsti alale tunginud tööstus saab kunsti kõige suuremaks vaenlaseks ning et funktsioonide segunemine takistab neist ühtegi korralikult täitmast. Poeesia ja progress on kaks auahnet, kes teineteist vaistliku vihkamisega vihkavad, ning kui nad ühel ja samal teel kohtuvad, peab üks teist teenima. Kui fotograafial lubatakse kunsti mõnes tolle funktsioonis asendada, vahetab ta kunsti peagi täiesti välja või rikub ära selle loomuliku liidu toel, mille ta rahva­summa lollusest leiab. Järelikult peab ta asuma täitma oma tegelikke kohuseid, mis seisnevad teaduse ja kunstide teenimises, kuid väga alandlikus teenimises, nagu teenivad trükikunst ja stenograafia, mis ei ole ei loonud ega asendanud kirjandust. Rikastagu fotograafia kiiresti ränduri albumit ning andku tolle silmadele täpsus, mis mälul puudub, kaunistagu ta loodus­teadlase raamatu­kogu, suurendagu mikroskoopilisi loomi, toetagu isegi mõningate andmetega astronoomi hüpoteese, olgu ta viimaks sekretäriks ja märkme­raamatuks igaühele, kel on oma ametis tarvis täielikku materiaalset täpsust – sinnamaani on kõik kõige paremas korras. Päästku ta unustusest varisemis­ohus varemeid, raamatuid, gravüüre ja käsikirju, mida aeg õgib, väärtuslikke asju, mille kuju kaob ning mis nõuavad kohta meie mälu arhiivides, ning talle avaldatakse tänu ja aplodeeritakse. Aga kui tal lubatakse tungida kompamatu ja kujuteldava alale, kõigesse sellesse, mis on väärtuslik üksnes seepärast, et inimene paneb sinna osa oma hingest, siis häda meile kõigile!

(3)

[---] aimus, et käsikäes inimliku mõtte vormi muutumisega käib ka selle väljendus­viisi muutumine; et iga sugupõlve valitsevat ideed ei saa endise materjali varal ega ühtemoodi kirja panna; et nii püsiv ja vastu­pidav kui kivist raamat ka on, peab ta ikkagi aset andma paberist raamatule, mis on veelgi püsivam ja vastupidavam.

[---] Raamat surmab ehituse.

Trükikunsti leiutamine on ajaloo suurim sündmus. Selles on eos kõik revolutsioonid. Trüki­kunst on inimsoo täiesti uus väljendusviis; inimese mõte, mis ühe vormi kõrvale heidab, tõmbab teise selga, sümboolne madu, mis Aadamast saadik vaimu tähistab, ajab täielikult ja tagasipöördumatult kesta.

Trükituna on mõte põlisem kui kunagi enne; tal on tiivad, ta on tabamatu, hävitamatu. Ta nagu seguneks õhuga. Arhitektuuri­päevil muutus ta kõrgustikuks, mis valitses võimsalt oma sajandi ja ümbrus­konna üle. Nüüd aga muutub ta linnu­parveks, mis lendab kõigi nelja tuule poole ja talle kuulub kogu õhuruum.

Küsime veel kord, kas pole mõte selles vormis kõige vastu­pidavam? Paigalpüsivast muutub ta liikuvaks, kestvast surematuks. Üht ainemassi võib hävitada, aga kuidas saab kõikjal­olevat kirja­tähte välja juurida? Kui tuleb uputus, võib mägi ammugi voogude all kadunud olla, linnud aga lendavad edasi; ja kui ainuski laev veel uputusvetele on ujuma jäänud, laskuvad linnud sinna, jäävad terveks, näevad temaga koos vete alanemist, ja uus maailm, mis kaosest tekib, näeb üles ärgates, kuidas tema kohal lendab uppunud maailma tiivuline ja elav mõte.