Kokkuvõte. Rahvus­vahelised suhted

Nõukogude Liidu kokkuvarisemine ja Venemaa ees seisvad üleminekuprobleemid tähendasid seda, et Ameerika Ühendriikidel oli pretsedenditu võimalus kehtestada Lähis-Idas Ameerika huvidele paremini sobiv uus kord. [---] Uut välispoliitilist suundumust väljendati kõige selgemini ühes Pentagoni kaitseplaneerimissuuniste eelnõu 1992. aasta dokumendis. Ameerika saadik Iraagis Zalmay Khalilzadi sõnul väitis üks selle autoreid: „Kaitseplaneeringute koostamisel on lähtutud seisukohast, et bipolaarsus on lõppenud ning et Ameerika Ühendriigid on nüüd maailmas ainus juhtiv jõud, ning meie eesmärk sellel uuel ajajärgul on välistada bipolaarsuse taasteke või multipolaarsus.“ Üks teid selle tagamiseks oli tõkestada piirkondlike mõjukeskuste tekkimine. Seda võis saavutada ühepoolse ennetava sõjaga riikide vastu, kes olid Ameerika Ühendriikide suhtes vaenulikult meelestatud. [---] Uue aastatuhande algul võimule tulnud George Bush juunior ja tema nn neokonservatiivide meeskond sooviski kehtestada Ameerika tahet pigem otsese jõu kasutamisega. [---]

Pärast New Yorgi ja Wahingtoni ründamist 2001. aasta 11. septembril Al-Qaeda poolt said sellised kavatsused hoogu juurde. Järgnenud Ameerika juhitud invasioon Afganistani, mida rahvusvaheliselt ulatuslikult toetati, sest peamine sihtmärk oli Al-Qaeda, ei pannud Ameerika administratsiooni loobuma mõttest rünnata Iraaki. Tegelikult sai sõjaväeline juhtkond juba päev pärast Afganistani ründamist korralduse koostada plaan Iraagi invasiooniks. Selleks, et veenda oma kodanikke ja rahvusvahelist avalikku arvamust niisuguse drastilise aktsiooni seaduslikkuses, korraldas Ameerika administratsioon ääretult nigela avalike suhete kampaania. Kampaania keskendus kolmele punktile: 1) hoolimata ÜRO jõupingutustest, on Iraagil ikka veel massihävitusrelvad; 2) Iraagil on tihedad sidemed Al-Qaedaga; 3) Saddami ja ta režiimi kukutamine toob nii Iraagile kui ka tervele piirkonnale rahu, jõukuse ja vabaduse.

Tänapäeval on hästi teada, et kaks esimest väidet olid ekslikud ja võisid väga tõenäoliselt olla tahtlikult fabritseeritud, kusjuures viimane punkt oleks nõudnud tohutuid väeüksusi, rahalisi investeeringuid ja ekspertiisi, mida aga ei järgnenud. [---] Ignoreerides ÜRO-d ning mitmete liitlaste palveid, algatasid Ameerika Ühendriigid ja Suurbritannia täiemõõdulise sõja, mille eesmärk oli Saddam Husseini kukutamine ja Iraagi okupeerimine. Operatsioon koodinimega „Iraagi vabadus“ algas 20. märtsil 2003. aastal massiivse õhurünnakuga, millele järgnes maavägede sissetung. Kogu operatsioon sarnanes Saksa Blitzkrieg’i tänapäevase verisooniga, mille eesmärk oli vaenlase maksimaalne hävitamine, mitte rahva südame võitmine. [---] Kolme nädala jooksul sisenesid Ameerika tankid Bagdadi ja režiim varises kiiresti kokku. Enamik režiimi juhte, nende hulgas Saddam, läks maapakku. [---] 21. aprillil teatas Ameerika Ühendriikide president ametlikult, et Iraagis on „missioon lõpule viidud“ ja 1. maiks oli lahingutegevus peatatud.

Kõik oleks võinud olla lihtne, tõhus ja hukutav, kuid sõjajärgsete kavatsuste osas valitses täielik segadus. Ainsad piirkonnad, mis võeti kohe sõja algul ameeriklaste ja brittide sõjalise valve alla, olid naftaalad, Iraagi naftaministeerium ja siseministeerium. Sõjalisele tegevusele ei järgnenud mingit humanitaarabi, pealetungikolonnidest jäid vaid mõned väesalgad kindlustama langenud linnu ja külasid.

Thabit A. J. Abdullah. Dictatorship, Imperialism and Chaos: Iraq Since 1989. Zed Books: London, 2006.